AUS AMET: 17 aasta pärast on ka eestlased lõpuks aru saanud, kui vähe on inimesel õnneks vaja, usub Andrei Hvostov. Ingmar Muusikus

Eesti probleemid on globaalse tagapõhjaga. Nad on seda alati olnud. 1935. aastal ilmunud kogumik “Eesti rahva tulevik” sisaldab järgmist kokkuvõtet iibeprobleemidest: “Välismaa eugeenikateadlased nimetavad praegust aega, kus lastekasvatamine suurte raskustega seotud, vanapoiste, vanatüdrukute, lasteta ja väheste lastega inimeste privileegiumi-ajastuks. Mainitud isikud naudivad kõiki kodanlikke õigusi, ei tarvitse aga ühtegi kohustust kanda tuleviku jaoks.” Ettekandja soovitas eeskujuks Prantsuse perepoliitikat, tuletades kuulajaile meelde, et “Prantsusmaal on kaalutud ka seaduse-eelnõu, mis annaks lapse vanematele niipalju hääli valimistel, kui palju on neil lapsi”. Idee, mida Eestis on üheksakümnendate algusest veeretatud, ostub kaheksakümmend aastat vanaks konserviks Made in France.  

Sipelgapesa ülekuumenemine

Eesti on aastal 2003 tiine samadest juttudest, mida räägiti aastal 1935. Seda isegi unelmate rahvaarvu osas: esimese vabariigi unistuste täitudes pidanuks riigivanem Konstantin Pätsi julge visiooni kohaselt 20. sajandi teisel poolel elama meie riigis 2 miljonit inimest, ja sama numbri nimetab peaministri endine majandusnõunik Kersti Kaljulaid oma unistuses (EE, 9. aprill 2003) 21. sajandi esimese veerandi lõpu rahvaarvuks.

Pätsi unistus ei saanud täituda kas või sellepärast, et mõned aastad hiljem küüditati, pagendati ning hävitati ligi viiendik Eesti elanikkonnast. Milline globaalne sündmus võiks hävitada Kaljulaidi unistuse?

Suundumus on järgmine: Esimene maailm raugastub, Kolmas puberteedistub, elanikond tervikuna kasvab ning nooreneb. Suurima rahvaarvuga riikides täheldatakse maskuliniseerumist: keskvalitsuste perepoliitika (üks-kaks last perekonnas) pluss patriarhaalsed traditsioonid (kui lapsi tohib olla vähe, siis olgu nad poisid) tähendab tüdruklaste hävitamist (tüüpjuhtum: kui õde-venda haigestuvad, siis vaeses peres antakse rohtu vaid poisile).

Kolmanda maailma naistepuudus võib anda sündmused, mida kirjeldavad roomlaste legendid sabiinitaride röövimisest või Piibli jutustus Gibea veretööst.

Suurenev rahvastik tähendab maailma majanduse kasvu. Ent looduslikud ressursid on lõplikud. Maailma biosfääri taluvus ületati elanikkonna poolest 20. sajandi lõpus kolmekordselt. Ökoloogid väitsid, et looduskeskonna hävingu peatamiseks tuleb energia tarbimist vähendada kümme protsenti; majandusteadlased kinnitasid seevastu, et suureneva rahvastiku kas või hädapäraseks varustamiseks peab seda suurendama kakskümmend protsenti. 

Probleemil puudub lahendus. Ent samas on kõik üksmeelel, et lahendus tuleb leida.

Hea on halb, halb on hea

20. sajandi lõpus tekkis maailma uus esoteerline mõjugrupp. Erinevalt pool- ning kolmveerandavalikest seltsidest nagu Rooma Klubi, Trilateraalne Komisjon, Council on Foreign Relations, Bilderbergi Grupp, ei tea uuest ühendusest ükski kõrvaline isik. Grupi liikmed nimetavad end “Gordioni mõõgaks”, meenutades pärimust sõlmest, mille Aleksander Suur lahtiharutamise asemel läbi raius.

Ühenduse vaimne isa on Nietzsche. Gordioni vennaskonnas on siiski tegudeinimesed - geenitehnoloogia ning informaatika spetsialistid (Nietzsche teost “Sealpool head ja kurja” nad muidugi tunnevad). Nende käsutuses on kõrgtehnoloogiliste korporatsioonide finantsid ning laborid. Nende uurimisvaldkond on dual-use technologies, kus ei saa tõmmata piiri “hea” või “halva” tehnoloogia vahele. Korporatsioonides teatakse tippjuhtkonna tasandil, mis on nende laborites tehtava töö “teine” mõte.

