Saatuslik hetk: “Pärast seda mõtlesin, et kõik on võimalik!”
Ma ei olnud kohe sündides pime – sain lugeda suuremaid tähti ja nägin värve. Kohe saadi aru, et midagi on viltu, sest pööritasin silmi ja vaatasin kõõrdi. Olukord läks hullemaks kolmandas klassis.Ühel õhtul küsis isa, miks ma lauale kirjutan. Hakkasin suure häälega nutma. Ma ei julgenud rääkida, et jah, ma tõesti ei näe, kuhu kirjutan. Järgmine päev läks nägemine korra selgeks ja siis kadus täielikult. Mul oli silma võrkkesta kärbumine.
Esialgu nutsin palju ja mõtlesin, milles küll asi on. Miks ma ei näe!? Hirm asendus aga kiiresti harjumusega. Praegu näen ainult seda, kas päike paistab või ei. Minu kujutluspildid on sellest ajast, mida mäletan. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et ma ei mäleta ema, isa ega õe nägu.
Kuni kuuenda klassini käisin tavalises Saaremaa koolis, kus mind aitas eriõpetaja. Hakkasin õppima ka punktkirja. Ühel hetkel ei leidunud enam inimest, kes mind edasi saaks õpetada, ja me kolisime emaga Tartusse. Läksin nägemispuudega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli.
Pärast keskkooli lõpetamist tahtsin minna Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima, aga sealne suhtumine oli väga kehv. Neil ei ole ka töötajaid, kes erivajadustega inimesi aitaksid. Proovisin Tallinna Ülikooli, kus oli kõik palju parem – inimesed olid positiivselt meelestatud ja leidus lahkeid abilisi, kes olid nõus mind aitama. Kuna ma psühholoogiasse ei saanud, läksin riigiteadustesse. Ühiskonnaõpetuse eksam läks mul väga hästi – 84 punkti. Sel suvel proovin uuesti psühholoogiasse; kui sisse ei saa, lähen võibolla massööriks õppima.
Lisaks õppimisele on mul ka omad suured unistused.Üks suurimatest täitus 4. juulil, mil ma tegin langevarjuga tandemhüppe. Tahtmine tekkis siis, kui Kihnu Virve hüppas. Mõtlesin, et kui 81aastane saab sellega hakkama, siis saan ka mina.
Mäletan, et esialgu kartsin mitu päeva. Olin nii ärevil, et käed ja jalad värisesid. Ei kujutanud üldse ette, mis saama hakkab. Õnneks muutsid mu enesetunde paremaks Nurmsi fantastilised töötajad, kes tegid nalja, olid sõbralikud, hoidsid käest kinni ja korrutasid, et pole vaja muretseda.
Ilus valge lennuk viis meid üles nelja ja poole kilomeetri kõrgusele. Tavaliselt nii kõrgelt ei hüpata, aga tänu sellele, et lennukis olid ka kujundhüppajad, kes vajavad rohkem kõrgust, oli see võimalik.Ühel hetkel tehti uks lahti. Taipasin, et oleme viimased ja nüüd ongi minek. Hakkasime põlvili lennukipõrandat mööda ukse poole roomama. Ja siis me hüppasime. Vabalangemine oli jube. Tohutu tuul, hoidsin suu lahti ja ainult hingasin raskelt. Tol hetkel mõtlesin, et millal see juba läbi saab.
Kui langevari lahti läks, sattusin hoopis teise maailma. Olin nagu kiige peal, jalad istumisasendis. Õhus karjusin ja laulsin:„I Believe I Can Fly!“ Instruktor laulis kaasa. Elagu langevarjuhüpped! Ma ei väsi sellest rääkimast. Esialgu ei jõudnudki päriselt kohale, et mu unistus on tõesti täitunud. Õhus oli nii turvaline ja vaba tunne. Pärast seda mõtlesin, et kõik siin maailmas on võimalik. Mis siis, et ma pime olen, see kogemus oligi võibolla just sellepärast minu jaoks nii eriline!
Üks suur unistus on mul veel - tahan Norrasse minna. Olen kuulnud, et seal on ilusad mäed. Ma küll ei näeks neid, aga see aura ja energia, mis sealt tuleb, on sinna minemist väärt.
Peale unistuste on mul veel mõned asjad, mis mind õnnelikuks teevad. Näiteks metal-muusika. Kevadel käisin nii Rammsteini kui Metallica kontserdil. Nii lahe! Ka looduses viibimine rõõmustab mind. Vahel katsun surnud linde, et teada saada, millised nad on. Nahkhiiri tahaksin ka väga näha. Ja sport võlub mind, jälgin seda suure huviga. Ise mängin pimedate lauatennist, millega olen saanud juba pool Euroopat läbi reisida. Olen viiekordne Eesti meister. Muidugi tahaksin ka Euroopa meistriks saada – teha taanlastele ja hollandlastele ära. Nüüd, augustis, lähen neljandat korda Euroopa meistrivõistlustele Rootsi.
Kui ma näeksin, oleksin ilmselt suusahüppaja, vormeli- või lennukipiloot. Mind köidavad ekstreemsused. Elu on ilus!
