Saja-aastane kapten
Vana laevakapten ja loots Elmar Anniko elab Maarjamäel Oru tänaval. Merest pole see kaugel, sest Anniko pole maarott, kel passiks kuskil sisemaal elada. Igal hommikul võtab vana merekaru turgutuseks pitsi bittnerit, paneb seejärel piibu põlema ning loeb värsked ajalehed läbi. Loomulikult kuulub tema lugemislauale ajakiri Meremees, aga ka Kodutohter, mille ta kaanest kaaneni läbi loeb. Ta elab kaasa "Vapratele ja ilusatele" ning Hercule Poirot’le.
Kui küsida inimestelt arvamust Anniko vanuse kohta, vastaks ilmselt suurem osa neist, et umbes 85. Ja tõepoolest, vanem ta välja ei näe. Igal juhul sada küll mitte. Ta on viimane neist laevakaptenitest, kes juba kolmekümnendatel merd sõitsid. Ja tõenäoliselt viimane neistki, kes üle lahe Soome salapiiritust vedas. 16aastaselt jungana merele läinud Elmar Anniko on üle elanud viis laevahukku, või nagu ta ise ütleb – "Mul eluajal viis laeva jalge alt läinud." Ja mitte ükski neist tema enda süül.
Hukk nõiakatlas
Talve hakul 1934 astus mootorpurjeka Helja tekile noor, 28aastane kapten Elmar Anniko. "Uus kipper oli mereparki saanud näoga, lüheldane ja rässakas, minust ehk ainult aastat paar vanem. Polnud vaja erilist inimesetundjat, et asetada teda nende meeste kategooriasse, kellele meresõit on tõsine töö kogu eluks, mitte aga mööduv huviala," kirjeldab Annikot meremehest kirjanik Herman Sergo, kes saatuse tahtel oli juhtinud sedasama laeva vahetult enne Annikot.
20. novembri pärastlõunal 1935 läks Helja metsalaadungiga Valkomist merele ja võttis kursi Taani poole. Kaks päeva hiljem sattus laev tugeva tormi kätte. "Meri läks suureks, laev rullus tugevasti," kirjutas kipper Anniko hiljem meriprotesti teadaandes. Lained käisid üle laeva, meeskonna ruumid ja pumbaaugud täitusid veega – vee väljapumpamine laevast muutus järjest võimatumaks. Kell pool üksteist katkesid lasti soringud ja meri hakkas palke üle parda viima.
Järgmiseks hommikuks oli Helja jõudnud kuhugi Ristna poolsaare ja Gotlandi vahele. Kogu päev möödus tormiga võideldes, rampväsinud ja läbimärjad madrused pumpasid ja pumpasid laevast vett välja. Oli külm, sadas lund. Keskööl lõhkus torm Helja viimse purje ja paar tundi hiljem seiskus ka laeva mootor. 24. novembri hommikul muutus olukord veelgi lootusetumaks. "Küsitav on, kas laev enam kaua vastu jaksab pidada," kirjutas Anniko oma märkmikku. Meeste jõud hakkas otsa lõppema, nad ei suutnud enam nii palju vett välja pumbata, kui juurde voolas.
Siis hakkas paistma Grauteni majakas. Rõõm oli aga üürike, rajuilm kandis laeva Gotlandi põhjatipu, Farösundi väina poole, mida kiire hoovuse ja ristlainete pärast kutsuti nõiakatlaks. Kuid õnn oli seekord Anniko poolt: Helja pääses katlast läbi tuulevarju. Tormikahjustused parandati mõne päevaga ja kapten otsustas 28. novembril reisi jätkata. Päev hiljem sattus laev taas ränga tormi kätte. Nüüd algas võitlus elu ja surma peale – purjed purunesid, ka mootor seiskus. "Oleme täiesti võimetud merd pidama," kirjutas Anniko märkmikku. Lained loopisid Helja taas nõiakatlasse. Rool ei kuulanud enam sõna, kuid osava manöövriga suutis Anniko laeva madalikule juhtida ahter ees. Kaldalt nähti ja tuldi appi. Imekombel saadi kogu meeskond eluga maale. "Jõudsin kaldale viimasena. Kaasa võtta sain päeviku ja dokumendid," lõpeb kapteni märkmik. Oli 1. detsember 1935.
