Salajane sidevõrk kuulub erafirmale
Tuleval teisipäeval hakkab Tallinna Linnakohus arutama, kellele kuulub sidevõrk, mis ühendab presidendilossi, Stenbocki maja, Riigikogu ja muid tähtsaid riigiasutusi.
See salajane võrk loodi juba KGB ajal. Just neil liinidel töötasid nõukogude pealtkuulajad.
Kui Vene julgeolek 90ndate alguses Eestist lahkus, lõi Edgar Savisaare valitsus võrgu baasil Valitsusside.
Too asutus muutus riigiks riigis, mille kuningaks sai peadirektor Jaak Lippmaa, akadeemik Endel Lippmaa poeg. "Ädala sidekompleks on puhastatud nõukogude eriside tehnikast ja jäänuk-kagebeelastest. Eesti erisidel on nüüdseks oma kaablivõrk ja tuhat abonomenti," kiitis Ekspress 1994. aastal Lippmaa tegemisi.
Need tuhat kundet köitsid ja ärritasid konkurente.
Tõnis Palts, tookord veel sideärimees, kompis pinda, et ehk saaks valitsussidega ühisfirma luua.
Lippmaa lükkas pakkumise tagasi.
Siis tulid jänkid sarnase jutuga.
Lippmaa lükkas pakkumise tagasi.
Eesti Telekomi pealik Toomas Sõmera nõudis korduvalt Valitsusside sulgemist, sest too jäi alatasa võlgu ning oli tülikas konkurent Eesti Telefonile, kellel olid kontsessioonilepinguga eriõigused.
Ent Lippmaa võttis asja rahulikult. Kui olukord liialt teravaks läks, kutsuti Sõmera Toompeale peaministri juurde ja rahustati maha. Jutuga, et üks korralik riik vajab Valitsussidet.
Sest Lippmaa asutus tegeles telefoniühenduse pakkumise kõrval ka elektronluure ja muu säärasega.
Lippmaa oli avalikkuse silmis igati korralik riigiametnik, kuni aprillis 2000 teatas Postimees pommuudise: Valitsusside töötajad ajavad oma asutuse varjus kahtlast äri. Salajane sidevõrk, mille ülesanne oli teenindada riigiasutusi, töötas ka erafirmade kasuks, mida juhtisid Valitsusside töötajad või endised töötajad. Mõned neist ettevõtetest olid registreeritud Valitsusside peakontorisse.
Riigisekretär Aino Lepik von Wiren, kelle haldusalasse Valitsusside kuulus, tunnistas ajakirjanikule, et tema ei tea sellisest eraärist midagi.
Asi lehkas nagu tõhk.
Kogu lugu muutus aga täiesti paranoiliseks, kui Valitsusside majandustegevuse võttis luubi alla Riigikontroll. Lippmaa ei lasknud kontrolöre Ädala tänava kompleksi kõikidesse ruumidesse sisse. Ennekuulmatu!
Peakontrolör Raivo Pavlov kirjutas oma otsuses: "Valitsusside peadirektori selgitus, et seda ei võimaldanud käimasolev operatiivtöö, on põhjendamatu, sest kontrollijail oli juurdepääsuluba vastava tasemega salajasele teabele."
Mida küll Lippmaal varjas? Kas Valitsusside tegeles ebaseadusliku pealtkuulamisega? Nuhkis omal algatusel tähtsate riigiametnike järel, kelle telefonikõned ja elektronkirjad Valitsusside liine pidi liikusid?
Riigikontrolli auditi spetsialist Raivo Hurt ütles Ekspressile, et ta tahtis lihtsalt kõik ruumid üle vaadata. Tuvastamaks, ega pole pinda erafirmadele renditud.
Lisaks võis oodata üllatusi. Kontrolörid olid ühest ruumist leidnud eriotstarbelise ja mitusada tuhat krooni maksnud seadme, mida polnud kuskil arvele võetud.
