Salapärast ja pühalikku värvi Sinine

Siim Nestor kirjutab kodumaisest dark-pop-artistist, kelle debüütplaadile koputab rahvusvaheline läbilöök ja ka žanriväline kõlapind.

Eesti muusikas ilmus 18. septembril üks tipptähelepanuväärne ja rahvusvahelise kaaluga heliplaat. Plaadi autor on Sinine, plaadi nimi on “Butterflies”. Olete varem kuulnud temast? Artistist Sinine? Mhm, arvata on.

Ega Sinine ei ole seniajani päris vait olnud. Myspace on aastajagu tuksunud, samuti on Sinine siin-seal kontserte andnud, kohalikus meedias sõna saanud.

Žanriliselt on Sinine aga pärit võrdlemisi hermeetilisest maailmast, kuhu harilik ja kõiksugu stiile õgiv melomaan väga sageli ei eksi, rääkimata juhuslikumast muusikakuulajast. See on dark-popi maailm, mis on ise osake nii-öelda Tumeda Formaadi maailmast, kus kümnete viisi kihisevaid alažanreid (darkwave, synth-pop, ­future-pop, dark electro, EBM, industrial jne), omad festivalid, ajakirjad ja netzine’id, kommerts ja underground. Eestis näitab selles heliuniversumis valgust entusiast, muusik ja DJ Anders Melts (aka DJ 4-got-10; ta teeb külalisvokalistina kaasa “Butterfliesil”) R2 raadiosaatega “Röntgen” ning klubiüritustesarjaga “Beats From the Vault”.

Ma loodan väga, et Sinise eriskummalisel ja fantaasiarikkal albumil “Butterflies” õnnestub häält teha ka väljaspool Tumeda Formaadi – küll avarat, aga siiski – puuri. See plaat on liiga hea, et pühendunute seltskonna saladuseks jääda. Tunnistan Sinise muusika loojale, lauljale ja pillimängijale Mauno Meesitile (26), et ma ei ole muidu sellise muusika inimene, aga tema plaat istus väga ning lõi lummutusliku omaette fantaasiailma.

“Rõõm kuulda,” kostab muusik. “Minu eesmärk ongi, et asi oleks kõigile kuulamiseks, mitte ainult kitsale trendides kinniolevale tume-muusika kuulajaskonnale. Ma ei loe enda muusikat ega elu otseselt seonduvaks ühe kindla inimeste või muusika-ringkonnaga. Mulle meeldib luua piirideta muusikat ja suhelda erinevate inimestega, tihti otsin linnakeskkonnale ning tehiskultuuridele ja -scene’dele hoopis inspireerivat vaheldust linnast eemal looduses viibides.”

Niisiis, Muu Maailm, ma toonitan teile veel korra – võtke Sinist kuulata. Tume-muusika Maailmas näib Sinine vuhisedes tippu veerevat. Peaaegu kõikidest olulisematest Euroopa ja Ameerika vastava alternatiivkultuuri lehtedest ja blogidest käis läbi uudis Sinise albumi ilmumisest maineka Saksa plaadifirma Accession Records alt. Maunot on usutlenud Rootsi, Poola ja Saksa veebiajakirjad. Möödunud nädalal ilmus Sinise intervjuu maailma ühe tähtsaima dark-electro-välja­ande Orkus külgedel, peagi ilmub põhjalik ja pikk käsitlus veelgi mainekamas ajakirjas Sonic Seducer, kes valis Sinise kuu silmapaistvaimaks artistiks ja pani tema pala “Our Green” ajakirjaga kaasasolevale CD-le.

“Vastukaja on olnud ainult ülivõrdes ja üllatavalt positiivne,” ­räägib ­Mauno. “Kõike näinud ja kuulnud arvustajad ja ajakirjanikud on vaimustes ja andnud albumile maksimum- või seal lähedal olevaid punkte. Tundub, et “Butterflies” on midagi värsket ka maailma mõistes ning kindlasti paistab üks aus album ka paremini silma trende järgivate ja sarnase kõlaga bändide massi seast.”

Mauno enese jaoks on mitmed soov­unelmad juba täitunud. “Butter­flies”-plaadi masterdas ta ­Münchenis Christoph Stickeli juures (nii ­klassika, rock’i kui elektroonika kogemusega mees; klientideks Guano Apes, ­Deine Lakaien, Liquido), kes oli esimene mees maailmas, keda Meesit selle töö tarvis soovis.

Teiseks plaadifirma Accession Records – leibel, kelle toodangut on Mauno jälginud seitse aastat, ja poo led tema lemmikud dark electronica vallast (Diary of Dreams, Assemblage 23 jne) töötavad just nimetatud plaadimärgi all. Kui ta albumi välja­andmiseks ilma pealt firmat otsis, saatis ta promo-CD 65 (loe: kuuekümne viiele!) plaadifirmale, kes vähegi sellise muusikaga tegemist võiks teha, ja sai kõige parema vastuse just Accessionilt.

“Accession oli algusest peale minu jaoks kõigi hulgas number üks firma,” lausub Mauno. “Kuid ma ei hakanud unistamagi, et neilt mingit tagasisidet võiksin saada. See oli ikka uskumatult positiivne üllatus, kui sain kirja firma omanikult Adrian Hatesilt, kelle loomingut olen aastaid väga kõrgelt hinnanud, ja kes kirjutas, et on mu muusikast vaimustuses.”

