Virgol oli just esmaspäevane koosolek läbi saanud, kui mobiiltelefon piuksatas.

Sõnumi oli saatnud Karin, Virgo* abikaasa.

„Ma kolisin lastega välja,“ kirjutas Karin. „Mina ei taha enam sellises vägivaldses suhtes olla. Meid ei ole mõtet otsida ei sugulaste ega sõprade juurest. Jah, ma tegin kõige raskema sammu, mis mul kunagi on tulnud teha. Oleme turvakodus.“

Hommikul pool üheksa oli Virgo rahulikult bussi peale läinud, tööle Tallinna kesklinna. Vanim poeg oli koolis, kaks nooremat koos Kariniga jäid koju.

Kõik oli paistnud tavaline.

Oli 2019. aasta 29. aprill, kell oli kolm läbi. Karin (tollal 32) ja Virgo (tollal 37) olid selleks ajaks koos olnud 14 aastat. Koos elati kolmetoalises korteris Tallinna külje all.

Karin on ametilt audiitor, Virgo töötab ühes jõuametis ja tema tööülesanded on salastatud.

„Millal ma lapsi näha võin?“ oli Virgo kõige esimene reaktsioon. Veidi hiljem kirjutas ta: „Ma ei osanud hommikul arvata, et päev niimoodi lõpeb.“

Kuidas salaja kolida

Kui Karin Virgole kirjutas, oli ta koos lastega just jõudnud Lasnamäele, naiste kriisikodusse.
NIMEKIRI: Loetelu asjadest, mille Karin kriisikodusse kaasa võttis.

See on nelja magamistoaga korter. Kaks olid parajasti vabad ja Karin sai valida, millist tuba ta tahab. Ta valis selle, kus oli kõige rohkem magamiskohti. Nari, ja lisaks veel voodi.

Lapsed hakkasid mängima ja Karin saatis Virgole sõnumi.

Virgo oli eelmise nädala veetnud lastega maal ja naasnud pühapäeva hilisõhtul. Karin oli samal ajal teinud ettevalmistusi kriisikodusse minekuks.

Ta oli ostnud kuus läbipaistvat plastmasskasti ja peitnud need laste nari alla, mänguasjade taha.

Ta oli koristanud laste riidekappe. Sättinud riided nii, justkui kapid oleks korda tehtud, aga tegelikult pannud iga riiuli etteotsa kokkupakitud riidevirna, mille saaks hommikul, kui mees väljub, kiiresti kaasa võtta.

Niipea kui Virgo uksest välja astus, hakkas Karin pakkima. Kell 11.16 saatis ta sõbrannale sõnumi: „Olen koos asjade ja lastega autos.“

Karin käis veel toidupoest läbi.

Helistas vanema poja klassijuhatajale: poiss nädal aega kooli ei tule. Ja saatis pojale sõnumi, et ­ootab teda pärast tunde parklas.

Kriisikodu majanumbri sai Karin alles kolimispäeva hommikul, korterinumbrit talle ei teatatudki.

Kella kolme ajal jõudis Karin Lasnamäele maja juurde, mille aadressi ei tohi keegi peale asjaosaliste teada. Majanumbri sai Karin alles kolimispäeva hommikul, korterinumbrit talle ei teatatudki. Maja ees parklas ootas kriisikodu juhataja Inga Mikiver.

Kolm haritud naist

„Ütlesin Karinile, et tema pole esimene meie klient, kelle abikaasa töötab jõustruktuurides,“ meenutab Mikiver Ekspressile.


Mikiver juhatas Karini sisse ja tutvustas kriisikodu reegleid: kell 22 on öörahu, kell 7 äratus. Alkoholi pruukida ei tohi. Kellelegi ei tohi reeta koha aadressi. Kohtumised tuleb kokku leppida majast kaugemale.

Voodipesu ja käterätid on kriisi­kodu poolt. Olemas on pesumasin. Üks ühine elutuba diivani ja televiisoriga. Elamine on tasuta, aga toitu tuleb osta ise. Neid, kes on saabunud öösel või kel pole üldse raha süüa osta, ootavad köögiriiulil kiirpudrud ja tangaineid. Vajadusel tuuakse toitu Toidupangast. Muidu elatakse tavalist elu: naised käivad tööl, lapsed koolis või lasteaias.

Sel hetkel oli kriisikodus veel kaks naist. Neist üht, 21aastast üliõpilast, oli mees kolm korda nii rängalt peksnud, et naisele oli haiglas öeldud – veel kord, ja te ei saa kunagi lapsi.