Jäiste tangide vahel
Kevadel 1936 läks Anniko Kopenhaagenisse ära tooma 1000tonnist purjekat Marta. See oli omaette vägitegu, sest pirakas laev toodi Tallinna ainult nelja mehega. Seekord ei olnud Anniko enam kapten, vaid tüürimees. "Pärast kolmekümne viienda aasta Helja tralli tuli saatust tänada, kui sind kusagile tüürimeheks võeti," ütles ta ise. Martat nimetas Anniko puusärgiks, sest laev polnud heas seisukorras – kaared olid mädad.
Tallinnas ei viidetud laeva parandamisega aega, kohe pandi meeskond peale ja saadeti Botniasse laudu laadima. Oktoobris 1937 läks Marta taas laudade järele, nüüd Kemisse, ning võttis siis kursi Kopenhaagenile. Oli udune ja sompus öö. Soome puksiir valgustas Martat prožektoriga, et poleks vaja käsikaudu sõita. "Ja siis me nägime – uskuge või mitte – uduseina peale peegeldus täispurjes Marta siluett just nagu Lendav Hollandlane," meenutas Anniko Sergo raamatus "Lootsitoa jutud". Seda võeti kui halba ennet, ja halvasti see reis ka lõppes.
Bornholmi juures sattus Marta tormi kätte ja ühel hetkel ei allunud enam juhtimisele. Laev pani otseteed Rootsi randa, kõik katsed seda takistada luhtusid. "Enne kui ankrud lahti jõudsime päästa, oli laev rannas nagu liivale lennanud part." Põhjus selgus kohe – torm oli laeva tüüri ära rapsanud. Järgmisel hommikul üritas Rootsi päästelaev Martat lahti tõmmata, kuid laualastis alus osutus liiga raskeks. Viis päeva loopis meeskond seejärel laudu üle parda ning kuuendal päeval õnnestus purjekas lahti saada.
Puksiirlaev ees, alustas Marta teekonda Kopenhaageni poole. Sai merel veel tormi, nii et ohutuse pärast võeti Ystadi juures kõik mehed peale kapteni ja Anniko laevalt maha. Kopenhaagenisse jõudes oli Martaga kõik, elulooma temast enam ei saanud. Annikol ja teistel tuli koju sõita rongi ja resilaevaga.
Kolmas laev Anniko alt läks põhja 1940. aasta aprillis jäisel Läänemerel. Anniko sõitis sel väga külmal kevadel Alevi tüürimehena. Veidi enne jüripäeva saabus Alev Stockholmi ning Anniko palus kaptenilt luba Tallinnas ära käia. Et paksu jää tõttu reisilaevad ei käinud, kauples ta ennast aurikule Neeme. Kui aurik Stockholmi skääride vahelt välja jõudis, tuli talle vastu jäälõhkuja Suur Tõll ning tema sabas alustatigi reisi Tallinna poole.
Kuigi algul sujus kõik hästi, hakkas varsti meetrine jääkiht mõlemalt poolt suruma. Tuli kiiresti vähendada vahemaad Tõlluga, et mitte jäälõhkuja järel kokku vajuva jää tangide vahele jääda. Ja siis see juhtus – Neeme ei jõudnud õigel ajal jäämasside vahelt läbi lipsata ja suruti tangide vahele. Suur Tõll keeras küll ringi ja tuli appi, kuid enam polnud midagi teha.
"Laeva terasesed küljekaared ei pidanud vastu. Pardad suruti nii suure hooga kokku, et söepunkri luugilauad purunesid ja rebenenud presente kaasa tõmmates pealt minema lendasid. Raginal murdus tüür. Kuskilt hakkas vesi kaubaruumidesse solisema," meenutab Anniko.
Tänu Suure Tõllu tehtud ringidele jää surve laevale lakkas. Anniko soovitas Neeme kaptenil laeva last jäälõhkujale ümber laadida, et lekkiv koht veest välja tõuseks. Kuna Suure Tõllu pardal reisis Tallinna 300 Eesti meremeest, poleks see olnud raske. Anniko sõnul ei öelnud kapten, kes oli ühtlasi Neeme kaasosanik, selle peale midagi. Pool tundi hiljem anti Neemel olijatele hoopis käsk oma kila-kolaga jäälõhkujale kolida. Uppuva laeva päästmiseks ei võetud midagi ette. Anniko sõnul olnud Neeme ja tema last kindlustatud rohkem kui saja miljoni krooni peale. Seetõttu jäetigi Neeme saatuse hooleks ning suurel reedel ta läks põhja. Omanikele oli see kasulik tehing, sest kindlustus hüvitas kahjud kõvas rahas, mitte aga tollal juba ebakindlaks muutunud kroonides.
