1993. aasta oli Eestis ärev. Aegajalt lasti kuskil bensiinijaamades püssi, siin-seal langes kuskil mõni pätt. Arveteklaarimise käigus lõhkes pomm isegi Vabaduse platsil.

Organiseeritud kuritegevuse likvideerimine oli Mart Laari valitsuse tõsine prioriteet.
Kuidas löögiüksusega või surmaeskadroniga oli? Oli selline plaan?

Tiit Pruuli, Laari tollane nõunik: „Mõtteid oli igasuguseid. Üks neist oli mõte luua K-komando sarnane erirühm, kelle osas oleks absoluutne kindlus, et sealt ei jõua info maffiani.“

1993. aasta 1. septembril kirjutas Pruuli kirja Kanadasse väliseestlasele Tõnu Parmingule, endisele „rohelisele baretile“, kes oli võidelnud Ameerika vägede koosseisus Vietnamis. Sel ajal oli ta juba Toronto ülikooli eesti õppetooli professor ja ajalehe Meie Elu peatoimetaja.

Pruuli tegi Parmingule ettepaneku, et see tuleks Eestisse ja koostaks 10-12 liikmelise löögiüksuse, „mis võiks paikneda kaitsejõudude alluvuses diversioonivastase grupina ja asuks otsustavalt võitlema meie riikluse vastu suunatud relvastatud grupeeringutega“.

Kirja viis kohale Eesti suursaadik USAs Toomas Hendrik Ilves, kes ei teadnud ümbriku sisu!

Loe artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist