Salaviinaärikate „Rõõmuallikas"' kuivas tilgatuks

Suure salaviinaäri kahtlusega vahi alla võetud Igor Zavizion on kogenud kontrabandist. Ekspress paljastas juba aastal 2000, et see mees oskab maskeerida salapiiritust kas või aknapesuvedelikuks.

Neli aastat tagasi jõudis rahvusvahelisse uudislevisse kurioosne uudis Eesti-Vene piirilt. Narva veehoidla alt tuli päevavalgele rohkem kui kilomeetri pikkune voolik, mida kasutati salapiirituse pumpamiseks Venemaalt Eestisse.

Vooliku üks ots asus Narvast paari kilomeetri kaugusel ühe suvila garaažis. Tegemist oli väikese vabrikuga, mis töötas nagu kellavärk. Piiritust võeti vastu kaks korda päevas, lasti voolikust paakidesse ja veeti üle Eesti laiali.

Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi toona kindlaks, et osa salapiiritusest jõudis otsaga Tallinna Kalamajja Suur-Patarei tänavale. Seal asus Offexi nimeline väike viinavabrik, mis töötas Igor Zavizioni juhtimisel. Ometi jäi tegevusluba firmale siis alles. See lugu on praeguse seisuga kohtus.

Tänavu märtsi lõpul võttis politsei eriüksus K-komando Zavizioni (39) koos kahe kaaslasega kinni. Ühe mehe vahistamiseks tuli kutsuda kohale tuletõrjeauto, kuna too keeldus võimudele ust avamast. Alles siis, kui pritsimehed valmistusid redeliga aknast sisse ronima, avas mees ukse ja andis alla.

Pärast Offexi toodete poodidest kokkukorjamist ja ülelugemist teatas riigiprokuratuur, et leidis võltsitud maksumärke 37 193 pudelil. Need kandsid nimesid Talu Viin, Kodu Viin ja Psenichnaja Vodka, Vodka Avans ja RõõmuAllikas.

Samuti kahtlustatakse võltsitud maksumärke 10 414 pudelil Oma viinal, mis on alkoholiregistri andmete kohaselt Remedia toodang.

Viinaliitri omahind vaid kümme krooni

Kurikuulsa Patarei vangla külje all, endises majoneesitehases asuva Offexi naabermajade elanikud ei osanud aimatagi, et nende silma all toimuv pole miski muu kui laiaulatuslik riigivargus. Kust nad pididki teadma – aastal 2009 ja salaviin. Kellele, milleks?

Ent stopp – just nimelt 2009! Möödunud aasta jooksul tõstis valitsus kahel korral kange alkoholi aktsiisi. Kokku tervelt 33 protsenti. See pidi tekitama kiusatusi...

Salaviina tootmine on alati olnud ahvatlev, sest tulivee omahind on naeruväärne võrreldes riigimaksudega, mis moodustavad viina letihinnast lõviosa. Tarbijat, õigemini massi, huvitab ju viinapudeli puhul ennekõike hind.

Uskuge või mitte, aga odavamast klassist pooleliitrise viina omahind on viis krooni! Koguni 42 krooni moodustab aktsiis. Pole vaja olla kuigi taibukas, et näha: kui jätta maksud riigile maksmata, on tulu iga müüdud viinapudeli pealt ülisuur.

Viinamull, mille lõhkemist vähemasti viinatootjate seas oodati-loodeti, näib olevat lõhkenud.

Offexi-nimelisel viinatootjal pole alates sellest ajast, mil ta Eesti viinatootjate statistikatabelitesse ilmus, olnud just kõige elegantsem maine. Pigem kahtlane ettevõte, pealtnäha tundmatud omanikud, odavad margid ning suhteliselt väike tootmismaht.

Kuigi firma tootmismaht oli ametlikult väike, võis tema odavavõitu toodangut poodides küllaga näha. Kuid nagu öeldakse – kui vahele pole jäänud, siis pole sa varas.

2006. aasta juulist jõustus Eestis kord, mille kohaselt pidid kange alkoholi pudelid kandma maksumärki. Viinatootja (või importöör), kes soovis oma toodangut müüa, pidi lunastama maksumärgi. Esimest korda tekkis kontrolliasutustel võimalus viinatootjate ausust testida.

Senine salaviinatootmist ohjeldama pidav seadustik jättis petistele piisavalt tegutsemisruumi.

Küll ja küll jooksid uurijad ummikusse, sest vajalikud paberid esitati menetluse käigus tagantjärele ja kriminaalsüü tõendamine oli sisuliselt võimatu.

Ilmselt oli 2001. aasta sügisel Pärnus toimunud metanoolitragöödial oma roll selles, et salaviina määr alkoholiturul hakkas kahanema – inimesed ei söandanud enam kahtlast kaupa osta. Teisalt mängis oma osa mõistlik maksumäär, mis lubas viina letihinnal olla piisavalt madal.

Viina jaemüüki valitsesid suured kaubandusketid, mis jõuliselt oma tingimusi dikteerides viina hinnad tootjale kriitiliselt madalaks ajasid ning maksetähtajad iseäranis väiksemate tootjate jaoks talumatult pikaks venitasid.

Tõenäoliselt seepärast otsustasidki aastaid tegutsenud Remedia omanikud Indrek Kirss ja Aleksander Pajuri äri maha müüa. Kosilasi otsiti kõikjalt, ostjaks sai mõnevõrra ootamatult Offex. See oli aastal 2007.

Milleks Offexile Remedia? Äsjaste sündmuste valguses on see loogiline – kattevarjuks.

Remedia ostuga soetati  t u n t u s, mida Offexil seni polnud. Huvitav on see, et uued omanikud ei kiirustanud kaht tootjat ühendama, mis majanduse seisukohalt oleks ju otstarbekas. Remedia hoiti Offexist lahus.

