Saksa vangilaagrid: odav lahendus tööjõukriisile
"Heljo - anna andeks, kuid olen praegu vang juba märtsi kuust saadik, sellepärast polnud mul ka võimalik ennem kirjutada kui nüüd, kus mind toodi Tallinna töö- ja kasvatuslaagrisse Kostiveresse põllutööle."
Pärnulanna Heljo Torn ei saanud seda kirja kunagi kätte. 1943. aasta kevadel Tallinna töö- ja kasvatuslaagrisse ehk Patareisse sattunud kavaler Evald Moldau sai aga hoopis täiendava karistuse ebaseadusliku kirja laagrist väljasaatmise katse eest ning see võrdlemisi romantilise sisuga saadetis köideti laagritoimikutesse.
"Küsid muidugi millepärast?" valgustas Evald oma kirjas aga põhjuseid, miks Saksa okupatsioonivõimud ta arreteerisid. "Eks ikka need sifreeritud kirjad. Saad aru? Pealegi tahtsin Soome sõita, ning rannas paadist nabiti kinni, ka saadi mult loata prauning kätte - näed ühe korraga mitu ropsu."
Evald Moldau oli sunnitööl Eestisse asutatud töö- ja kasvatuslaagrite süsteemis, mis oli selleks ajaks kasvanud siinsele majandusele oluliseks tasuta tööjõu allikaks. Mõni kuu pärast kirjaga vahelejäämist ta siiski vabanes ning sõdis seejärel Soomes, Tartu rindel ja Saksamaal, et seejärel sattuda uutesse orjatöölaagritesse Vorkutas ja Sillamäel.
Ajaloolane Meelis Maripuu märgib, et Nõukogude ajal juurdunud teadmine sakslaste Eestis asutatud enam kui 20 laagrist on kõigest poolik tõde. "Kui iseseisvateks laagriteks lugeda ka kõik harulaagrid ja ajutised töökomandod, olnuks nn laagreid sadakond," ütles Maripuu Tartus Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul.
Laagripõhine majandus
Ainus ehtne koonduslaager loodi 1943. aastal Virumaal Vaivaras juutidele ning see allus vahetult SSi majanduse ja halduse peaametile Berliinis. Vaivara laager asutas aga omakorda paarkümmend "filiaali" üle Eesti ja isegi Lätis. Just seesugune Vaivara osakond oli tegelikult ka Eesti kuulsaim surmalaager Kloogal.
Vaivara laagritesüsteemi eesmärk oli Eesti põlevkivikaevanduste varustamine tööjõuga. "Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamine ja selle kasutuselevõtmine on tööstuse vallas meie tähtsaim sõjamajanduslik ülesanne kogu endises Balti riikide ruumis," kirjutas riigimarssal Hermann Göring oma salajases korralduses 16. märtsist 1943. Vaivara laagrites kasutati vaid Saksamaalt toodud kvalifitseeritud SS-lasi. Kuni 10 000 Euroopast toodud juudi valvuritena rakendati nii sakslasi, eestlasi kui ka venelasi.
Eestlastest personali kasutati aga teises suures vangilaagrite ehk töö- ja kasvatuslaagrite süsteemis, mis allus kohaliku julgeolekupolitsei kaudu Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile. Neisse laagritesse sattusid eestlased ka vangidena.
"Neis hoiti ja hukati esmajoones bolševismisõbralikke ja/või natsismivaenulikke kohalikke elanikke, sh kohalikke juute ja mustlasi," ütleb Maripuu. "Lisaks ka kriminaalkurjategijaid ja sõjavangilaagritest (need moodustasid kolmanda suure laagritegrupi - toim.) poliitilistel või kriminaalsetel põhjustel eraldatud sõjavange."
Kui Vaivara süsteemi toodud juudid hoidsid käigus Eesti põlevkivitööstust, siis kohalikele elanikele määratud töö- ja kasvatuslaagrid ning vangimajad varustasid tasuta töökätega metskondi, turbatööstust, kommunaa lametkondi, talusid ja ettevõtteid. "Arvuliselt võis neid olla (sh sõjavangid) tööle rakendatud kokku kuni 30 000 inimest," hindab Maripuu. "Samas suurusjärgus mobiliseeriti parimas tööeas mehi 1941. aastal Punaarmeesse. Nüüd kompenseerisid vangid selle osa."
1942. aasta suvel moodustati Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses neli suurt töö- ja kasvatuslaagrit (Tallinn, Murru, Jägala, Tartu), mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes. Ainsate välismaalastena sattusid töö- ja kasvatuslaagritesse 1942. aasta sügisel Saksamaalt ja Tšehhist Jägalasse ning 1944. aasta mais Prantsusmaalt Tallinna laagrisse toimetatud juudid.
Palun anda üks naine!
Nagu selgub arhiivitoimikuist, olid ettevõtted ja asutused tasuta vangitööjõu kasutamisest sedavõrd huvitatud, et laagrite ja vangimajade juhid pidid paljud taotlused tagasi lükkama.