Teine oli kahe lapsega kunstnik, kes näitas Karinile fotosid endast, silm siniseks löödud ja käed sinikaid täis.

„Miks ta seda teeb?“

REGISTREERIMINE: Kui Karin ja Virgo abielu registreerisid, võtsid nad poja kaasa.
Foto: erakogu
Tavaliselt elatakse kriisikodus kuni kuus kuud. Selle aja vältel leiab naine endale kas uue korteri või, kui hästi läheb, saab linnalt elamispinna. Aga on juhtunud, et kriisikodus elatakse mitu aastat. Seal ei teki kunagi olukorda, et kohti pole. Vajadusel paigutatakse hädas olev naine hostelisse või hotelli.

Karin püüdis elada nii tavaliselt kui võimalik. Vanem poeg läks kooli tagasi, väiksematega käis naine mänguväljakul. Ta hakkas lugema Lundy Bancrofti raamatut „Miks ta seda teeb?“. See raamat vastab sellistele küsimustele nagu – kas mees, kes lööb, aga palub hiljem andeks, muudab oma käitumist? Või: ta ütleb, et armastab, aga lööb – miks ta seda teeb?

Karin pöördus õigusnõustaja ja psühholoogi poole.

Ning hakkas kirjutama pikka kirja selle riigiasutuse juhile, kus Virgo töötab.

Ülisuur sugutung

„Viibin alates 29.04.2019 oma kolme lapsega naiste turvakodus,“ alustas Karin kirja (Ekspress avaldab selle osaliselt). „Edastan selle ja alljärgneva info, et saaksite ise hinnata, kas taoliste väärtushinnangute ja tegudega mees saab töötada Teie juhitavas ametis või mitte. Virgo on olnud vägivaldne meie kohtumisest saadik. Olen varasemalt kaks korda vägivalla pärast temast lahku kolinud (2007 ja 2015). Iga kord olen naiivselt lootnud, et ta muutub, et ma olen inimene, kes suudab teda panna muutuma. Paraku nii ei ole läinud, aastatega on vägivald süvenenud.

Virgol on väidetavalt suurem sugutung kui keskmisel eesti mehel. Probleemid algasid alati siis, kui ma ei jaksanud ega soovinud neid tema nõudmise peale täita. Ja nõudmised ei olnud kaks korda nädalas. Tema ideaal on kaks korda päevas. Mina kohusetundliku naisena püüdsin alati oma „abikaasa“ kohustusi täita minimaalselt 3-4 korda nädalas. Aga sellest ei piisanud.“

Karin kirjeldas, kuidas Virgo ei arvestanud sugugi sellega, et kolme lapse emana oli ta väsinud. Karin imetas oma kolmandat last pikalt, ka öösiti iga kahe tunni tagant. „Öösel, kui tüli oli jälle tavapärase teema üle, sõimas Virgo mind vahetpidamata, siis, kui ma lapsele rinda andsin, ja ka siis, kui laps magas ja oleksin võinud ise puhata. Selle asemel võttis ta minul teki pealt ja ütles, et ma ei ole seda (tekki – EE) väärt. Ma olin kaks ja pool aastat kahe väikese lapse pärast magamata. Ja siis tuleb tema ja seab oma soovid esikohale ja kui neid ei täideta, siis sõimab, mõnitab ja alandab, kuni ise ära väsib.“

Karin ütleb, et sõimamine ja alandamine mõjus tema jaoks vaimse invaliidistamisena. Ta häbenes kodust vaimset vägivalda ega suutnud sellest pikka aega kellelegi rääkida.

Suure riskiga juhtum

Tallinnas Paldiski maanteel asuvas sotsiaalkindlustusameti büroos istub ohvriabi Põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova. Ta juuksed on hoolikalt üle pea soengusse sätitud, kõrvades sätendavad kivid.

Jevdokimova tunneb Karinit ja tema lugu hästi.

„Karini juhtum paigutus ohvriabis suure riskiga lähisuhtevägivalla alla,“ ütleb Olga Jevdokimova. Suur risk tähendab, et eksisteerib reaalne oht inimese elule ja tervisele.

Viimati kohtus Olga Kariniga möödunud reedel, mõned päevad enne selle loo ilmumist.

„Mitte magada laskmine on piinamine,“ lausub Jevdokimova Eesti Ekspressile.

