Suurlinnad võluvad: ERRi Ameerika reporter Neeme Raud sõitis esialgu perega Torontosse, aga jõudis varsti välja New Yorki. (Birgit Püve)

“1. august 1990 oli minek. Olin 21 ja õppisin Moskva ülikoolis sotsioloogiat. Sain aasta ajapikendust mingite arstitõendite alusel, aga sõjaväekohustus jäi ikkagi.

Töötasin sel ajal juba raadios ja paljud kolleegid ütlesid: “Sa tuled sealt varsti tagasi. Seal on sul nii raske alustada. Tuled tagasi!” Aga mäletan, et nahhaalsus ja kartmatus oli nii suur, et tegime raadios lausa hüvastijätusaate: homme ma sõidan ära! Aga samal ajal oli Nõukogude Liit ju veel…

Oli üks suur pidu. Kõik tuttavad, hästi palju rahvast käis läbi. Keegi tõi veel pärja, see visati lõpuks aknast välja. Kõik oli hästi tore – ja siis sai läbi see Eesti periood.

Hirm tekkis lennukis Moskvast Torontosse. Kõrval istusid kaks leedulannat, kes haisesid higist. Oli suhteliselt piinarikas see kaheksa tundi seal vastu pidada. Äkki ei lastagi lennukilt maha? Äkki on mingi info tulnud? Kõik loksus aga liidus juba nii korralikult, et kedagi ei huvitanudki enam.

Alguses oli tunne, et mis ma siin teen. Esimene pilk Põhja-Ameerikale – olin enne käinud Lääne-Saksamaal ja Taanis – tundus kuidagi nii võõrastav ja lausa kole. Suured kiirteed, madalad majad ümber, ei meeldinud mulle Põhja-Ameerika visuaalselt üldse.

Aga alla anda ka ei tahtnud, kui ma juba siin olen. Eneseuhkuse aspekt ka.

Läksime kogu perega, eri lennukitega küll. Vanemate jaoks, kes olid 50ndate piirimail, oli see suur seiklus. Sõitsime kõigepealt Niagara Fallsi lähedal asuvasse majja, kus elas isa ristiisa. Vaatasin seal ringi ja sain aru, et see ei ole ikkagi see koht – ja umbes poolteist nädalat hiljem sõitsin juba Torontosse.

Kirjutasin kohe alguses Ameerika Häälele kirja, et tahaksin nende juurde tööle minna. Aga Ameerika valitsusse tööle võtmine käib periooditi: võetakse, siis on mingid probleemid, eelarve külmutatakse, ühesõnaga, saada Ameerika valitsusse tööle tundus keerukas. Pidin ootama. Võttis poolteist aastat aega, enne kui kõik julgeoleku taustauuringud said tehtud (olin ikkagi Nõukogude Liidust). Vahepeal olin kohalikus Eesti ajalehes asetoimetaja. Otsad tulid napilt kokku, aga mingi palga sai sealt ikka teenitud.

Siis tekkis töökoht Ameerika Hääle Washingtoni toimetuses. 1992 suvel käisin ESTO korrespondendina esimest korda ka New Yorgis. Kõike tundus kuidagi liiga palju, liiga hõlmamatu. Arvan, et ma natuke kartsin seda linna. Teisel korral läksin omal käel ja oli tunne, et siia tuleb nüüd elama tulla.

Palk oli tollal võrreldes Kanadaga juba päris korralik, ikkagi riigitöö. Olin Washingtonis mõnda aega ja siis tekkis Euroopa osakonnal võimalus saata üks ajakirjanik New Yorki. Alguses pakuti kohta poolakatele, Ameerika Hääle suurematele toimetustele, aga keegi nagu ei tahtnud. Mina olin kohe nõus!

Mind hoiatati juba alguses, et ma ei hakkaks mõtlema, et Ameerika ongi maailm. “Meie läheme sõtta”, “meie oleme vabaduse kants”, nagu öeldi vabariigi presidendi kõnes… Ma olen püüdnud säilitada Euroopa ajakirjaniku küsivat positsiooni. Ja ma tegin endale kohe selgeks, et tuleb valida üks keeleruum.

Ameerikas on hoopis teine lähenemine kui Euroopas, alates arhitektuurist, tänavapildist kuni ellusuhtumiseni. Euroopa on kodune, vanad linnad. Lääne-Euroopas ja Itaalias istutakse pikalt, prantslased filosofeerivad. Ameerika on just nimelt see uus maailm, kus kõik sedasi pulseerib seal. Ja seni kuni sa oled suurlinnast üle, võid sa seal virvendada.

Mul ei ole kunagi olnud unistust Ameerikas elada. See oli lihtsalt minek. Aga just arvutasin kokku: ma olen ainuüksi New Yorgis elanud juba 17 aastat.”