Kersti Uibo . Foto: Harri Rospu

Mind puudutas väga eestlaste vaikne revolutsioon. Laulev revolutsioon
oli ju selles mõttes vaikne, et toimus ilma vägivallata. Sisemise usuga, et me oleme vabad. Ma olen 28 aastat elanud Inglismaal ja pärast laulvat revolutsiooni, 1990–1991, olin ma sealse Eesti infobüroo juht. Ametisse sain ma nii, et Lennart Meri tuli Londoni ülikooli külastama ja mina olin tollal ajalooüliõpilane. Kuna ma olin seal ainuke eestlane,
öeldi mulle: “Siis sa teed saatkonna!”

Vägivalla teema puudutas mind töö tõttu eriti kontrastselt. Infobüroo juhina tuli mul anda palju intervjuusid, kus alalõpmata aeti Baltikum sassi Balkaniga. “Baltikum? Jaa, me teame, teil on seal sõda.” – “Ei, meil Balti riikides ei ole.”‘

Balkanil on sõdu peetud läbi sajandite. Sarajevos, Euroopa südames algas Esimene maailmasõda. Meie ajalugu on Balkani maadega väga sarnane, aga
seal on vägivald veel palju hullem olnud. 2000. aasta alguses sõitsin sõjajärgsesse Kosovosse mõttega leida ja filmida üles inimesed, kes ei valiks pooli; kes teavad, et vägivald sünnitab uut vägivalda ja nii
pole kunagi vihkamisel lõppu. Mul oli mõttes üks munk, kellest ma olin lugenud, aga õ‘i‘g‘e munk leidis hoopis minu, oleks täpsem ette rutates öelda.

ESIALGU HAKKASIN TEGEMA filmi nunnadest. Ärkasin kloostris kell 5 ja läksin igal hommikul koos nunnadega palvetama. Kosovo kloostris olid nunnad, sõjapõgenikud, mina võõramaalasena ja üks munk. Kui olime paar hommikut koos palvetanud, tuli munk pärast palvet minu juurde: “Kas sul oli raske siia jõuda?” Teisel päeval pärast palvet: “Mitu kõrgharidust sul on?” Rääkisin siis, kus ma olen õppinud. Kolmandal hommikul
mõtlesin ma ise, et pean teda vist natuke pikemalt vaatama...

Kohtusin ka selle mungaga, kelle pärast olin üldse Kosovosse tulnud, aga
sain‘ kohe aru, et teda ma filmida ei taha. Viie-kuue nädalaga sõitsin Kosovo läbi. Lõpuks tulin kloostrisse tagasi. Teadsin, kellest tahan filmi teha – väga alandlikust ja vaiksest mungast. Sellestsamast, kes oli minu juurde tulnud. Mironist.

Aga selles seisnes ühtlasi kogu filmi raskus. Munk oli viimane, kes soovis tähelepanu keskpunktis olla. Vaikne inimene, kes ei sea esiplaanile oma isiku tähtsust. Kuidas teha filmi sellisest inimesest?

Algasid takistused. Kogu aeg pandi tee ees kinni.

2001. aastal läksin kloostrisse tagasi. Hiljem veel. Lõpuks, kui olin filmi jaoks isegi toetuse saanud, ütles munk: “Hilja. Olen väga haige, ma suren ära.” Siis sai mulle selgeks, et seda filmi ei tule.

Aga mul oli internetis veebilehekülg ja seal oli kirjas, kuidas ma olin filmiks juba raha saanud, ja munk luges ja ütles, et “seda on nii palju, et selle eest saaks ehitada ühe haigla!”. See pani mind inimesena
paika. Milleks siis üldse filmi teha? See aeg pani mind väga põhjalikult
asjade üle järele mõtlema. Olime Mironiga kirjavahetuses, saatsime
üks-kaks e-maili aastas. Kui seitse aastat oli mööda läinud, võtsin uuesti teema üles: “Kuule, sa ei ole ära surnud...”

Ja nüüd ütles ta: “Mina ei ole vastu. Aga sa pead piiskopilt õnnistuse saama.” Kuna piiskopile minu eelmine film nunnadest ei meeldinud – nunn rääkis tõtt –, siis filmimiseks ta luba ei andnud.

Järgnes pikk dialoog. Palusin uut võimalust
– las ma teen siis parema filmi.

KUI OLIN LÕPUKS ÕNNISTUSE saanud, 2008. aasta alguses, saime uue kaamera, kõik oli valmis – ja hinges oleks kohe tahtnud filmima hakata –, haigestus mu ema. Tema surm on nii palju olulisem, et lükkasin kõik muud plaanid kõrvale. Ühel hetkel teatas munk, et ka piiskopi õnnistus enam ei kehti.

Aga sõbrad utsitasid tagant. Läksin uuesti piiskopi jutule. Ja vat siis läksid nagu väravad lahti. Paari aasta pärast valmiski film.

Tänu 11 aasta pikkusele filmiteekonnale, sellele, mis kõik tuli läbi elada selle protsessi käigus, tunnen ma tagantjärele, et olen ühe elu juurde saanud. See film on minu õpetaja. Ja ma loodan, et see teekond – lootus ja areng – on selles filmis sees.”

Dokumentaalfilm “See on see päev”
esilinastub Sõpruse kinos 24. mail.