Kasu, mida vanglajuhid ja tõenäoliselt ka julgeolekupolitsei ülemused vangitööjõu väljarentimiselt lõikasid, illustreerib hästi 1943. aasta kevadel julgeolekupolitsei ja Eesti Turbatööstuse vahel sõlmitud lepe. Selle kohaselt asutas julgeolekupolitsei uued turbatöölaagrid Lavassaares ja Lehtses ning arendas edasi Ulila laagrit Tartu lähedal. Neis töötanud sadade vangide käe all valminud iga tuhande turbapätsi pealt maksti preemiat praktiliselt kõigile ülemustele alates vangide "kasvatajatest" kuni laagrite komandantideni.
Samal ajal hoiatas julgeolekupolitsei vangide liiga helde premeerimise eest lisatoiduainetega: "On selgunud, et valvealustele antakse preemiaid otse tühiste töötulemuste eest, kusjuures valvealuste toit ja preemiad kokku ületavad saadavad töö sissetulekud. Kuna selline ülekulutamine on lubamata ja otse kuritahtlik, siis keelan sarnase kaalumata premeerimise kategooriliselt ära ja edaspidi selliste ülekulutuste tegemisel peetakse ülekulutused kinni asjaosaliste palgast."
Erinevalt iga 1000 turbapätsi pealt
preemiaid kasseerivatest vangivalvuritest tohtisid vangid lisatoiduaineid saada
vaid siis, kui töötasid vahetuse käigus üles vähemalt
20 000 pätsi. Metsatöödel said toidupreemiat need, kes
töötasid päevas 2,5 punkti väärtuses
(võrdluseks: ühe ruumi 75 cm pikkuste küttepuude valmistamine
ühes ülesladumisega andis 1,5 punkti).
Vangide tööjõudu kasutasid meelsasti ka mitmesugused riigiasutused oma olmetööde tegemiseks. Tartu maksuamet palus 1942. aasta 25. märtsil kaht vangi "puid saagima võimalikult juba täna". 1943. aasta jaanuarist pärineb aga Saksa kaitsepolitsei valvemeeskonna palve "pesu pesemiseks anda üks naine". Selle nad ka said.
Tartu vangimaja asukaid kasutas aga ka Eesti Kalurite Keskuse Tartu harukontor jää lõikamiseks Raadi järvelt ja isegi Tartu Ülikool, kes palus 1941. aasta novembris oma käsutusse viis-kuus naisvahialust Vana Anatoomikumi koristamiseks. Laeva valla talupidajad said vahialuste tööjõudu suviti kasutada tingimusel, et aitavad talvel hobustega metsast välja vedada vanglale mõeldud küttepuid.
Ülemuste meelevallas
Nagu nendib Meelis Maripuu, võis töödel osalemine olla vangile niihästi kurnav lisakoormus kui ka vaheldus laagrirutiinist.
"Näiteks 1942. aastal saadeti suur hulk sõjavange tööle taludesse ja neile oli see tol hetkel ellujäämise küsimus. Laagrites polnud süüa ega riideid, kuid taluperemees pidi vähemalt nii palju süüa andma, et vang tööd teha jaksaks," räägib Maripuu. "Nii mõnigi talumees kurtis, et pidi esmalt paar kuud vangi toitma ja üles poputama, et see üldse tööd suudaks teha."
Vähemalt mõni vanglaülemus näib ka ise olevat otsinud võimalusi töödel osalenud vangide eluolu parandamiseks. 1942. aasta veebruaris kirjutas Tartu Vangimaja ülem E. Toom Tartu linna varustusameti juhatajale: "Arvesse võttes, et vahialustele nende töö eest tasu ei maksta, vaid töö eest arvestatav töötasu läheb riigi kasuks, oleks väga vajalik ja soovitav nende tööinnu tõstmiseks ja suuremate tagajärgede saavutamiseks, eriti metsatöödele saadetavate vahialuste suhtes, võimaldada neil saada tubakat, kuna vahialused viibides vahi all tubakat ei saa." Kuid varustusamet vastas, et tohib tubakat jagada vaid normide järgi.
Seevastu Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagri rügemendivanem E. Kramm andis 1943. aasta 3. aprillil välja käskkirja, milles nahutas vangi, kes keeldus paljajalu tööle minemast: "Vahialuse Rootsi saapad on küll katkised, kud tema kui töögrupi vanem ja tõlk on füüsilisest tööst vabastatud ja katkised saapad ei takista teda kuidagi oma ülesandeid töökohal tõlgina täitmast. Samas töögrupis on paljudel valvealustel-mullatöölistel saapad aga rohkem katkised ja lagunenud, kuid sellele vaatamata tehakse tööd rahulikult edasi," kirjutas Kramm, määrates Endel Rootsile 30päevase aresti.
Töö- ja vangilaagrite äri vangide tööjõuga hakkas järk-järgult kokku kuivama ühes rinde liginemisega 1944. aastal. Tuhanded vangid koguti kokku kesksesse Tallinna laagrisse ning saadeti sealt edasi koonduslaagritesse Poolas ja Saksamaal. Juhuks, kui evakueerimiseks enam aega pole, oli julgeolekupolitseile ja SD-le antud õigus ka kinnipeetavate hukkamiseks oma äranägemise järgi. Tartu ja Tallinna laagris pidid vangid enne evakueerimist välja kaevama ja põletama varem hukatud kaasvangide laipu. 1944. aasta 11. septembriks oli Tallinna laagrisse jäänud veel 1633 kinnipeetavat. Enne Saksa vägede Tallinnast lahkumist vabastasid valvurid needki.
