Kohalik mees on lahke, jutustab lugusid ja legende; näitab, milline hütike kuulub tema sõbrale ja milline naabrile. Luban, et majakeste ümber hõljuvaid episoode me lehte ei pane - igaühel on ju lõppeks elu antud - las elavad enda omad ise jutustamisväärseks. Kuid seiklusi, õnnesid ja ebaõnnesid leidub seal mitme romaani tarvis. Sõbralik mees näitab oma garaaži ja teeme ka pildiklõpsu. On soe; naabrimemme puuriida tagant venib välja triibuline kass ja jalutab tähtsalt teisele poole ära.

Kodu väljaspool kodu

Garaažikultuur? Kõlab sovetlikult, ärritavalt. Samasugust reaktsiooni kutsub eestlastes esile ka daatšade mainimine. Küllap ei ole sõna taga laiuvatesse maailmadesse süüvitud ja üksnes pealispinna tõlgendamine ajab karva turri ja sunnib sulgema silmad. On seal siis üldse midagi?

Sotsioloog Ray Oldenburg kirjutab oma raamatuis teooriast, mis baseerub õige lihtsatel inimlikel vajadustel ja tunnetel; sellel, mis peaks meist igaüht kõnetama. Eesti keelde tõlgituna võiks see siis olla "kolmanda koha teooria". Kokkuvõtlikult on igal inimesel töö, kodu ja siis veel mingi koht, kuhu ära minna. Kus olla ise, suhelda teistsuguste või omasugustega, jagada toda, hoopis isesugust maailma. Kui üks neist kolmest puudub, ei ole inimesel tasakaalu. Kolmas koht, kuhu ära minna, võib olla ka raamatulugemine, televiisor, mets - just see, mis inimesele enesele meeltmööda. Kogukonnatunde annavad teised inimesed/olendid. Põhiliselt räägitakse väikestest õdusatest kohvikutest, kus koguneb kamp erineva taustaga inimesi, kus üksteist tuntakse vähemalt nägupidi. Kolmas paik on kodu väljaspool kodu - kuhu võib alati minna, kus on sündmused ja elu, tuttavad näod ja vestlused, neutraalne pind, hubane ja vähenõudlik ümbrus - koht, kus inimene tunneb end hästi ja saab olla tema ise.

Garaažikogukonnad tekkisid koos autodega, autodele. Aja jooksul aga moodustusid sõpruskonnad, ühiselt nokitseti kapotikaane all; garaažides harjutavad teismelised pilli ja kuulavad muusikat, garaažis hoitakse kartuleid, loetakse raamatuid, õmmeldakse. USAs tuntuks saanud garage-sale on ammu muutunud aktiivse suhtlemise ürituseks ja minetanud oma algse otstarbe - püüda kasutut kola kergeusklikele pähe määrida. Paljudele on see just nimelt see kolmas koht, kus end väikestviisi teostada ja rõõmus olla.

Iseolemine

Garaažid, daatšad, kasvuhooned ja raudteeäärsed imelikud onnid - need on kohad, kus inimene saab tegutseda ISE. Panna tooli nii, nagu meeldib. Värvida maja punaseks või kuldseks. Kasutada pitsi või vineeri. Sest inimene, ehk küll enamjaolt karjaolend, vajab aega ise toimetada. Lahus perekonnast, olla omaette, omaenda näoga ja hetkeks muud kui näitleja isa-, abikaasa-, ema- või alluva rollis. On vaja saada kodust ära, et seda kaugemalt näha ja mõista; vahel m&otild e;istatada. On vaja lihtsaid tegevusi, omaenda loovuse realiseerumist. Omakülitud porgandi mullast tõusmine on ime, ka täiskasvanu jaoks. See on järjepidevuse ja turvalisuse märk. Sest olles kasvult suur, on inimene seesmiselt ikkagi väikene ja habras olend, kellel on vaja kindlat linna ja varjupaika.

Kõigis sellistes kogukondades valitsevad reeglid, kas siis kirjutatud või kirjutamata, mis võõrale ei pruugi kohe silma hakata. Ometigi on need reeglid koostöös loovusega just need, mis loovad selliste majakobarate ümber miljöö, mida vastuvõtlik külaline hetkega tunnetab. Õhus hõljuvad sõbrasuhted, nähtamatud suhteniidid ja seosed, isetehtud lipitud-lapitud keskkonnad omandavad aja jooksul hinge, mis pea kõikides inimestes midagi helisema paneb.