Kõik see kena ei ole tulnud tsipsti! üleöö. Vastupidi. Absoluutselt vastupidi. Esikplaadi kallal nägi Mauno vaeva viis aastat. Alates päevast, kui ta peas hakkasid helisema meloodiad, mis kõlasid kui elu ise, ning ta neid akustilise kitarriga kinni püüdma hakkas ja salvestusprogramme, süntesaatoreid ja sämplereid kasutama õppis, kuni viimase otsani, kui rakendas oma huvi fotograafia, graafilise disaini ja maali­kunsti vastu Sinise lugude väljendamiseks visuaalides (plaadi vahelehel), on artistile olnud selge, et: “See album peab tulema korralik ja terviklik teos igas mõttes, et jäädvustada üks tähtis ja ilus aeg minu elust muusikasse. Midagi nii suurt, sügavat ja energiat nõudvat saab teha ainult korra, ja sel juhul peab see olema ka parimal viisil tehtud.”

Muusikapalasid, mis kõik “Butter­fliesi” kontseptsiooni kohaselt jutustavad kindla aja ning kogemusega seotud lugu ning on omakorda kindlaks etapiks täispikas “Butterfliesi” jutustuses, lihvis ta kaua, enne kui rahule jäi. Mauno kinnitab, et võis päevade või nädalate viisi viimistleda pealtnäha täiesti märkamatuid detaile ja nüansse. Loos “This Girl” teeb häält sämplitud saja aasta vanune mängutoos, “et anda loole mingit aja märki ja tunnet” ja mida ei ole plaadilt küll väga kosta. Aga Sinine teab, et see seal on: “Selliseid väikseid kindla tähendusega detaile ja sümboleid on kogu album täis.”

Muusik jätkab: “Enda lugudega töötades oli mul alati peas üks küsimus – kuidas ma saan muusikas väljendada seda tunnet või mälestust nii, et see tunduks nagu elu ise, et see puudutaks mind, lööks mu pikali ja paneks sellesse stiihiliselt raevutsevasse keerisesse just nagu elu enese, reaalsuse, mida ma sel hetkel läbi elasin.

See oli minu jaoks paras eksperiment. Võib öelda, et eksperiment enda peal. Tahtsin proovida, kas on võimalik panna meloodiasse ja helisse selline energia ja jutustav element kohtadest, atmosfääridest ja tunnetest, mille hiljem ka võõras kuulaja ära tabaks.”

Naturaalkitarril sündinud lugudest on plaadile kasvanud lendlevad melanfooniad. Siin on tõttavad elektroonilised rütmid, viiulid (mängib Elo Masing), tšellod (Maarit Kangro), liuglevad kitarrid ja elektriklaverid. Ning selle kohal laulab ­Mauno – laulab ja laulab ja laulab, laulma unustanult laulab, kuni viisidest saavad hüpnootilised kontuurid. Mantralikud meloodiad, mis selles muinasjutulises kujutelmas püüavad ühtaegu esile kutsuda nii lume-, lehe- kui tähesadu ning esimesi kevadisi lilli.

Samal ajal on “Butterflies” - mille dark-popist leiab ka etnot, metalit ja shoegaze’i - väga pühalik kogemus. Selles maastikus viirastuvad kõrged-kõrged ja sajandite kaupa kaunistatud katedraalid, majesteetlikud palveriitused, iseg i pühendunud munkade koorid.

“Mul on hea meel, et sa selle ära tundsid!” ütleb muusikalooja. “Kuigi ma ei ole religioosne inimene, siis enda muusikasse ja plaadile olen kogunud eranditult meloodiad ja helid, mis tekitavad minus üleva ning pühaliku tunde, kannavad endas mingit väga erilist energiat ja lugu. Kuigi, olen kindel, et on inimesi, kes kuulavad Sinise lugusid ka kui lihtsat popmuusikat.”

Plaadi valmistamise alguses ühe-mehe-projekt olnud Sinine on tänaseks, live’ide ja järgmise plaadi – mille üldkontseptsioon Mauno peas juba plingib – tarvis kolmeliikmeline bänd. Meesiti kõrval tegutsevad klahvpillimängija Liisa Hirsch ja kitarrist Andre Pichen.

Muusikataevasse lendlev härra Sinine ütleb heliplaadi valmimise kohta veel ka sedasi: “Ma ei lubanud endale ühtegi kompromissi. Kompromisse võib teha teistele, aga mitte endale. Kuid seda vägevam on tunne, kui oled millegagi jälle tõeliselt hästi hakkama saanud, ja tead, et seda ei oleks saanud enam paremini teha. Üldiselt on kogu loomise protsess olnud väga huvitav ja rohkem kui nauditav. Kui mõne jaoks võib olla rahuldava tulemuse näitajaks “Eesti mõistes väga hea” või “Kõlab juba nagu välismaa”, siis minu jaoks on tulemus piisavalt hea ainult siis, kui ise rahul olen.”

Totaalselt usaldust tekitavad sõnad.

Sinine, Mauno Meesit on sündinud Paides. Muusikalist eriharidust tal ei ole. Teismelisena on ta mänginud mitmetes rock-, metal- ja grungebändides, kuid need olid tema jaoks “rohkem bändi kui muusika tegemine”. Kunstikooli kaaslastega võttis ta ette ka spontaanseid projekte: “Näiteks projektiga TASE 43 saime mingil imelikul põhjusel erikülalise tiitli all esinema Tallinna Reaalkooli staadionil toimuvale Vennaskonna kontserdile, kus meie veidrusi kuulas paarsada inimest. Üks teine projekt nimega Unelmate Piip Bänd sai kokku pandud ühe sõbra algatusel, et teha midagi lahedat Peda Folgil. Tegemist oli impro, ambient’i ja jämmi projektiga, kus kasutasime live-trummarit, kitarre, digeridood, heliefekte ja kõikvõimalikke vigureid parmupillidest djembede ja pasunani. Rock Cafes toimuval kontserdil oli meid laval üle 20 ja ka Riho Baumann, kes õhtut juhtis, sest pärast tutvustavaid sõnu ei mahtunud ta enam lavalt lahkuma.”