2006. aasta detsembri lõpus sõitsime perega Hiiumaale puhkama ja uut aastat vastu võtma. Hiiumaal elavad mu sugulased ning seal sai just valmis suvila. Imelik talv oli, lund polnud, kõikjal pime ning termomeeter näitas viit soojakraadi.

Õhtutundidel sõitsin koos sõbraga saarel ringi. Valitses mõnus pühademeeleolu. Aga tagasiteel suvilasse Kärdla külje all juhtus midagi, mis muutis minu elu. Viimane asi, mida ma tollest õhtust mäletan, oli see, et mulle meenus koolitaja jutt: turvavöö peab mitte ainult kinni, vaid ka tihkelt ümber keha olema. Ma pingutasin oma turvavööd vahetult enne, kui lähenesime ühele peateele.

Järgnevast on mul mälus lünk. Teadvusele tulin Tallinnas, Mustamäe haiglas. Olin olnud paar päeva koomas, seejärel rohtude all, et organism saaks toibuda. Õnnetusest Hiiumaal oli möödas kaks nädalat! Haiglas oli mu vanaema, kes oli miskipärast väga õnnelik. Isa küsis minult pereliikmete nimesid ja vastuseid lihtsatele arvutustehetele. Mulle tundus see kõik kummaline.

Mul oli just veenidest kanüülid ära võetud ning nendel kohtadel olid kärnad. Arvasin, et olen põdenud mingit nahahaigust.

Ühel õhtul rääkis isa kõik ära ja näitas pilte. Siis jõudis mulle asi kohale. Hakkasid meenuma detailid: kuidas mind pimedas kiirabiautosse tõsteti, kuidas Hiiumaa haiglas mu pea kinni õmmeldi ja mind Tallinna lennutati.

Isa oli pealtnäha rahulik, sest ma olin ühes tükis ja kõik jäsemed liikusid. Aga tal oli olnud esimesel nädalal pärast õnnetust tervisega probleeme. Arstid soovitasid tal koju jääda. Õnnetuse järel saatis ta laiali hulga e-kirju ja SMSe, kus palus minu pärast palvetada. Ema oli väga endast väljas ja vajas rahusteid.

Vanemad jäid õnnetuse järel veel paariks päevaks Hiiumaale, haiglasse tuli vanaema. Arstid ülesid talle, et olukord on lootusetu. Ma olin kõige hullemas seisus intensiivpalatis. Peahaav, koljumõra, ajupõrutus ja ajuturse, rinnakul mõra, seljalülid sisse vajunud. Oli seljaajuvigastuse või halvatuse oht, kopsudest tõusis põletik.

Aga 19. jaanuaril, pärast kolme nädalat haiglas, sain koju. 20. jaanuaril oli minu 20. sünnipäev, 1. veebruaril läksin juba kooli. Arstide jaoks olen üks suur ime. Viimasel kohtumisel neurokirurgiga, kes vaatas selja paranemise veel kord üle, tulid tal lahkumisel pisarad silma. Ta tunnistas, et olen tema pika arstikarjääri üks ägedamaid tervenemislugusid. Mind hoiatati pea- ja seljavalude eest, mida mul aga pole siiani olnud. Tunnen end täiesti tervena.

Mis tol õhtul sel ristmikul täpselt juhtus, kes oli süüdi avariis, ei tea siiani keegi. Mina keerasin kõrvalteelt peateele. Peateelt tuli auto, kuid see oli veel väga kaugel. Kui olin juba peateele välja keeranud, lendas selle tagant välja teine ja sõitis mulle tagantpoolt ukse juurest sisse. Esimeses autos olijad kinnitasid hiljem, et teine masin möödus neist kui postist.

Minu auto tegi pirueti ja maandus kraavi, teine auto lendas katuse peale ja lohises mööda teed. Sealt tulid mehed välja kergete kriimustustega.

Liiklusjurist tegi kindlaks, et teise auto kiirus võis olla 140–150 kilomeetrit tunnis. Mulle on räägitud, et seda juhtis psüühiliselt ebastabiilne nooruk, keda mõni hetk varem nähti ühes kõrtsis joomas. Et ta oli õnnetust uuriva tuttav – Hiiumaa on väga väike koht –, võis toimuda oluliste detailide kinnimätsimine.

Politsei andmebaasis on kirjas, et toimus õnnetus, kuid süüdlane pole teada. Paar kuud hiljem saadeti meile politseist kiri: kas uurime asjaolusid veel või paneme paberid kausta ja jätame asja sinnapaika.

Pidasime targemaks asi sinnapaika jätta, sest esiteks, lugu lõppes ju õnnelikult. Teiseks, mul oli vaja koolis semester lõpetada. Ning kolmandaks õppisin mitte tundma vaenu või viha inimeste vastu, kes mulle on ülekohut teinud.

Polnud juhus, et mul tuli mõni minut enne õnnetust pähe pingutada turvavööd. Polnud juhus, et vahetult pärast matsu jõudis avariikohale kaks meedikut. Nad tõmbasid akul klemmid maha, kontrollisid, kas mul pole nätsu suus, vaatasid, et hingamine oleks korras ja valmistusid kiirabi tulekuks. Kuidas ma nii kiiresti taastusin, kuidas mul tekkis meeletu motivatsioon õppida, ehkki olin keskkoolis olnud paras looder, ning lõpetasin semestri “võlgadeta” – seegi pole juhus. Selle kõige taga oli Jumal.

Õnnetus muutis minu ja paljude mu sõprade väärtushinnanguid. Mõistsin, kes on Jumal. Kuidas ta võib ühel hetkel inimese elu kustutada ning teisel selle taas, nagu tule, põlema panna. Mõistsin, et ma ei saa elada mõttetut ja poolikut elu, mugavalt iseendale. Pean järgima Jeesuse eeskuju ja teenima neid, kes abi vajavad. Õppisin palju rohkem hindama elu, igat uut hommikut ja võimalust.”