Laev mattus liiva alla
Teise maailmasõja algul juhtis Elmar Anniko oma laeva Järvamaa Leningradi. Seal võeti meeskond laevalt maha ja saadeti rongiga Kasahstani. Kahenädalase logistamise järel jõuti Balhaši järve äärde, kus Anniko määrati väikese transpordilaeva Razvedka kapteniabiks. "Kipriks oli kolmest karvast koosneva lõuahabemega vana kasahh, kes oskas kõike, välja arvatud lugemine ja kirjutamine." Laeval puudusid igasugused navigatsiooniseadmed – orienteeruti tuule, tähtede, lindude lennusuuna ja pilvejooksu järgi. Kui udusel ööl kuuldi lehma ammumist, hobuse hirnumist või muud sellist, siis teati, et rand on liiga lähedal. Kuigi kasahhil ja eestlasel olid kardinaalselt erinevad seisukohad, kuidas üht laeva juhtida, klappisid mehed omavahel hästi.
Novembris 1941 tegi Razvedka sesooni viimase reisi. Mingis tundmatus lahesopis jäi laev peatuma, sest kipper otsustas vennapoega vaatama minna. Laevale jäid vaid Anniko ja motorist. Ja siis keskööl algas järsku hirmus torm. Väljas oli 15 kraadi külma. Mõne aja pärast märkas Anniko, et laev vajub. Vett aga polnud näha – lained kuhjasid liiva laeva ümber. Anniko otsustas kaldale sumada, motorist jäi maha. Külmununa komberdades ja roomates jõudis Anniko külamajani. Siin soojendati ta üles. Elanikud tõid ka motoristi laevalt ära. Hommikul paistis Razvedkal liiva seest vaid murdunud mast ja vöörtäävi ots. "Kevadel kaevame välja ja sõidab jälle," trööstis kipper Annikot.
Sõja lõppedes naasis Anniko kodumaale. Temast sai käsmulaste kunagise uhkuse, aurulaeva Maria kapten. See laev jäi Elmar Anniko meremehekarjääris viimaseks. Jaanuaris 1948 sõitis Maria Liibavist Rostocki lasti järele. 21. jaanuari hommikul möödus Maria parajasti Taani Moeni majakast, kui käis hirmus kärgatus. Anniko luges sel hetkel kajutis raamatut. "Korraga tõusis koer diivanilt lendu ja põrkas vastu kaardikajuti lage. Ka minul tekkis momendiks nii-ütelda kaaluta olek. Siis alles kuulsin plahvatusemürinat." Miin! Laev hakkas vajuma vasakule küljele. Kõik tuled kustusid. Vesi voolas pahinal sisse, teha polnud enam midagi. Anniko andis käsu lasta päästepaadid alla. Kahte paati pidi mahtuma 37 inimest. Esimesse läksid naised ja nõrgemad mehed. Teise ülejäänud, kuni laeval seisis Anniko üksi. Aga paat oli juba triiki täis, vaid pool pardalauda pealpool veepinda. Kas kapten upub laevaga? Siis aga röögatas keegi paadis: "Kurat, sul kodinad kaasas!" Merre hakkasid lendama kohvrid ja kotid. Selgus, et mitu meest olid vara ühes võtnud. Paat tõusis ja Anniko sai peale. Laev aga tõusis peaaegu püstloodi ja kadus siis sügavikku. Maria oli ka viimane laev, mis Anniko alt põhja läks.
Novembris 1948 kohtus Anniko juhuslikult vana tuttavaga, Tallinna sadamakapteni asetäitja Herman Sergoga, keda ta polnud 14 aastat näinud. Aasta hiljem tuli Anniko sadamakontorisse Sergo jutule. "Kuulsin, et lootsidest puudus. Kuidas oleks?" "Aga kuhu siis suur meri jääb?" imestas Sergo vastu. Anniko köhatas ja kostis: "Hakkasin hiljaaegu perekonnameheks. Las noored sõidavad." Nii saigi Elmar Annikost Tallinna Kaubasadama loots ja seda seitsmeteistkümneks aastaks. Nüüd juba 40 aastat peab ta aga Maarjamäel pensionipõlve.
