Ravimitega kauplemine interneti vahendusel on aga Eestis keelatud.

Mustamäe üheksakorruselise paneelmaja korteri sektsioonkapi riiulid on tihedasti täis sigaretikarpe. Siin asub osaühingu Elgery kontor, kus vahendatakse Sedansa kaubamärgi tooteid. Need pole toidupoe lettidelt tuttavad surmaähvardustega disainitud suitsupakid. E-sigaret on ülemaailmne uudistoode, mis alles rajab endale teed suurde bisnisesse ja inimeste harjumustesse-vajadustesse.

Sigaret, jah, näeb ehe välja. Ent ainult kaugelt vaadates: ta hõõgub, kuid ei põle, ta ajab tossu välja, aga see pole sigaretisuits, ta isegi ei pruugi sisaldada nikotiini. Veel ebamäärasem on e-sigareti juriidiline staatus. Ta nagu on lubatud ja ei ole ka.

E-sigarettidega internetis kauplemine on Eestis keelatud... aga Elgery OÜ on siiski endale osanud mõningaid müügiõigusi välja kaubelda. Ühesõnaga, e-sigaret asub selles hallis tsoonis, kus suhtumine temasse sõltub kellegi veenmisoskusest ja kellegi heast tahtest.

Kuidas ravimiamet ilusa äri ära rikkus
Selle aasta varakevadel juhtus Oliver ­Lehtsaar mingist saksakeelsest raadiojaamast kuulma jutukatket elektroonilisest sigaretist. Sealsamas helistas ta Sven Kotkele ja teatas, et selle äriidee nopivad nad üles. E-sigarettide maaletoomisest ja toimetamisest adressaatideni sai algajate ettevõtjate elu esimene äriprojekt. Tundus, et ettevõtmisel on jumet. Nad tegid pahaaimamatult reklaami, tellijaid jätkus, jõudsid väärika Stockmanni sisseostjadki kauba minekus ära veenda.

Paraku kestis muretu askeldamine vaid mõne nädala. Siis ärkas Ravimiamet. "Suur osa meie energiast kulubki Ravimiametiga suhtlemise peale," ütleb Sven Kotke. Stockmannist öeldi, et segane värk ja tõsteti toode leti alla ametnike selgemat otsust ootama.

Edasi arenes ravimiameti ja algajate ärimeeste vahel umbes selline dialoog:
Ravimiamet (Katrin Kiisk, ravimite osakonna juhataja): "E-sigarette ei tohi müüa!"

Poisid: "Miks ei tohi? See pole ju kahjulik ja aitab suitsetamisest loobuda."

Ravimiamet: "Just selle pärast ei tohigi! Kui e-sigaret ravib nikotiinisõltuvust, siis järelikult on see ravim ja ravimeid tohivad müüa ainult apteegid."

Poisid: "Aga nikotiiniplaastreid ja -nätsu tohib küll müüa?"

Ravimiamet: "Just nimelt, neid müüvadki apteegid, kuigi käsimüügis. Nikotiinisisaldusega kapslid on ravimid. Vastavalt ravimiseadusele peab kõikidel Eestis turustatavatel ravimitel olema müügiluba. E-sigaretil müügiluba puudub ja müügiloata ravimeid ei tohi mõistagi ka reklaamida."

Poisid: "Ja mille ravimina kasutatakse nikotiini?"
Ravimiamet: "Nikotiini sisaldavad mitmed ravimid, mis on mõeldud tubakasõltuvuse raviks, sealhulgas võõrutusnähtude ja suitsetamise tungi leevendamiseks suitsetamisest motiveeritud loobumisel. Analoogseid ravimeid on Eestis ja mujal  registreeritud mitmeid (närimiskummid, plaastrid jne)."

Poisid: "Olgu, me ei müü edaspidi nikotiinikapsleid, me hakkame müüma e-sigarette igasugu muude maitseainetega - õuna-, šokolaadi-, piparmündi- jm maitselisi."

Ravimiamet: "Ikka ei tohi! See sigaretikujuline elektriline ese, kuhu lõhnaõli ja vee seguga padrun sisse käib, moodustab kokku meditsiiniseadeldise ja selliseid asju tohib müüa ainult ravimiameti litsentsiga. E-sigareti seadme osa on klassifitseeritud meditsiiniseadmeks seetõttu, et see on mõeldud nikotiinilahuse (ravimi) manustamiseks, ning see jääb seadmeks ka siis, kui seade on turul ainult koos 0% nikotiinisisaldusega kapslitega."

Poisid: "Sel juhul on elektriline hambahari ka meditsiiniseadeldis! Ja vesipiip, see on ju ka Eestis täitsa legaalne "seadeldis"!?"
Segadus valitseb ka mujal

Nii nad kemplesid ja kemplevad edaspidigi. Ravimiametil ei ole kaalukaid argumente, riigiasutuse põhjendused on valdavalt sedalaadi, et "mõnedes Euroopa riikides" on seda ravimiks peetud. Praeguseks on Sven Kotke ja tema partnerid ­Sergei Tšumitšev ja Oliver Lehtsaar saavutanud kokkuleppe, et "E-sigareti seadet ja 0protsendise nikotiinisisaldusega kapsleid on lubatud müüa vaid juhul, kui turustatav meditsiiniseade vastab meditsiiniseadme seadusele".

Tegelikult väljendub Ravimiameti ebamäärastes vastustes samasugune nõutus nagu hipi-ajastu koolidirektrissidel, kes püüdsid miniseelikuid ära keelata ja korjasid matemaatikatundides kokku taskukalkulaatorid. Kui nikotiin on ravim seetõttu, et temaga saab ravida nikotiinisõltuvust, siis võiks ka kasiinod lugeda haiglateks, kus ravitakse mängusõltuvust...

Samasugune peataolek valitseb paljudes riikides. On riike, kus e-sigaret on võrdselt kõikide teiste maailma leiutistega poeriiulitel vabalt saada, on ka sama konservatiivse suhtumisega riike nagu Eesti.

Ravimid saavad turustusloa siis, kui nad on läbinud viieaastase katseaja ning uuringud, mis maksavad 350 000 eurot. Kuna aga e-sigaret nuputati välja vaevalt paar aastat tagasi, siis mõistagi pole keegi saanud teda viis aastat testida.

Selge on see, et elektroonilisel vidinal on kaks võimast vaenlast: üleilmne tubakatöösturite lobby ja ravimitootjate lobby. Kes siis ikka tahab, et nende leem lahjemaks läheb?

Mis asi see e-sigaret siis on? Pelgalt surrogaat, asendusema, suitsumeeste tamagochi, või tõepoolest päästerõngas kõigile neile nikotiinisõltlastele, kes on pärast tubakakeeldu nagu kodutud penid söögikohtade ja firmade uste taha aetud?

Ekspressi toimetuses teostatud inimkatsete põhjal võiks öelda, et paadunud suitsumeestes tekitas toode pigem võõristust. E-sigaretti kimudes tuli neile näole võõrasse pessa sattunud käopoja ilme ja mõni tubakale truudust vandunud suitsumees ei tahtnud plastmassist riistapuud näppude vahelegi võtta.

Seevastu mittesuitsejates tekitas see elevust ja uudistoodet käidi kaemas, nagu oleks äsja elekter külasse veetud. 

Hinnavõrdlus (tervisest rääkimata):

  • e-sigaret ise: umbes 1400 krooni,
  • ühe suitsupaki jagu "ainet", s.t 1 kapsel - umbes 25 krooni
    pakk ehtsaid sigarette - umbes 40 krooni
    Riigid, kus e-sigaret on legaalne, s.t tunnistatud alternatiivsigaretiks:
  • Inglismaa, Holland, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa.
  • Ülejäänud riikides räägitakse e-sigaretist kui ravimist.

Internetis lokkab keelatud ravimikaubandus

Tallinnas Lasnamäel, Pallasti tänaval asub postitöötlemiskeskus. Sealse röntgenikiire alt jooksevad läbi kõik Eestisse saabuvad postipakid.

Kahtlasevõitu tabletitaolistest esemetest antakse teada ravimiametile, kes langetab otsuse: kui purgis on ravim, siis läheb see saatjale tagasi, kui aga toidulisand - siis, palun väga, pruukige terviseks.

Piir ravimi ja toidulisandi mõistete vahel on hägune. Iga riik defineerib seda erinevalt.

Inimeste hulk, kes soovivad interneti kaudu kõiksugu preparaate tellida, suureneb päev-päevalt.

Internetiapteegist otsitakse enim abi delikaatsemat sorti murede puhul. Konkurentsitult suurim huvi on potentsiravimite vastu, ütleb farma24.ee müügijuht Marge Iilane. Pingereas järgmised on saledustooted ja sportlikku vormi parandada ­aitavad toidulisandid.

Iilane vahendab ainult neid preparaate, mis on Eestis registreeritud, ning nende kättesaamisega pole inimestel probleeme.

Riskantseks muutub asi siis, kui tellija on järginud mõnda Indiast või Hiinast tema meilboksi potsatanud spämmi ja tellinud endale tundmatut päritolu ahvatlevaid kapsleid-pulbreid.

Võltsviagrat ja teisi järeletehtud preparaate Eesti sisse tuua ei luba.

Kuni 15 vahelejäämist nädalas - selline on postipakkides üle piiri liikuvate ravimite kinnipüüdmise statistika. Mullu avastas Eesti postitoll 403 illegaalset ravimisaadetist, millest põhiosa moodustasid internetist tellitud potentsiravimid, kogukaaluga 32 kilo. Sel aastal on poole aastaga olnud 291 juhtumit. Enim levinud riigid, kust eestlased imerohtusid tellivad, on USA ja India (mõlemast 85 juhtumit), teisel kohal on Suurbritannia (52 juhtumit) ja kolmandal kohal Hiina (12 juhtumit). Lisaks "salakaubanduse" absoluutsele hitile potentsirohtudele tellitakse steroide ja toonikuid sportlastele. Väga palju neist "keelatud posti­pakkidest" sisaldavad aga elektroonilisi sigarette. Sel poolaastal on kinni peetud kümmekond e-sigareti saadetist. Kõik pakid lähevad tuldud teed tagasi.

"Elektroonilisi sigarette on liikunud väga palju, aga neid ei lubata meil riiki," ütleb tolliametnik Vilmar Berg. Sest, korrakem veel: "Eestis on ravimite postimüük ja internetist tellitud ravimite kättetoimetamine posti teel või kullerposti teenusega keelatud."

Asjatult ootavad tellijad interneti teel tellitud postipakki - see ei saabu, sest tolliametnikud on selle juba rajalt maha võtnud.

"See on meile suhteliselt suur probleem - iga nädal 10-15 juhtumit, mis on tunnistatud ravimiteks. Kui me avastame võimaliku ravimisaadetise, küsime hinnangut ravimiametilt. Ravimiamet annab kinnituse. Toll ise ei ole ekspert."

Miks Ravimiamet nii karm on?

"Illegaalsete ravimite puhul me ei tea, mis sinna sisse on pandud, me ei tea nende toimet ega sedagi, kas neid on transporditud, nagu peab.

Inimesed on ikka hulljulged," märkis Ravimiameti asejuhataja Alar Irs Kuku raadios.

Kuidas siis lihtne inimene peaks vahet tegema, mis on lubatud kraam ja mis mitte?

"Iga inimese enda asi. Alati on võimalik küsida enne tellima hakkamist ravimiametist, kas tohib seda ainet tellida või mitte," ütleb Kirs.

Mis inimesega juhtub, kui tollis selgub, et ta on pahaaimamatult (või ka paha aimates) "salakaupa" tellinud?

"Saadetakse saatjale tagasi. Inimese karistus on see, et ta jääb oma rahast ilma."