Sandor Liive: tõeline hinnatõus alles tuleb
Energiafirma teatas läinud nädalal, et tahab
elektri hinda tulevast aastast ligi veerandi võrra tõsta.
Vastukaja, mille ettevõte seejärel sai, on Sandor Liive
silmaalused esmaspäeva lõunaks päris
halliks värvinud.
Ometi on Liivel lihtne
sõnum: kunstlikult odavaks tehtud elektri hind on minevik,
harjugem selle mõttega! Euroopa vabaturul maksavad tarbijad elektri
eest mitu korda rohkem. Viie ja poole aasta pärast on ka Eestis elekter
vähemalt kaks korda kallim kui praegu.
Seejuures võib
juhtuda, et praegu särav Eesti Energia on selleks hetkeks
finantsiliselt niivõrd nõrk, et riigil tuleb suurte summadega
selle omakapitali turgutada.
Eesti Energia, kes
seni on vaatamata kõigele mänginud lahtiste kaartidega, on
üleöö muutunud salatsejaks (kes ei suvatse isegi peaministrit
hinnatõusu kavast teavitada), silmakirjalikuks (küsides energiaturu
inspektsioonilt igaks juhuks suuremat hinnatõusu kui vaja),
rääkimata kasuahnusest (viimane aastatulem oli kasum 2,6 miljardit).
Paha lugu?
Inimesed on ära hellitatud eksiarusaamaga, et
energeetikas on ainult head uudised. Et me raporteerime järjest
suurematest kasumitest, müük kasvab, kvooti on piisavalt ja saame
seda müüa. See pole nii. Meie suured kasumid on ajalugu.
Suvest
hakkasime Narva jaamade hinnataotlust ette valmistama. Elektri tootmishind pole
tõusnud 2002. aastast, Narva jaamad on elektrit ja soojust tootnud
kahjumiga. Me kõik teame, mis on viimastel aastatel juhtunud
tööjõu, materjali ja metalli hindadega. Üle kümne
aasta tõusis tänavu ka põlevkivi hind.
Me teatasime
plaanist nõukogule reedel, esmaspäeval andsime taotluse sisse ja
teisipäeval informeerisime avalikkust. On olnud hinnatõuse, kus me
pole enne kokkulepet inspektsiooniga üldse avalikkuse ette tulnud. See
tähendanuks, et enne aasta lõppu poleks hinnatõusust keegi
teada saanud ja siis kohe 1. märtsist oleks hind tõusnud. Et
me oleme midagi varjanud, sellega pole ma absoluutselt nõus. Varem oleme
ajakirjanikele keerutanud, seekord olime rohkem avatud.
Peaminister solvus, et teda hinnatõusust ei
teavitatud. Kui poliitikud ei tee meil elektri hinda, siis mida
tuleks temaga kooskõlastada?
Ma ei taha kelleski uusi
emotsioone esile kutsuda. Aga minu jaoks oli see õppetund, kui
vähe inimesed omavahel räägivad. Kui peaminister tahab infot
ette, siis tuleb talle seda anda.
Puhas
poliitika?
Mul on hea meel, et energiateemad on jälle
“laual”. Hinnatõus pole kunagi hea uudis, eriti kui see
satub aega, kus on paljudest hinnatõusudest teada antud. See on ka
praegust olukorda võimendanud.
Tiit Nigul,
Eesti Energia juhatuse liige, ütles, et 2002. aastast on inspektsioon
kõik Narva jaamade hinnatõusutaotlused tagasi lükanud.
Sisuliselt õige. 2005. aastal tõusis elektri hind
põhi- ja jaotusvõrgu arvelt.
Kas see
tähendab, et valimisaastad pole olnud kõige paremad aastad hinna
tõstmiseks ja nüüd, kus on tulemas vaikne aasta 2008, on paras
aeg? Mida see meile inspektsiooni erapooletuse kohta ütleb?
Inspektsioon teeb oma tööd professionaalselt ja saab aina
tugevamaks. Aga ma pole ajaloolane – ma vaataksin pigem, mis edasi saab.
Narva elektrijaamad pole elektri ja soojuse tootmisega kasumit teeninud
(mullune kahjum oli ligi 100 miljonit krooni). Nad on teeninud
põlevkiviõli ja CO2 kvoodi müügist (viima
sel majandusaastal 1,5 miljardit). Kvooti enam pole, seda tuleb hakata juurde
ostma. Õliärist aga elektritootmist doteerida ei saa.
Kuidas selle praeguse hinnatõususooviga
ikkagi on, kas küsite igaks juhuks rohkem kui väga vaja?
Enne kui taotlus siit majast välja läks, oli mul sama küsimus.
Inimesed, kes seda ette valmistasid, võtsid seepeale veel paar
päeva aega asja üle vaatamiseks ja vastus oli, et
“õhku” taotluses pole.
Hinnatõusu põhjused on materjali ja
tööjõu kallinemine, elektriaktsiis ja keskkonnamaksude
tõus. Aga ka Eesti Energia investeerimisvõime säilitamine.
Mida see viimane täpsemalt tähendab?
Elektritootmine
eeldab tulevikus väga suuri investeeringuid. Kui praegu elektrit tootes ei
raha ei teeni, siis väärtust juurde ei loo.
Täna on Narva
elektrijaamade kinnitatud tootmishind suletud turul 25 eurot Mwh eest. Soomes
on tuleval aastal turuhind 45 eurot Mwh-st. Kesk-Euroopas on see veel
kõrgem.
Kui täna ehitada mis tahes uut elektrijaama,
töötagu see siis põlevkivil, gaasil, söel või
millel tahes, madalama hinnaga kui 45 eurot megavatt-tunni eest arvestada ei
saa.
Ehk teisisõnu, kunstlikult saame Eestis
hoida elektri hinda madalal vaid kuni 2013. aastani, mil turg avaneb. Siis
hakkame elektri eest maksma nagu soomlane, rootslane või sakslane
– vähemalt kaks korda rohkem kui praegu?
Ma ei taha
kedagi ära hirmutada, öeldes, et elekter kallineb Eestis kaks korda.
Sest me keegi ei tea, mis on hind turul aastal 2013. Aga kui vaatame praegust
Soome tootmishinda, siis see on suurusjärgus kaks korda kallim
tõesti.
Reaalne halb uudis on see, et meil pole alust loota,
et suudame energeetikas vastuvoolu ujuda – hoida elektri hinda
pikka aega tänasel tasemel. Uute võimsuste hinnad on tunduvalt
kõrgemad, avatud turul on elekter oluliselt kallim. Lisaks kallinevad
tootmissisendid, igal pool toimub hindade ühtlustumine.
Tundub ebaratsionaalne, et ajal, mil Eesti Energiat
ootavad ees suured hädavajalikud investeeringud, võtab riik
rahulikult firmast valimislubaduste täitmiseks dividende
välja.
Kui firma on kasumlik, pole suuremat au
kui maksta omanikule dividende. Täna pole ajaloo suurimalt kasumilt
probleem 1,3 miljardit krooni (koos maksudega) dividende maksta.
Suured kasumid on aga möödanik. Enam niimoodi dividende maksta ei
saa, sest pole lihtsalt nii suuri kasumeid. Tänavu jääb kasum
alla miljardi.
Kui hinnataotlus sellises mahus
läbi ei lähe, kas võib tekkida vajadus, et riik peab Eesti
Energiasse raha juurde panema, panustama firma omakapitali?
Praegu on meil omakapitali piisavalt, ka tuleval aastal ei näe ma
puudujääke.
Tulevikus, kolme või enama aasta pärast
võib puudujääk tekkida ja siis tuleb riigil Eesti Energia
omakapitali suurendada. See sõltub investeerimiskavadest.
Praegu
on tähtis tootmishind paika saada.
Mis siis
saab, kui inspektsioon ütleb, et hinnatõus 23 protsenti pole
põhjendatud? Näiteks 10 protsenti on?
Pole
mõtet spekuleerida, mis saab. Siis arutame asja läbi. Et Narva
jaamad peavad saama mõistliku tootluse, see on seadusega paika pandud.
Kust saame oma elektri 2016. aastal?
Põlevkivi osakaal on siis endiselt väga suur. Iseasi, palju oleme
selleks ajaks uusi energiaplokke ehitanud. Võimalik, et saame
vanade katelde eluiga ka kuni 2020. aastani pikendada, pannes neisse
vää
;
;vli- ja lämmastikupüüdjad. Uued plokid ehitame praeguse Eesti
Elektrijaama kõrvale, hetkel käib keskkonnamõjude hinnang.
Kateldes tahame tulevikus rohkem kasutada biomassi.