Ehituskunst, mis loodud elukunstnike poolt - nii võiks ehk neid mitmeid-setmeid erinevaid varjuandvaid ehitisi kutsuda. Tihti ei paku nad esteetilist naudingut ega paita silma ideaalsete proportsioonidega; ehitusmaterjalid on imelikud. Kuid nendes majakestes on hing ja tuli, mis oma kumaga huvilisi ligi meelitab. Nad hõõguvad sooja, sest on tehtud endi jaoks. Igasse lauajuppi on pandud põrmuke südant - seetõttu võistlevad sellised majakesed "pärisarhitektuuriga" eri kategooriates ja võrdlemine ongi tegelikult võimatu.

Oma koht

Inimene on tore siis, kui ta saab teha seda, mida ta tahab, ütles kuskil Kauksi Ülle. Loodud paigad oma sotsiaalse keskkonna ja pisikeste tegevustega näitavad, mida inimesed tahavad. Paraku on nii, et alati tahab keegi teine seda tehtut endale. Garaažide juures vaadatakse sestap iga fotoaparaadiga inimest umbusklikult - kas on see kinnisvaraarendaja, maamõõtja, linnavalitseja? Omaloodud maailmadest tahetakse väljastpoolt alati osa saada, paraku samal ajal neid lõhkudes. Sest koht on sotsiaalne konstruktsioon, loodud inimeste poolt, kellele ta on midagi tähendama hakanud eri aegadel ja põhjustel. Peamiselt koosneb ta emotsioonidest, suhetest, sotsiaalsetest protsessidest, kogemustest, erinevatest arusaamadest tingitud tahtmiste realiseerumisest. Seega on paratamatu, et koht, sattudes seda mitte loonud inimeste meelevalda, kaotab enamiku oma identiteedist. Muudetakse veidi siit, veidi sealt - ja miljöö kaob jäädavalt.

Maa pealt pühkimine ähvardab praegu ka Karksi-Nuia "puitasumit". Küllap on kuskil kunagi nii otsustatud ja võib-olla sobiks mingitel põhjustel sellele kohale tõesti kaubamaja või midagi muud. Võibolla. Aga sellised isetekkelised kogukonnad kannavad endas just neid pehmeid väärtusi, millest kõik endast lugupidavad erakonnad räägivad. Kui need ära võtta, siis mis jääb järele? Mida peaks peale hakkama inimene, kellelt tema armas koht ära kistakse? Kohtumispaigast, mis on oluliste sotsiaalsete sidemete kandja, jääb hävitamisel järele suur auk, mida täis toppida ei ole kuigi lihtne. Mitteformaalsete kogukondade võlu ja valu ongi nende isetekkelisuses, mida keeldude-käskudega suunata ei saa. Võib ju leida asendusmaa, aga koht ei teki tühjale kohale pelgalt seepärast, et keegi asjassepuutumatu seda soovib.

Väikesed tegemised

Pisikesed ja head asjad, mida inimesed teha tahavad, on ikka samad ega olene presidendist või kolhoosiesimehest. Märgid julgusest tõsta esile lihtsust hakkavad järjest selgemalt avalduma. Näiteks hiljuti tutvustatud arhitektuuribüroo KOKO Mustamäe elurajooni planeering annab võimaluse kasutada kasvuhooneid, nii mängimiseks kui hernekasvatuseks. Ilmselt liigub pendel ta gasi, tuuliste klaasmajade vahelt inimmõõtmelisele tänavale, kus peamine peibutus on teine inimene - suhtlus, kohtumised, sündmused.

"Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna!" ütles Dostojevski Marmeladovi suu läbi oma Raskolnikovile. Teadmine, et sind on kuhugi vaja; kas või üht väikest majakest elus hoidma. Neil, kelle käes on juhuslikult hetkel võim, tasub kaaluda ja enne lammutamist kuulatada - kas ei kosta võõrale silmale mõttetuna tunduvatest puu-uberikest tasaseid südamelööke.

Epiloog

Kuld-porine sügispäev. Narva, veehoidla. Pikad kanalid, ääres enneolematud paadigaraažid. Hulkur jääb võlutult seisma. Paadikuuride ees on sillakesed, autoveljes grillsöed, kaldail pehmed toolid; isegi tuttidega sinine padi. Piibu ja kaabuga vanem mees istub ja leotab õnge, muhelus vuntsis. Ühe garaaži katusel istub suur must koer ja vaatab, kuidas tema inimene kanalis purki loputab. Päike paistab punaste viirpuumarjade vahelt hulkuri käpikule. Naine istub sillakesel ja koob, kummikutes jalad vee kohal rippu ja punase-hallikrähmuline lõngakera plastkausis hüplemas. Oleme Eesti suuruselt teises linnas, muide. Pilt on mõnus, tahaks ka ääre peale mahtuda, kuuluda "omade" sekka. Kribin sedeli garaažiostu sooviga ja panen knopkaga seinale; Tartu tundub kauge ja külm.

Eesriie.