Probleem ei paistnud pealtnäha mingi probleem. Ta koosnes karbikesest juba 70 aastat Soome turul olnud traditsioonilisest juustust "Koskenlaskija", kolmnurksest killust iidsest ja hääst leipäjuustost, kolmest kalakonservist (suitsurääbised õlis, Inari järve siig küüslaugukastmes, lõheline nimega nieriä tillikastmes), väiksest tükist külmsuitsu-porost (kuskohast veel põhjapõtra tuua, kui mitte Soomest) ja veel väiksemast käntsakakesest suitsutet hobuselihast. Kõik ostetud presidendilossist paarisaja meetri kauguselt Vanast Kaubahallist.

Ainuke jama selles, et kogu seda kraami poleks ma mitte tohtinud Eestisse tuua. Miks? Kuna juba pisut rohkem kui kuu aega on keelatud tuua Eesti Vabariigi territooriumile tooteid, mis sisaldavad liha või piima. Tundub jabur? Tundub. Ometi on see tõsi.

Helsingi laevadele suunduvad iga päev tuhanded auväärt kodanikud, pambud pilgeni eestimaisest (ja mitte ainult eestimaisest) liha-, piima- ja õlletoodangust. Probleemi pole. Tahan vastata samaga – probleem on. Kusjuures ka õlut tohib Eestist Soome viia viisteist liitrit, Eestisse sisse tuua aga vaid neli. Mäletan, kui loobusin Riias ilusast viieliitrisest suveniirpudelist liigse seaduskuulekuse tõttu. Tegelikult olin muidugi ise loll, sest liitri õlle pealt tulnuks tolli maksta halvimal juhul paar krooni.

Maailmas on mitu maad, isegi Euroopa Liitu jagub neid ja juurdegi tuleb. Igal pool on palju põnevat toidupoolist. Kole kahju, kui ei saa tuua Prantsusmaalt juustu, Itaaliast parma sinki ja/või juustu, Ungarist pekki või hanemaksa, Peruust kuivatet sipelgaid. Ma mõistaksin, kui jutt oleks kaubanduslikest kogustest. Siis tuleks kontrollida, et kogemata kõlbmatu kupatusega restoranitäit inimesi kõhutõbilasse ei lähetataks. Aga totaalkeeld? Ajuvaba. Sama ajuvaba kui nullpromill autojuhtimises, nulltolerants või nullviitsimine mõtelda.

Tundub, et on lisandunud üks kaalukas argument jaatada Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Kui sisemisi piire pole, tohib ka toitu teha ja tuua. Ja viia. Peruu sipelgate suhtes see muidugi ei avita, aga need polnudki teab mis maitsvad. Eestimaine bürokraatia on kuidagi väiklane. Tarka seadust täita on ju rõõm ja au, aga lolli seaduse järele käia süda tõrgub.

Ülalkirjeldet maitsvad asjad sõin ma ära. Nüüd tean, et mu mao sisu on illegaalne. Näpud kurku? Kott pähe ja kosest alla? Tõesti ei tea, mis teha. Kujutan elavalt ette gurmaanide sundpiknikuid passikontrolli ja tollivärava vahel. Keegi jookseb täksfrii vahet, et veini tuua ja keegi käib väravalt ootavatele omastele hõikamas, et kaks karpi rääbist ja neli provaansi juustutükki tahavad veel hävitamist.

Kurb ju, kui kaugelt maalt tulles võetakse piiri peal "kahjulik" vorstijupp tuhastamiseks ja kodustele tuleb lähimast sada-, siti- või libamarketist veini kõrvale kama osta.

Karl-Martin Sinijärv on tuntud gurmaan ja kokk.

Liha ja piimatoodete Eestisse toomine võib trellide taha viia

  • Toidu Eestisse toomist reguleerib valitsuse 14. mai määrus nr 153.
  • Määrus lubab reisijatel tuua Eestisse 1kg toidukaupu.
  • Keelatud on piima ja liha ning nendest valmistatud toodete sissevedu, välja arvatud pulbriline imiku piimasegu, jätkupiimasegu, imiku- või ravitoit,
  • Karistuse keelatud toidu salaja ületoomise eest määrab tolliseadustik.
  • Seadustiku kohaselt võib loo autorit ees oodata rahatrahv kuni 300 trahviühikut ehk 18 000 krooni või arest.