Hurt tunnistas, et tema poleks spioneerimisele pihta saanud, sest ei tunne eritehnikat. Kuid peakontrolör Pavlov oli õppinud automaatikat ja tundis seadmeid.
Raivo Pavlov on tänaseks Riigikontrollist lahkunud ja keeldub teemat kommenteerimast. Seda enam, et suurem osa tema aktist on kuulutatud salajaseks või täiesti salajaseks.
Jaak Lippmaa kinnitas Ekspressile, et mingit keelatud tegevust Valitsussides ei toimunud. Kuid täpsemalt ei saa ta seletada –riigisaladus
Täiesti puhtalt Lippmaa Riigikontrolli käest aga ei pääsenud.
Selgus, et Valitsusside juhtkond ajas erafirmadega äri tihedamalt, kui keegi väljast aimas. Lippmaa oli sõlminud ühise tegutsemise lepingu osaühinguga Kõnetraat, mille kaudne osanik oli Lippmaa ise.
Ühise tegutsemise eesmärgiks oli endise KGB sidevõrgu laiendamine. Tööd tegi erafirma, kes sai võrgu kaasomanikuks. Riigikontrolli saabumise ajaks kuulus 78 protsenti võrgust juba Kõnetraadile.
Kokku oli Valitsusside oma juhtidega seotud erafirmadelt tellinud töid 15 miljoni krooni eest. Kuhu raha läks ja kas tegemist oli õigete hindadega, Riigikontroll teada ei saanud.
Asja võttis üle Kaitsepolitsei.
Kapo leidis, et Lippmaa kuulus küll erafirmade juhtkonda, aga see pole keelatud.
Ta oli erafirmade osanik, aga teiste firmade kaudu. Järelikult pole tegemist korruptsiooniga.
Ta sõlmis küll Kõnetraadiga ühise tegutsemise lepingu, millega tollele garanteeriti võrku kulutatud rahale vähemalt 25 protsendi suurune tootlus (mis oli PriceWaterhouseCoopersi hinnangul turuhindadest kaks korda kõrgem), kuid kuskilt ei ilmne, et riik oleks sellega kahju saanud.
Kõige kõvem argument, millega Lippmaa oma süütust tõestas, oli aga ülemuste luba. Erafirmasid lubas kaasata koordinatsiooninõukogu. Nimelt tikkus vana KGB tihti rikki minema. Seda oli vaja uuendada ja laiendada. Riigil raha polnud. Parim võimalus oli kaasata erakapital.
Loomulikult võeti appi Valitsusside juhtide endi firmad, sest nii sai välistada kahtlaste isikute kaasamise. Mõelge ise, kui võrgu oleks valmis ehitanud mõni "sõbralik" ettevõte Venemaalt!
Kokkuvõttes oli tegemist suure petteoperatsiooniga, kus erafirmade abiga saadi rahulikult riigile vajalikke asju teha. Ühtegi seadust Lippmaa seejuures ei rikkunud.
Mullu augustis teatas Kapo pressile: "Ehkki eeluurimise käigus on ilmnenud mitmeid formaalseid rikkumisi, puudusi raamatupidamise korralduses ja lepingutest tulenevaid kohustusi, ei ole tõendite ja kuriteokoosseisu puudumise tõttu alust ühtegi isiku kriminaalvastutuse võtmiseks."
Lippmaa oli taas puhas poiss.
Ent valmis veel üks kiri, mis saadeti vähestele. Selles märkis uurimist juhtinud Kaitsepolitsei Lõuna-Eesti osakonna politseidirektor Sven Ugaste, et "ehkki pole tuvastatud kahju tekitamist kriminaalõiguslikus mõttes, kahjustab igasugune korruptsiooniohtliku suhte loomine eelkõige ametniku, antud juhul Jaak Lippmaa, enda mainet ja tekitab kahtlusi tema sobivuses riigiasutuse juhiks".