Gordioni sõlmeraiujaid saavutavad oma uurimustes läbimurde 2005. aastal, kui luuakse tark- ning riistvara arvutile, mis suudab sekundis teha 100 triljonit operatsiooni, ületades eelnenud Compaqi AlphaServer SC superarvuti kolmekordselt. Uue masina abil tõuseb geeniuuringute infotöötlemine enneolematule tasemele. Selleks ajaks on ka formuleeritud bioinformaatika töötlemiseks vajalikud algoritmid. Inimese geneetiline pilt pannakse kokku viis aastat pärast seda, kui Celera Genomics presenteeris 2000. aasta 26. juunil Valges Majas Bill Clintoni osalusel esimest inimgenoomi mudelit.

Maailma avalikkus (täpsemalt “kuldne miljard”) pole toimuvast nimetamisväärses ärevuses, sest massikultuuri toodetest nagu Matrix või Terminaator on saadud pigem rahustav sõnum – tehnoloogia on ohtlik vaid inimese kontrolli alt väljudes, inimese heaks töötav masin on aga inimese sõber.

Lisaks valitseb meie peades filosoofilis-eetiline kaos. Vastusest küsimusele, kus jookseb piir “hea” ja “kurja” vahel, pole inimkond kunagi olnud nii kaugel. 

Geeni-Hiroshima

Maailmalõpu paranoiast haaratud meelelahtuskirjanduse ülekülluses ei panda tähele 2003. aasta juulis USA raamatuturule ilmunud romaani “Slatewiper”. Autor Lewis Perdue (õppinud, nota bene!, Cornwalli ülikoolis bioloogiat), kirjeldab selles “etnilise pommi” kasutamist. Perdue romaani motiiv on Tokios puhkenud epideemia, mis tapab eranditult korea rahvusest inimesi.

Kuuldused “etnilise pommi” loomisest ulatuvad 80. aastatesse, kui Lõuna-Aafrika rassieraldusrežiim üritas luua bioloogilist relva, mis pidi tapma vaid mustanahalisi. 90ndate lõpus käis läbi maailma kahin (Sunday Times, 15. november 1998), et sarnast relva – vahe selles, et ohvrid pidid olema araablased – üritati luua ka Iisraelis.

Spetsialistid lükkasid kuuldused ümber, öeldes, et “etnilist pommi”, mis valiks ohvrid teatud geneetilise koodiga inimeste seast, ei saa luua. 1993. aastal alguse saanud Human Genome Diversity Project, mis loodi eesmärgiga leida rasse eristavad polümorfismid, teatas oma töö tulemuseks, et erinevused puuduvad (loe sellest http://www.stanford.edu/group/morrinst/hgdp/faq.html), kuid projekti ennast ometigi ei lõpetata. Erialases kirjanduses mainitakse haigusi, mis järgivad mõningate Aafrika ning Aasia rahvaste juures n.ö etnilist printsiipi. Avalikkus ei mõtle ka asjaolule, et hulk haigusi valib ohvrid kindlatest vanuserühmadest – on olemas spetsiifilised lastehaigused ja vanurite haigused.

2007. aasta suvel on Nietzschet lugenud tehnokraadid valmis Gordioni sõlme läbi raiuma. 

Eestis täheldatakse uue tundmatu haiguse esmapuhangut Pärnu ning Haapsalu mudaravilates, kuhu on saabunud laevatäied Skandinaavia vanureid. Haiguse esmailminguks on unisus ja väsimustunne, mis hoolealuste east tulenevalt ei tekita meditsiinilises personalis ärevust. Haigestunud jäävad rahumeelselt tukkuma ning ööpäeva möödudes nad lakkavad hingamast. Surm on kerge, paljud naeratavad läbi une.

See on olnud Gordioni grupi imagoloogide tungiv nõue – ei mingit agooniat ega lõhkevaid katkumuhke. Talveks on operatsioon “Metuusala” läbi. Euroopa elanikkond on vähenenud 55 protsendini võrreldes haiguseelsega. 2008. aasta kevadel elab Eestis umbes pool miljonit inimest. Ligi kolmandikuni kokku kuivanud Riigikogu arutab maratonistungil, mida teha otstarbetuks muutunud pensionifondidega. Parlament jõuab hämmeldunult järeldusele, et väikeste lastega kodus olevatele emadele ja isadele võib maksta vanemapalka, mis ületab keskmise kahekordselt. Noorenenud ühiskonna silmad on kurvad, ent nutmata.

Õhus ripub aimdus, et midagi peab veel juhtuma.

Meesküsimuse lõpplahendus 

2009. aastal algab operatsioon “Deus ex machina”. Araabia riikides puhkeb samasugune haigus, nagu see, mis viis kõik Esimese maailma vanurid. Vahe selles, et salapärane viirus valib ohvrid noorte ja keskealiste meeste hulgast.

Kristlikust fundamentalismist haaratud Valge Maja edastab sõnumi, et tegemist on issanda kättemaksuga nurjatutele (retoorika sama, mis kõlas 1987. aastal, kui San Francisco homokogukonda laastas AIDS). Kuna islamiterroristid lõhkasid 2006. aastal ühe Austraalia suurlinna keskel nn räpase pommi (kokku pandud saastast, mille marodöörid 2003. a kevadel Iraagi vabastamise käigus Saddami tuumauuringute keskusest laiali tassisid), suhtub kogu läänemaailm araablasi tabanud hädasse ükskõikselt või siis vaikse rahuoluga. Epideemia laieneb kogu islamimaailmale, tabades ka neid rahvaid, kes ei kuulu semiidi perekonda.

