Arutad kolleegidega mingit kinnisvara- või arhitektuuriloo teemat, väljas on masendav hallus. Pärast lõunat ei suuda enam tööl olla, sõidad koju, helistad inimestele, kellest midagi sõltub, ja ütled, et oled haige.

Valu muutub väljakannatamatuks. Tungiva palve peale tuleb koju umbkeelne perearst, kirjutab ­valuvaigisteid. Ühel hetkel saad aru, et juba ­hommikust peale sa enam vasaku kõrvaga ei kuule. Ainult sahin ja valu vasakus kanalis.

Järgmised kaks kuud oled enamasti pikali. Vahel käid perearsti juures, kes ei tee midagi peale paberite täitmise. Pääsed hetkeks Tartu erialakliinikusse joviaalse meditsiinikorüfee käe alla ja isegi tema, võib-olla üks eriala suurimaid staare siinmail eales, ei oska midagi teha. Käid vanema vene tädist para­tohtri juures, kes on empaatiline, kutsub isegi kohale ühe pensionil sõjaväe­arsti, kes oskab hästi kõrva karjuda, just nagu see aitaks. Ei aita. Käid homöopaadi juures, kellest on veel vähem kasu. Tomo­graaf ütleb kergendava teate, et ajukasvajat siiski pole.

Käid ka ühes teises haiglas, kust jääb meelde vaid arsti iroonia eelmise haigla vastu ja ettepanek asi unustada, sõita näiteks soojale maale puhkama, niikuinii ei parane midagi.

Äitäh! Kuhu soojale maale sõidab perekonna ainsast palgasaajast laenumaksja? Ja vastust, mis tegelikult juhtus, ei ole. Mingid juhtmed läksid lihtsalt katki. Internet tutvustab igasuguseid variante sellistest haigusjuhtudest, hetkeks köidab sind idee, et teatud juhtudel võib kuulmine siiski tagasi tulla. Aga see jääb unistuseks.

Ühel hetkel ei valuta enam, tõused püsti ja lähed tööle. Aga su maailm pole enam endine. Maailm on teistsugune, helid on teistsugused ja su tasakaal ja koordinatsioon – mis pole kunagi hiilgavad olnud – on hulga halvemad kui enne. Põrkad vastu lauanurki ja trepist on imelik üles minna.

Kõrvad on otse seotud inimese tasakaalutunnetusega. Sa hakkad ette kuju­tama, mida tegelikult tähendab puudega inimese elu; võib-olla kaotasid sa viis protsenti oma tervisest, aga kui see oleks olnud rohkem? Kuidas sa seda taluks, kui juba ­praegu nii närvis ja vihane oled?

Sa mõtled, kuhu sa kodus jätsid oma mobiili, helistad lauatelefonilt, kuuled helinat ja pead nägema põrgulikku vaeva, et ikkagi telefoni asukoht leida. Lõpuks leiad. Padja alt või vannitoast.

Sa hakkad seltskonda sattudes nüri järjekindlusega valima istekohti, eelistatult laua vasakus otsas. Sa püüad õpetada lähedastele, kummal pool nad näiteks kinos võiks istuda. Sa ütled vahel va­lel pool olevatele inimesele midagi stii­lis “Jahh, möhh” või naeratad lollakalt.

Sa ehmud helide peale, mille puhul sa ei saa aru, kust nad tulevad. Su maailm on pealtnäha sama, aga ikkagi nii erinev. Unistus korralikult autot juhtima õppida kustub, ka jalgrattaga on probleeme. Tasakaalust on heal juhul pool alles.

Teiselt poolt, kriisid on inimesele antud selleks, et midagi õppida. Mulle andis see eluepisood teadmise oma surelikkusest ja sellest, et ei tohi alla anda. Ma olen sellest õppinud, kuigi ikka tärkab vahel küsimus, miks just mina.

Oleks ju veel äkki siiski mõttetumaid inimesi maailmas olnud, keda nii ahistada? Adrian Belew laulab ühes King Crimsoni 80ndate loos hüsteeriliselt “No… not me” ja need sõnad painavad mind. Aga ma saan ehk ikka hakkama.

Ei osta endale kunagi iPodi, kuna kõrvaklapid on mu jaoks keelatud, aga kirjutan vahel ikka muusikast. Ei trügi kontsertidel lava ette, aga minemata ka ei jäta.

Stereoheli oli imeline asi, nüüd, teises helimaailmas elades tundub mulle ikkagi, et helipanoraame ja ruumikõla saab ka ette kujutada, kui vähegi püüda. Ma toetun klassikuile, ­Beach Boysi geniaalsele liidrile Brian Wilsonile, kes kaotas pool kuulmist juba lapsepõlves maniakaalse isa peksmise tõttu, ja ühele mu lemmikkitarristile, radikaalsele eksperimenteerijale David Tornile, kes pääses sellise hinnaga eluohtlikust ajukasvajast. Ja mõlemad teevad edasi imelist muusikat. Stereos.

Aasta tagasi istusime briti disaineri ja muusiku Russell Millsiga tema keldristuudios Ambleside’i väikelinnas ja kuulasime ta uut, senini ilmumata plaati. Järsku märkasime, et me oleme mõlemad küljega kõlarite poole. Jah, ma ei kuule ühe kõrvaga – oh, mina ju ka mitte, umbes selline oli see dialoog. Mul oli kohutav kergendustunne, norra staar Sidsel Endresen laulis edasi ja ma tundsin äkki mingit rahu.

Elu läheb edasi. Jätkuvad tehnilised üksikasjad kõrvale jätta, ma olin lõpuks vist ometi oma jamadest üle…