Kunagisest suurtegijast, Igor ­Savenkovile kuuluvast Onistarist kutsuti Remedia juhatusse Aleksandr Skoblov, kunagi majandusministeeriumis alkoholitootjaid kureerinud osakonna tippametnik.

Lisaks võeti juhatusse endine tuntud politseitöötaja, mullu kevadel joobespäi autojuhtimise eest vallandatud Margo Rumask. Remedia, kui tagantjärele hinnata, pidi jääma Offexist vormiliselt eraldiseisvaks, n-ö puhta palgega tegijaks.

Asjaolu, et Remedia nimi asjast läbi jookseb, on pannud firma esindajad aktiivselt tegutsema.

Palgatud on advokaat ning tuntud kriisijuhtija PR-firma Corpore. Kohe ilmusid artiklid, kus Remedia teatas, et nende markidel pole olnud ega ka tule võltsitud märke. Firma nime on määritud pahatahtlikkusest või eksituse tõttu.

Remediat esindav advokaat Raivo Laus läks lausa nii julgeks, et kinnitas: Offex Grupil, millel lasub kuriteokahtlus, polevatki Remediaga kattuvaid omanikke.

Võimalik, et advokaati tsiteeriti valesti, sest niisugune väide on naeruväärne.

Suurem osa Remedia aktsiaid jaguneb kolme ettevõtte vahel, milleks on:

1. 1) Igor Zavizionile kuuluv Andera Trade,
2. 2) lõviosas Zavizionile kuuluv Offex Baltic,
3. 3) aasta lõpuni Zavizionile kuulunud Slavianskaya Group, mis aasta algusest on salapärase inglase Stephen John ­Goldsmithi omanduses.

Ei saa kuidagi öelda, et kahe firma omanikud ei kattuks. Pole raske märgata, et võtmeisik on Igor Zavizioni nimeline kodanik.

Äri käis allilmajuhi osalusel

Juba aastal 2000 kirjutas Ekspress, et politsei andmetel tegeleb Igor Zavizion koos Dmitri Rusiniga salapiirituse veoga Eestisse.

“Tolliametnike sõnul toovad Rusin ja Zavizion salapiiritust Eestisse Saksamaalt, maskeerides selle kas autode jahutusvedelikuks, aknapesuvedelikuks või mõneks muuks tööstuslikuks kemikaaliks. Tegelikult on piiritusele lisatud vaid väike kogus lõhnastatud ammoniaaki, mis kanistri avatuna olles aurustub.”

“Edasi müüakse piiritus neile, kes selle salakaubana Põhjamaadesse toimetavad või selle siin veega lahjendatult salaviinana maha müüvad. Kuna Rusin ja Zavizion on vaid maaletoojad ning hulgimüüjad, pole nende tegevuse kohta suudetud koguda nii palju infot, et meestele süüdistust esitada.” “Väidetavalt juhendavad, kaitsevad ja osaliselt ka finantseerivad Rusinit ja Zavizioni Tallinna allilma tuntud tegelased Oleg Lvov ning tema parem käs i Nikolai Holopov.”

2003. aastal kirjeldas Ekspress Zavizioni kirglikku võitlust Jõgevamaal Pajusis asunud veinitööstuse enamusosaluse nimel kaasosanik Jüri Plukkiga. Ka tookord esines Zavizioni nimel seesama Lvov. Juba 90. aastate lõpus, kui keskkriminaalpolitsei kätte sattus kuritegeliku ühiskassa raamatupidamine, jooksis sealt läbi Zavizioni nimi.

Pole just liiga vähe põhjust, et nimetada RõõmuAllika tootja tegemisi kahtlaseks. Ent kahtlustest jäi väheks, sest riigi võimalused salaviinatootjaid rappida olid olematud.

Erinevalt näiteks sigarettidest, mille puhul oli asi lihtne – maksumärk puudub, järelikult on kraam ebaseaduslik –, puudus viina puhul pikka aega võimalus valgel ja mustal või “päevasel” ja “öisel” toodangul vahet teha. Nõnda piirdus riik pisidiilerite ehk “monopolide” küttimisega.

Nüüd on Zavizion vahi all. Uurijad on kindlaks teinud, et poodidest ja Baltmodumi laost ära võetud ligi 20 tonnil salaviinal kasutati võltsitud maksumärki.

Võltsmaksumärgid on tehtud ülimalt professionaalselt. Riigiprokurör Piret Paukštys ütleb: “On alust arvata, et need on valmistatud mõnes välisriigis.” Ainuüksi see detail lubab aimata, mis tasemel salaäri käis.

Politseinik tegi ärikale katust

Asjaolu, et 6. aprilli hommikul, mõni päev pärast läbiotsimisi Offexis, suri oma kodus endine politseinik Margo Rumask, annab alust spekulatsioonideks. On ju intrigeeriv mõelda, et paljastatud salaärikate esimene kahtlus  reetmises langes just ekspolitseinikule.

Täna ei kinnita miski, et Rumask oleks surnud kõrvalise sekkumise tõttu. Tema lähikondlased on vaid maininud, et mees töötas ja treenis liiga intensiivselt. Ent juba aastal 2003 kirjutas Eks­press, kuidas Rumask, toonane pealinna autojälitusgrupi juhtivinspektor, ühe äritüli käigus Zavizioni esindades konkurendi nina ees “töötõendiga vehkis”. Zavizion nimetas tolles loos Rumaskit oma ammuseks sõbraks.

Kuus aastat MTA uurimistalitust juhtinud Rain Kuus kinnitab, et räägitagu Rumaskist mis tahes legende, tema või tema alluvate poole ei pöördunud Rumask oma viinaärikatest sõprade huvides kordagi.