Lähisuhtevägivald hõlmab mitte üksnes füüsilist vägivalda. Sinna alla kuulub ka seksuaalne vägivald (muu hulgas olukord, kus naine nõustub vaimse surve tõttu mehega seksima). „Lähisuhtevägivalla raames räägime ka pidevast vaimsest vägivallast. See võib olla palju raskem ja keerulisem tõendada kui füüsiline vägivald,“ selgitab Jevdokimova.

Mis eristab vaimset vägivalda peretülist?

„Süstemaatilisus. Üks asi on kord aastas ette tulev peretüli. Aga vaimne vägivald on see, kui süstemaatiliselt mees alandab naist kodus. Ütleb, vaata ennast, milline sa oled, sa oled halb ema, sa oled halb perenaine, sa ei ole korralik naine – kõik alandused ja solvangud on vaimne vägivald. See tekitab ärevushäireid, pidevat hirmutunnet, pidev pingesolemine teeb inimese lihtsalt tühjaks. Seda pealt nägevatel lastel tekib samuti ärevus. Lapsed tõmbuvad endasse, ei taha jagada oma tundeid, väldivad kontakti emaga, lukustuvad oma tuppa, mõnikord hakkavad end vigastama.“

Jevdokimova ütleb, et ohvriabisse peaks pöörduma mitte üksnes füüsilise, vaid ka vaimse vägivalla all kannatajad.

„White trash“ ja „paks tüdruk“

Aadressile, kus Karin ja Virgo elasid, pole kunagi tehtud ühtegi politseiväljakutset. Ühtegi Karini vigastust pole arsti juures registreeritud.

Karin häbenes kodust vaimset vägivalda ega suutnud pikka aega sellest kellelegi rääkida.

Politseisse pöördus Karin alles tänavu 6. veebruaril. Selleks ajaks olid nad abielu lahutanud. Käsil oli ühisvara jagamine. Karin näitab Eks­pressile sõnumeid, kus Virgo väljendab järgmist: „ilma eneseväärikuseta paks tüdruk“, „lits“, „aasta ema“, „kuigi sul on E peale kaitstud magistritöö, kutsutakse sinusuguseid rongaemasid – white trash“, „ihne lits“.

Vihapursked vahelduvad armastusavaldustega: „Sinust ülesaamine näib siiani täiesti võimatuna. Sa oled siiamaani kogu minu maailm.“

Ja: „Ma tunnen sinu vastu haiglaslikku kirge. Mul on kahju, et ma ei suutnud sinu eitavaid vastuseid piisavalt aktsepteerida.“

Esineb ka ähvardusi. Mullu novembris kirjutas Virgo Karinile: „Minu sinuga seotud emotsioonid on nii tugevad, et kui ma peaksin sind kunagi nägema mõne teise mehega, tuleb sellest üks verepulm.“

Tänavu veebruaris politseisse pöördudes kirjutas Karin, et tema abikaasa oli olnud tema suhtes füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne. „Aga endiselt Virgo mõnitab, sõimab ja alandab. Lisaks on Virgo kasutanud väljendeid verepulm, annaks peksa, annaks lõuga, mistõttu kardan enda ja endaga seotud isikute elu pärast.“

Nädal hiljem sai Karin teada, et kriminaalmenetlust ei alustata.

Erakogu
„Ähvarduse esitamine on karistatav ainult siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist,“ vastas politsei juhtivuurija Jaana ­Põldvee Karinile. „Avalduse ja kogutud materjalide pinnalt saab järeldada, et tegemist võis olla mõtlematute sõnadega või stressist tuleneva ebastabiilse meeleseisundiga, mis olid põhjustatud lahutusest. Selline hetkeemotsioonide väljendamine ei ole aga karistusseadustiku järgi iseenesest karistatav, hoolimata väljaöeldu võimalikust moraalsest või eetilisest hukkamõistetavusest.“

Karin kaebas menetluse alustamisest keeldumise prokuratuuri edasi, kuid ka seal ei alustatud menetlust. „Minu olukorras olevaid naisi praegune õiguskord ei aita,“ nendib Karin. „Tegemist on koduseinte vahel toimuva vägivallaga, mida ongi raskem tõestada.“

Kui Eesti Ekspress pöördub kommentaari saamiseks Virgo enda poole, saadab mees napi vastuse: „Ma ei pea võimalikuks isikliku elu kommenteerimist ajakirjanduses. Minu endise abikaasa väidetele on käesoleva aasta veebruaris andnud hinnangu Politsei- ja Pii­ri­valveamet ja Põh­ja Ringkonnapro­kuratuur.“ Lisaks ähvardab mees „valeväiteid“ sisaldava artikli ilmumisel kohtusse pöörduda.