Operatsioon “Deus ex machina” hävitab pooled maailma islamiusulistest. Islamimaailm feminiseerub totaalselt. Sõda terrorismiga kuulutatakse lõpetatuks, sest al-Qaida, Hamas, Hizbollah, Jamaat al-Islamiyya ja muude taoliste löögijõuks olid olnud noored mehed.  

Viirus on “armulik” islamiusuliste suhtes, kes elavad Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Läbinägelikumad seostavad viiruse seletiivset käitumist aastatel 2007-2008 läänemaailmas tehtud massilise vaktsineerimisega, mille ametlik põhjuendus oli kaitse islamiterroristide biorelva eest. Tagantjärele selgub, et vaktsineerimisega kaitsti omaenda muhameedlasi, kes olid eriti USA majanduses muutunud asendamatuks.

Semiidi rahvaid tabanud õnnetuses saavad mingil arusaamatul põhjusel kannatada ka iisraellased. Küsimus, miks neid ei vaktsineeritud, vaevab mõnigaid uurijaid 21. sajandi lõpuni. Tagajärjed on kohutavad. Iisraellased, nähes, et issanda vits tabab neid sama valusalt kui nende araablastest vingamehi, lasevad hukule vastu minnes käiku oma tuumaarsenali, ligi 200 lõhkepead, tulistades pomme kandvad raketid Jeeriko naabermaades asuvate rahvusvaheliste stabilisatsioonijõudude pihta. Kümnete tuhandete ameeriklaste ja brittide kõrval põlevad tuumaleegis ka paarsada "Ojulandi kutsikat" – Eesti üksus, mis täidab Vilnius-10 jätkukirja vaimus kristlik-internatsionaalset missiooni Tripoli lähistel.

Veelgi rängemad tagajärjed on aga sellel, et tuumalöögi piirkonnas asub 80 protsenti maailma naftavarust. Radioaktiivse saaste tõttu on need varud nüüdsest kasutamiskõlbmatud. Võibolla oli seegi "Gordioni mõõga" üks eesmärke.

Tagasi lihtusesse

2010. aasta algab Eestis hirmsa energiakriisiga. Kogu Lääs on kriisis, mis on võrreldav 1973. aastaga, kui Araabia-Iisraeli järjekordne sõda oli muutunud Suessi kanali kasutamiskõlbamtuks.

Alternatiivsest energiast jutustamine asendub selle energia aktiivse otsimisega. Häda ajab härja kaevu, ning juba kahe aasta pärast on olemas töötav vesinikumootor. Eesti teedel põksuvad vanemad autod töötavad Lõuna-Eesti rapsist aetud bensiiniga.

Maailma elanikkond on vaadeldava perioodi lõpuks kahanenud pooleteise miljardini.

Eestis elatakse aastal 2020 kiirustamata ning süvenenult. Elustiil on selline, nagu ennustab Indrek Neivelt (vt EE, 5. juuni). Avastatakse, et inimesel on õnnelik olemiseks vaja väga vähe. Tähtsust omavad vaid neli elukutset: põllumehe, mehaaniku, arsti ja sõduri oma. Rahvusvahelist ärijuhtimist õppinud inimesed meenutavad nukralt raisatud noorust.   

Kalvinistlik predestinatsiooniõpetus, mille kohaselt jumaliku armu märgiks on maine vara ning tööalane edasijõudmine, ei kehti enam. Pöördumine juhtub 2007. aasta suure suremise ajal, kui loetakse Tiibeti surnuteraamatut (Bardo Thödol) unele vajunud vanemate voodi kõrval istudes. Bardo õpetab, et kõige tähtsam, mis inimese elus juhtub, on tema surm. Inimene läheb sellele vastu üksi. Surres ei oma vähimatki tähtsust, kui rikas ning mõjukas ta oli oma elus. Inimese surm ei saabu kliinilise väljalülitumisega. Surm kestab nädalaid. Inimese kannatused selle aja kestel sõltuvad sellest, kuidas ta valmistus talle antud eluaastate kestel oma elu tähtsaimaks sündmuseks - surmaks. Kalvinistliku predestinatsiooni vaimus elav inimene, nii nagu eestlane praegu, pole nendest asjadest teadlik.

Eestlane teab aastal 2020 paljugi sellist, mida ta praegu ei tea. Kategooriatega “õnn” või “hea” pole tema hingeseisund iseloomustatav. Materiaalne külg on taandunud sekundaarsele kohale. Aastal 2020 valitseb Eestis rahu. Paciuse hümni Toompeal ei mängita. Pika Hermanni tipus kumiseb šamaanitrumm.