Aga ettevaatust! Enam ei tohi öelda, et taim meid ravib. Näiteks, et islandi samblik ravib või leevendab köha...

1. aprillist kehtima hakanud eurodirektiiv keelab ravimtaimede müügi ravimitena. Maarohtudest valmistatud tee, tinktuuri või salvi pakendile ei või kirjutada, et see ravib mingit haigust. Kas nüüd peame esivanemate tarkused kehtetuks tunnistama? Kas tegemist on eurobürokraatliku mõttetusega või vajame tõepoolest säärast korraloomist?

Euroopa Liidu “Traditsioonilis-meditsiiniliste ravimtaimetoodete direktiiv” määratleb suure hulga meile tuttavaid taimi meditsiiniliseks tooteks. Neid tohivad müüa vaid ravimimüügi litsentsiga asutused, s.t apteegid. Ja kui pole ette näidata korralikku toimet kinnitavat teadustööd, võib taime ikka müüa ja kasvatada ja pruukidagi, aga pakendile ei tohi kirjutada lubadust, et see mingit haigust ravib.

Mis tegelikult muutub?

Tegevapteeker Piia Ansko ütleb, et ravimtaimed on taas väga populaarsed. “Kui lõpetasin nõukogude ajal ülikooli, siis nad olid moes, ja nüüd jälle. Asja teeb hapraks üleüldiselt vohav reklaam. Inimesed ei ole võimelised infot vastu võtma.”

Kohtab ka pimedat usku: “Taimsetest preparaatidest kirjutatakse, et need peaaegu kasvatavad uued jäsemed. Rängast haigusest veriheinaga jagu ei saa. Nad on abistav vahend.”

Ansko loodab, et oma töös ei pea apteekrid midagi muutma. Vähemalt esialgu pole mingeid korraldusi tulnud. Väike hirm on, et rohupoodnikud pannakse etikette vahetama.

Kuidas siis ravimtaimi tulevikus nimetada? Ravimisarnasteks toodeteks?

Ott Laius Ravimiametist arvab, et ostja jaoks – olgu siis apteegis või toidupoes – ei muutu midagi. Müügilolevaid tooteid ümber ei määratleta ning 2005. aastast pärinev reegel jääb kehtima: taimsete droogide märgistuses ei tohi viidata haigusi ravivatele, tõkestavatele ega leevendavatele omadustele. Erandiks on vastava määruse lisas olev nimekiri taimedroogidest. Neid võib müüa ainult apteegis ning kasutada mainitud näidustusi. Kas märgistuses või reklaamis viidatakse haigusele ja selle ravile või mitte, hindab Ravimiamet juhtumipõhiselt. Kindlaid väljendeid, mida tohib kasutada ning mida mitte, ei ole kirja pandud.

Direktiiv kultuuripärandi vastu

Tartu ülikooli farmaatsia instituudi dotsent Ain Raal, kes aastaid tudengitele ravimtaimede mõjust loenguid pidanud, suhtub eurodirektiivi emotsionaalselt: “EU on mingi nõmedusega hakkama saanud! Ja nagu ikka, püüab Eesti jälle olla püham kui paavst ise.”

Euroopa ravimiameti ametlikes dokumentides jagatakse ravimite toimeained kahte gruppi: teaduspõhiselt tõestatud toimeained ja teised, “traditsiooniliseks kasutamiseks”. Raali meelest olnuks see ka Eestis loogiline jaotus.

Suurt katastroofi ta siiski euroseaduses ei näe: “Ka enne ei tohtinud ravimtaimede puhul nimetada diagnoosi, ainult protsessi, mida see korrigeerib.”

Tegemist ongi eelkõige filoloogilise probleemiga. Mis, paraku, toob kaasa segadust. Apteeker ei tohi öelda, et mingi lill alandab vererõhku.

“Muutub ainult apteekides toimiv retoorika,” arvab Raal. “Peame hakkama hunti kriimsilmaks nimetama. Pean seda sügavalt valeks ja tagasipöördumiseks nõukoguliku silmakirjalikkuse juurde. Kõik teavad, et taim ravib, aga kirja panna ei tohi: apteeker sosistab üle leti – nagu põrandaalune tegevus. Ma ei saa aru, kellele see kasulik peaks olema.”

Raal leiab, et mõistuspärane oleks pakenditele kirjutada info järgmise skeemi kohaselt: “Traditsiooniliselt (või rahvameditsiinis) kasutatakse seda-ja-seda taime selle-ja-selle korral.”

Raal arvab, et need näidustused võiks kooskõlastada Euroopa Ravimiameti poolt kinnitatud ravimtaimede traditsiooniliste kasutusaladega: “Praegu sammuvad Euroopa ja Eesti eri teed. Euroopa revideerib ravimtaimede teadusuuringuid ja tunnustab nende kasutusalasid kas hästitõestatud kasutuse või traditsiooniliste kasutusviisidena, Eesti aga lihtsalt keelab. See ebaloogiline disharmoonia peaks Eestis lõppema.”

Ain Raal leiab, et kaudselt on EU direktiiv meie rahvuskultuuri vastu. Ta kardab, et uus kitsendus hoopis suurendab igasugu “ravitsejate” luuleindu: “Nüüd hakkavad väärmüüdid levima ja välja ilmuvad põrandaalused ravimid, mis teevad ilusaks, targaks, õnnelikuks ja rikkaks.”

Raal on seda meelt, et Ravimiameti kontroll teeb asja paremaks: “Õige oleks, et Ravimiamet võtaks lubadused oma kontrolli alla.”

Paljude ravimtaimeraamatute autor ning nõutud nõidarst Aili Paju peab eurodirektiivi üpris mõistlikuks.

“Ravimtaimede keemilises koostises on toimeained olemas, me ei saa seda eitada,” ütleb Paju. “Aga kui on raske haigus, siis kasutatakse ikka tugevatoimelisi ravimeid. Ravimtaimed aitavad ja tugevdavad, aga näiteks kopsupõletikuga peab antibiootikume kasutama.”

Aili Paju arvab, et ravimitesse ja ravimtaimedesse peakski suhtuma ühtemoodi. Talle meeldib, et ravimiõiguste väljastamine koondub meedikute ja Ravimiameti kätte.

“See on õige, et potsikute pealt võetakse ära kirjad, et ravib mingit haigust. Kui inimene hakkab ise ravima, siis on pahasti. Aga likvideerida apteekides ravimtaimede letti küll ei tohi. Laadad on teine asi. Kui mingid tädid hakkavad heast peast taimedega ravima, on asi kehv. EU direktiiv seda piirabki.”

Nii et vaatamata ravimtaimealastes foorumites puhkenud paanikale pole taimedroogide ärakeelamist karta. Sisuliselt ei muutu peale siltide suurt midagi.