Saavutustest kriisi ajal

Krister Kivi püüab Eesti ­pikimas lauses ­portreteerida ärimees Peeter Rebast (36), kes toob augustis ­Eestisse ­Madonna, avab oktoobris Solarise keskuse ja võtab ­inimesi tööle täpe* kiuste.

Laual on ajaleheväljalõige jaanuarist 1992, üks esimesi, mis tulevasest muusika-, filmi- ja klubiärimehest Rebasest Eesti meedias ilmus; enesestmõistetavalt on ajaleheks Äripäev, rubriigiks “Aus äri on hea äri” ning 18aastane Harvardis õppiv tudeng teatab avalalt naeratades, et usub end olevat võimeline olema “kasulik [–] sidemete loomisel Eesti ja Lääne vahel”; juuksed on kammitud lahku ja triiksärk fotol on triibuline – sama triibuline kui see, mida ta kannab seitseteist ja pool aastat hiljem palaval juulipäeval Sakala keskuse kunagises asukohas (aga  nüüd on särk mõistagi Abercrombie & Fitch) – ning kui keegi seal ülal suvetaevas arvet peaks, võiks Rebane öelda, et ta on oma lubaduse täitnud, sest enamasti tema nimega seostatav kontserdikorraldaja BDG (kuulub BDG Holdings OÜ-le, mis kuulub 45,13% ulatuses talle ja sama suures osas vend Priidule) on toonud aegade jooksul Eestisse nii Metallica, Iron Madeni, Pet Shop Boysi, Elton Johni kui, jah, pärast neljandat augustit 2009 ka Madonna (siinkohal hakkab mustjaspunane iPhone laual helisema, rutakalt ja nõudvalt, ning läbi lämbe õhu lendab Rävala puiestee serva ehitatud soojakutelinna kolmandale korrusele – kohta, kus ­Rebane veedab Solarise keskuse valmimist ­oodates enamiku oma päevadest; vanalinnas asuvast kabinetist loobus ta pärast uute töötajate palkamist ruumipuudusel – Madonna agendi sekretäri hääl; kõne ühendub edasi end kabalalooridesse varjava diiva esindajale [sest Madonna endaga polegi Rebane kordagi rääkinud, alati vaid naise parema käega] ning nad vestlevad turvaküsimustest viie ­minuti jagu, kuni otsuseni sõita “veel kord Oslosse”, uuele “näost näkku kohtumisele”); lahendus, mida Rebane tundub vastu võtvat ohkega hääles, mis annaks nagu mõista, justkui eelistaks see veel hiljuti kord kuus Los Angelese inimene ühtäkki ­reisida vähem kui enne (“Minu teada on ta ainuke Eesti ärimees, kes alati lennates oma isikliku Hiiumaa lamba kaasa võtab,” väidab sõber Imre Sooäär, pidades siiski silmas üht tallekujuga patja); asjaolu, millega sobib fakt, et ka oma era-Cessnat piloteeris Rebane viimati aastal 2007 (“Helen, sa vaata vasakule ja Ingrid, vaata paremale; öelge mulle, kui mõnda lennukit lähenemas näete,” meenutab ammune assistent Helen Sildna Rebase ulata-mulle-palun-korraks-pastakat hääletooni, kui Riia lennuväljale lähenedes lennuki raadio katki läks); lihtsalt aega hakkasid tahtma uued ja füüsiliselt väljakutsuvamad hobid nagu kickboxing ja windsurfing (“Ma olen a i n u k e, kes alati loodab, et ei tule rannailma, ja tormiga Kassaris õnnelikult mere äärde läheb,” mainib Rebane, naeratades järjekordselt, millisel hetkel ma registreeringi, et ta naeratab aasta 2009 kohta palju, kas või siis, kui Solarise ehitustandril peasaali viivat ust otsib – see leitakse lõpuks üles fuajeest, mis virginatlanticlikult erepunane, valge ja hall –, kuid tegelikult ehk siiski mõistetavalt ärimehe kohta, kes äsja müünud Madonna kontserdile oma ticketpro.ee lehe kaudu maha viimse kui 70 000 piletist (“Raske ajal ettevõttele igati abiks!”) ning pidanud seni sulgema vaid ühe äri, Riia Lounge 8 (ent mainigem: Gild, kus Rebane ise investoriks, hindas investeeringu tema ülebaltilisse kinoketti Cinamoni alla 6,66 korda; “Ei oska kommenteerida,” ütleb Rebane) – mis kõik muidugi ei tähenda, justkui jätaks ta kritiseerimata Ansipi käibemaksutõusu; torkamata, et eelistab (ema poolt hiid lasena [nagu selgub, juhib ema kontserni toitlustusvallas], südames aga aina enam kaberneemlasena; “sealsed inimesed pole nii kalestunud kui Tallinnas”) igasuguste “hanemaksareduktsioonide” asemel “lihtsaid maitseid; näiteks küülikukoiba; tegelikult jäneseid igasuguses kastmes!” ja juba laskume me soojakulinna külge pidi metalltrepist alla, märkmikus  mitmed oluline-on-teha-asju-endale-truuks-jäädes mõtted poliitvalikuist (“Olen nüüdseks olnud Keskerakonnas kolm aastat; loodan, et see pole enam häbiasi!” ) filmiloomist puudutavate tulevikuplaanide või Eesti parima gay-klubi omamiseni (“Ma poleks avanud Angelit, kui ma muretseks väga selle pärast, mida inimesed arvavad”), ning juba hakkab ta oma Volkswageniga sõitma linnalähedasse palkmajja (arhitektid Eensalu & Pihel), kus kasvab juba kaheksa kuud iiri hunt Lotte (kaal 50 kilo) – ning muide!, Rebane tunnistab, et ei kuula just sageli Madonnat, aina enam hoopis klassikat või siis Rammsteini; ühtäkki tundub, et suvi on peaaegu läbi, kuigi puhub soe tuul; kalender ütleb, et Madonna kontserdini on jäänud 7 päeva ja Solarise avamiseni 73 (ent Eks­pressi ilmudes kahe jagu vähem), ja ühtki uut kontserti pole pärast Madonnat Eestisse book’itud, teatab Rebane; ta ennustab, et järgmine aasta tuleb samasugune kui praegunegi.

* – olukord, mis tuleb pärast masut; lühend väljendist “täitsa perses”, kasutatud ka Rebase poolt