Ekspress vestleb Virgoga kolm korda pikalt ka telefonis. Ent telefonivestluste eeltingimus on, et meest ei tohi salvestada ega tsiteerida.

Laias laastus koorub välja pilt abielust, kus naine on kolme lapse kõrvalt väsinud. Mees on pikalt perekonna põhiline ülalpidaja. Unistatakse elamisest, kus igal lapsel oleks oma tuba, kuid selleks võimalusi pole. Ning taustal toimub veel midagi, mida naine peab vägivallaks, mees aga mitte.

Lämmatas ja valas õlut peale

Karin ütleb, et Virgoga tülitsedes ei saanud ta politseisse helistada, sest mees võttis telefoni lihtsalt ära. Tülide ajaks jättis Karin tavaliselt vannitoa ukse lahti, et kõrvalkorterisse oleks toimuv kuulda.

Veel räägib Karin, et vahel sai ta ka füüsiliselt haiget. Kuid sellegi kohta objektiivsed tõendid (politseiväljavõtted või arstitõendid) puuduvad.

Pikas kirjas, mida Karin kriisikodus kirjutas, kirjeldas ta neid episoode nii: „23.11.2018 olin kutsutud oma töökoha aastapäeva üritusele Saku suurhallis. Südaööl sai pidu läbi ja otsustasime töökaaslastega, et lähme veel edasi klubisse Veenus. Virgo tuli mulle ette teatamata klubisse järgi, jättes lapsed üksi koju. Hommikul tõusin ja tundsin, et ma ei suuda ega taha täna kodus olla. Aga ta ei lasknud mind toast välja. Virgo võttis minu prillid ja viskas põrandale maha. Need läksid katki. Seejärel ta lükkas mu voodisse pikali, istus minu kõrvale ja surus padja minu näo peale. Ja siis ta võttis korraks padja ära ja siis lämmatas uuesti. Ma olin šokis ja hüsteerias.“

Selle episoodi järel Virgo vabandas Karini ees.

Järgmine vägivallaintsident leidis aset jaanuaris, kui Karin oli sõbrannaga käinud ööklubis oma sünnipäeva tähistamas.

„Käisime klubis Teater. Koju jõudsin 5.40. Virgo oli ukse ette jätnud suure krabiseva paberi, mis käib lõikelillede ümber. Juba selle otsa astudes sain aru, et pean põgenema. Panin ennast vannituppa luku taha. Siis aga tuli meie kolmeaastane tütar ja palus, et ma ta ­WCsse laseksin. Koheselt sisenes ka Virgo. Kui Virgo hakkas rusikaid vastu vanni äärt peksma, sain aru, et olen suures ohus. Ma ei ole selle üle uhke, aga võtsin tütre sülle, et Virgo mulle haiget ei teeks. Ta tõmbas sõrmest minu abielusõrmuse ja enda sõrmest abielusõrmuse ja viskas need elamise peale laiali. Virgo istus meie voodi juures olevale tugitoolile. Ta sõimas mind nii koledate sõnadega. Ja siis ta tõusis tugitoolist püsti ja istus voodi ääre peale ja sundis mind endaga rääkima. Ta pani käed minu roietele ja surus nende peale korduvalt. Ta surus tugevasti minu käsivarsi ja reisi. Ta tegi seda seni, kuni mul oli nii valus, et ma muutusin hüsteeriliseks. Tänu Virgo surumisele ja muljumistele valutasid mu roided kolm nädalat. Ma helistasin isegi perearstile ja palusin tugevamaid valuvaigisteid, kuna hingata oli valus. Mul olid käte ja reie peal sinikad. Kuidas fikseerida roietele põhjustatud kahju? Virgo teadis väga hästi, et mul on selg neli korda opereeritud ja kolm roiet ära lõigatud. Virgo teadis, et roiete piirkond on hästi õrn.“

Mõni nädal hiljem leidis aset järgmine intsident, kus Virgo kallas Karinile õlut peale.

Kultuurihuviline musklimees

Virgo ja Karin said tuttavaks, kui mees oli 23 ja naine 18.

Karin alustas tööelu noorena – juba 11aastaselt hakkas ta suviti töötama kodukandi lihakombinaadis, algul sibulate ja küüslaukude puhastajana, hiljem lihatoodete pakendajana.