Selle kirja tagajärjel lasti Lippmaa usalduse kaotamise tõttu lahti. Kuid enam mitte Valitsussidest, vaid Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusest ehk RIKSist, mis tegutseb selle asemel möödunud aasta jaanuarist.
Lippmaa lahkumisega jamad paraku ei lõppenud.
Kapoga paralleelselt uuris asja Riigikantselei. Tema auditi viis läbi Sirje Sulp, Postimehe endine finantsjuht, kes praegu töötab Stenbocki majas sisekontrolörina.
Sulp uuris Valitsusside kinnipanekut. Ta leidis kohutavaid asju.
Näiteks ei loetud Valitsusside sulgemisel vara üle. Lõpetamiskomisjon oli juba ette halvatud, sest kõik tema liikmed ei omanud ligipääsu riigisaladusele.
Sisuliselt langetas otsused nn "kitsas ring", kuhu kuulusid Lippmaa ja tema ülemus, Riigikantselei toonane ülem Tiit Laja. Ülejäänud komisjoniliikmed kirjutasid vaid paberitele alla.
"Kitsa ringi" koosolekud olid mitteformaalsed. Neid ei protokollitud.
"Lõpetamiskomisjon ei saanud aru komisjonile pandud ülesannetest ja polnud seega pädev Valitsusside asutuse tegevuse lõpetamist läbi viima," raporteeris Sulp.
Veel hullem: juriidiliselt eksisteerib Valitsusside edasi. Sulbi meelest ei vastanud RIKSi moodustamine seadusele.
Ta tegi ettepaneku likvideerimiskomisjon uuesti kokku kutsuda või moodustada uus komisjon ning algatada mitmeid uurimisi.
Seda ei juhtunud. Mis annab kõvasti tunda RIKSi elus. Sihtasutusel on probleeme – ta asutati juriidiliselt enne Valitsusside lõpetamist ning sai kaasavaraks Valitsusside vanad kohustused, mida polnud üle loetud. Üllatusi tuleb pidevalt.
RIKSi juhib Marju Laur, Teede- ja Sideministeeriumi endine ametnik. Ta lõi platsi puhtaks.
Täna loeb Laur Valitsussidest jäänud kaadri sõrmedel üles: "Koristaja. Siis kolm turvameest, üks inimene andmesides, üks arvelduses... Kokku ehk kümmekond. Kaks tükki vallandasime päevapealt, sest meil peab tööd tegema, siin aga toimus klubiline tegevus. Garaažis peksti vanu autosid üles. Remondilukksepa koondasime.”
Lauri elu on kurbnaljakas. Ta juhib sihtasutust juba poolteist aastat, kuid ei tea ikka veel, kus täpselt asub tema asutuse tähtsaim vara – sidevõrk.
Dokumentatsioon asub seniajani Nõmme külje all, kus asub Teabeamet ehk Eesti luure. Kui võrgus tekib mõni tõrge, peavad RIKSi töötajad luurajate manu tormama.
Just Marju Lauri eestvedamisel sündis kohtuasi Kõnetraadi (millest tänaseks on saanud ViaTel) vastu. Riik ja RIKS tahavad võrku ebaseaduslikust valdusest tagasi saada ja väidetavalt kahjuliku koostöö erafirmaga lõpetada.
ViaTeli esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi küsib oma vastuses hagile, et kuidas küll saab erafirma riigile tagasi anda KGB võrku, kui osa sellest pole kunagi riigi oma olnud? Selline nõue ei ole täidetav. Ja mis moel on valdus ebaseaduslik?
Kokkuvõttes võib sellest kohtuasjast kujuneda samasugune võitlus nagu kümmekond aastat tagasi, kui justiitsminister Kaido Kama proovis tagasi pöörata riigipankade erastamist.
Jaak Lippmaa nimi hakkab kohtuprotsesside ajal jälle uudistes esinema ja sugugi mitte sellises kontekstis, nagu ta ise tahaks. Ta tegutses Valitsussidet juhtides parimas usus, kuid sättis erafirmasid kaasates iseendale lõksu.