Virgo on suur, turske, üle saja kilo kaaluv raskejõustiklane, kellele vabal ajal meeldib käia raamatukogus ning lugeda Vikerkaart, Sirpi ja Müürilehte.

„Nägin Virgos pääseteed kodust,“ kirjutas Karin. „Ma arvasin, et leidsin oma elu armastuse, inimese, kes on minuga koos nii heas kui halvas. Juba alguses, kui ta mind alandas ja sõimas, siis teadsin, et koju ma enam tagasi minna ei saa (Karin oli kasvanud koos vanaema ja tädiga, sest kui ta oli viieaastane, jäi ema teda lasteaiast tuues auto alla, isa aga loobus hooldusõigusest – EE). Samas käisin veel keskkoolis ja sissetulek mul puudus. Iga kord kui riid läbi sai, uskusin siiralt, et see oli viimane. Ja üle kõige tahtsin ma saada enda väikest peret. Ma tahtsin oma ellu inimesi, kes mind ei hülga, nii nagu seda olid nii paljud teinud.“

Kui Karin oli 21, sündis nende esimene laps.

Aga aastal 2015, kui Karin ­ootas pere teist last, kolis ta kodunt välja.

Nad olid käinud ühisel Tai reisil, kus Virgo solvas Karinit nii, et naine otsustas lahkuda.

Karin üüris endale ja vanemale pojale Kadriorgu kahetoalise korteri. Ta käis naistevastasele vägivallale spetsialiseerunud psühholoogi ­Helen Sööli juures.

„2015. aastal toimunud kohtumise pinnalt Kariniga saan öelda, et tema suhtes oli kasutatud vägivalda. Kohtumise käigus arutasime võimalikke lahendusi,“ teatab Sööl Eesti Ekspressile.

Virgo oli perekonna teise lapse sünni juures. Kuid sünnitusmajast ei läinud Karin Virgo juurde, vaid tagasi oma üürikorterisse.

Karini emapalk oli tuhatkond eurot kuus. Sellest 550 läks üürikorterile ja kommunaalidele. Elamiseks oli raha kitsalt, kokku hoidis Karin ennekõike enda söögi arvelt. „Kui poeg oli isa juures, sõin mina põhiliselt tatart,“ meenutab Karin.

Pank ei andnud laenu

2016. aasta märtsis, kui teine laps oli mõnekuune, käis Karin pangast küsimas, kas ta saaks laenu, et osta omaette korter. Talle vastati eitavalt. Esiteks oli emapalk liiga madal. Teiseks oli Karin abielus – ning ostetav korter oleks nii või teisiti olnud ühisomandis mehega.

Laias laastus koorub välja pilt abielust, kus naine on kolme lapse kõrvalt väsinud. Mees on pikalt perekonna põhiline ülalpidaja. Ning taustal toimub veel midagi, mida naine peab vägi­vallaks, mees aga mitte.

Virgo käis Karinile peale, kutsus teda enda juurde tagasi, lubas nende senise kodu ühisomandisse anda.

Karin lõpuks naasiski. Poolteist aastat oli nende suhe hea, 2017. aastal sündis kolmas laps.

Kuid siis, millalgi 2017. aasta lõpus, kui väikseim laps oli kuuekuune, käis korraga uus krõks.

See toimus taas voodis.

Karin mäletab täpselt, kuidas.

„Laupäeva õhtul ei jaksanud ma teist korda teda masseerida ja sellest sai alguse tülide jada, mis viis tänase olukorrani. Hommikul teavitati mind, et ma ei ole oodatud ameti (Virgo tööandja – EE) laste jõulupeole. Kuulsin selle tüli jooksul alandusi ja mõnitusi, mida olen ka varasemalt kooselu jooksul kuulnud. Mulle heideti ette järgmist:

– Olen katkisest perekonnast pärit. Ja ma olen vaene. Keegi minu perekonnast ei ole olnud võimeline meid rahaliselt toetama. Nagu mina saaksin sinna midagi teha. Meenub, kuidas ma viieaastase tüdrukuna ­nägin pealt, kuidas purjus autojuht sõitis surnuks minu ema, kes meid vennaga lasteaiast koju tõi. Olen ­lugenud, et üks õige suhe aitab taolistel hingehaavadel paraneda. Minu abikaasa ja laste isa heitis mulle seda kogu aeg ette. Ja iga jumala riid!

– Olen invaliid. Olin 16, kui mul avastati skolioos. Õige mees oleks minusuguse juba ammu maha jätnud. Viimasel korral, kui ta mind pärast operatsiooni haiglast koju tõi, pidin teda koheselt masseerima. Tegin seda, kuna ma ei oleks vaimselt kohe peale rasket operatsiooni suutnud alandamist taluda.

– Olen paks, kole, inetu, ülekaaluline. Mitte keegi ei taha mind ja ta on ise öelnud, et ta ise on ka haige, et minusuguse peale tal kõvaks läheb. Ta rääkis mulle korduvalt, et on minu pärast palju piinlikkust pidanud tundma. Ja seda just sellepärast, et ma olen nii paks.

– Olen raha teenimises saamatu. Lõpetasin keskkooli hõbemedaliga. Olin kutsutud presidendi vastuvõtule. Ja kõik selle suutis Virgo ära rikkuda. Ta kinnitas mulle, et minu hõbemedal ei ole pooltki sellise kaaluga nagu selle kooli hõbemedal, mille tema lõpetas.

– Lisaks verbaalsele vägivallale on Virgo tegelikult olnud ka füüsiliselt vägivaldne. Sarnaselt paljudele teistele naistele ei pidanud ka mina seda füüsiliseks vägivallaks, kuid minu terapeut avas minu silmad. Ta hoidis mind pidevalt kinni ega lubanud ruumist või korterist lahkuda. Ta sundis mind endaga rääkima, selleks ta vajus kogu oma keharaskusega minu peale. Võttis teki pealt, ütles, et ma ei ole seda väärt ning sõimas, mõnitas ja alandas seni, kuni ma murdusin.“

Karini kiri on 13 lehekülge pikk.

Algsele adressaadile, abikaasa tööandjale, pole Karin seda saatnud. Ta tundis endaga ­juhtunu pärast nii suurt piinlikkust, et suutis kirja mullu mais saata vaid terapeut Salli Põldverele. Pärast kirja saatmist tundis ta kohutavat häbi. „Häbi oli sellepärast, et olin lasknud endaga nii teha,“ ütleb Karin.

Mõnitas laste ees

Otsuse kriisikodusse minna tegi Karin 2019. aasta aprilli keskel pärast järjekordset tüli.

See sai alguse nii.

Karin tundis ühel õhtul üüratut väsimust. Ta otsustas, et kuna kodus pole kunagi kindel, kas magada lastakse või mitte, läheb ta üheks ööks Lasnamäele oma vanatädi juurde.

E-kiri, mille Virgo saatis Karinile.
Virgole ütles ta vaid, et ei ööbi kodus. „Kui oleksin öelnud, kuhu lähen, oleks ta mulle järgi tulnud, kontrollima,“ ütleb Karin.

Karin naasis järgmise päeva hommikul kell 7. Abikaasa ja lapsed istusid hommikusöögilaua taga.

„Virgo hakkas mind taas laste ees mõnitama,“ meenutab Karin. Naine sattus sellest afektiseisundisse ja ehmus selle peale tõsiselt.

„Tundsin, et olen võimeline kõigeks, et ainult see jutt lõppeks. Siit järgmine etapp on Harku vangla, see on täis naisi, kes meeleheites mehele kallale läinud,“ ütleb Karin.

Ta läks oma psühholoogi juurde. Rääkis jutu ära. „Psühholoog kirjutas mulle paberilehele naiste kriisikodu numbri. Ütles, et nüüd, Karin, pead ära tulema. Muidu ei kasvata teie lapsi keegi üles.“

Edasi käis kõik väga kiiresti.

Naised, lahkuge vägivaldsest suhtest!

Nüüd elab Karin koos kolme lapsega üürikorteris.

„Ma ei tea tänini, kust ma selle jõu võtsin, et ära tulla!“ tunnistab ta.

Avalikult tahab Karin oma lugu rääkida, et julgustada ka teisi naisi vägivaldsest suhtest välja astuma ja abi otsima. Ta tahab, et naised mõistaksid – nii enda kui laste pärast tuleks vägivaldsest suhtest ära tulla.

„Vägivaldne keskkond on kasvulava katkiseks inimeseks kasvamisel,“ ütleb Karin. „Enda vaimse tervise eest tuleb hoolitseda. Psühholoog ja psühhiaater ei ole tabu. Ja vägivalla ennetamiseks tuleb juba koolis õpetada, milline käitumine on normaalne ja milline mitte.“

* Karin on artiklis oma õige eesnimega, eksabikaasa nimi on muudetud. Loo tegemiseks kohtus Eesti Ekspress Kariniga neljal korral ning tutvus sadade mobiilisõnumite ja e-kirjadega.