Keskkonnapiirangud
sunnivad meid tootmisportfelli mitmekesistama. Kasvatame taastuvenergia osa
ning tegeleme tuumajaama projektidega. Mitte ainult Leedu Ignalina
projektiga, sest meil pole vaja üht konkreetset projekti, vaid
tuumaelektrit portfelli.
Aastal 2018 moodustab
põlevkivielekter alla poole meie tootmisest, tuumaenergia
umbes kolmandiku ja ülejäänu on taastuvenergia.
Poliitika on jõuliselt energeetikas, kui vaadata
kas või peaministri kriitikat hinnatõusu teemal. Mis tagab, et
poliitika Ignalina projekti ei lämmata ning jaam on kümne aasta
pärast valmis?
Meil on olemas Leedu parlamendi otsus, et
uue tuumajaama võib rajada. See sündis pooleteise aastaga ja on
suur asi. Hetkel käib keskkonnamõjude hinnang, mis ütleb, kui
suur see tuleb.
Nii et kõik on graafikus?
Ma kindlasti pole rahul tempoga, kuidas asjad liiguvad. Liiga
palju on diskussiooni detailide üle, “suur pilt” ehk loogika
ja põhjus jäävad varju. Liiga palju on tormi veeklaasis,
energiat kulub tuumajaama osanike omavahelistele arveteklaarimistele. Me tahame
moodustada tiimi, kes projektiga edasi läheks ega tegeleks omavaheliste
vaidlustega.
Nii et projekti kiireks edenemiseks on
väljavaated nigelad?
Meil ei maksa olla pessimistid. Nagu
ütlesin, meil pole vaja üht tuumajaama, meil on vaja tuumaenergiat.
Seetõttu on ka Soome tuumajaam meile üks hea võimalus
tuumaenergia kasutamiseks tulevikus. Soomlased planeerivad oma kuuendat
tuumareaktorit ja meie tegutseme aktiivselt, et selles osaleda. Imetlen
soomlasi – neil on selge nägemus, kuidas nad edasi lähevad. Nad
on kõik tuumaenergia võtmeküsimused enda jaoks
suurepäraselt lahendanud. Ja kuna Eesti ja Soome elektriturud saavad
üheks, on meil koostöö võimalusi. Pole välistatud,
et Soome kuues reaktor valmib enne kui Ignalina.
Pikemas perspektiivis ei
välistaks ma ka tuumajaama rajamist Eestisse. Selleks pole aga täna
reaktorite tehnoloogia veel küps. Oleme tutvunud projektidega, mis Eestile
võiksid sobida, kommertskasutust ei leia need enne 2015. aastat.
Milline võiks olla Eesti Energia roll Soome
tuumajaamas?
Täna tegeleme sellega, et meil oleks
võimalus sinna investeerida. Ega Soomel meid vaja pole.
Meil on
soomlastelt meeletult õppida. Mida rohkem ma seal käinud olen, seda
rohkem olen hakanud hindama seda, kui kaalutletult ja ratsionaalselt nad asju
teevad. Näiteks, nad on teinud kalju sisse 500 meetri sügavusele
jäätmehoidla – see on küsimus, mis Leedus on veel
lahendamata.
Nii et kui oleks valida, kas
investeerida Leetu või Soome, valiksite Soome?
Kui te nii
otse küsite, siis jah. Aga Leedus on meil reaalne projekt ja jalg ukse
vahel, Soomes pole meil midagi.
Aga mis siis saab,
kui 2016 pole Eesti Energia portfellis tuumaenergiat?
2016 suure
tõenäosusega veel polegi. Turg on siis hoopis teistsugune, elekter
on vabaturukaup ja elektritootmine pole ainult meie privileeg.
Võtmeküsimus on turgude ühendamine, et tekiks ühtne
põhjala elektriturg. Ainult see tagaks turul
usaldusväärse hinna ja investeeringud tootmisse.
Selleks on
vaja ehitada teine kaabel Soome, üks kaabel Baltikumi ja Rootsi vahele
ning ka Leedu-Poola ühendus. See peaks kindlasti olema tehtud 2012.
aastaks.
Pole ühtki märki, et tulevik
us saaks Euroopa läbi ilma söest elektrit tootmata. Kuna söest
ja põlevkivist elektri tootmine on üsna sarnane,
on põlevkivil tulevikuski perspektiivi.
Mis juhtub elektri hinnaga turu avanedes?
Hinna
määrab turg. Tarbijal tekib vabadus osta elektrit, kellelt tahab.
Tootjad hakkavad tegema pakkumisi ning fikseerivad kliendi jaoks hinna
näiteks aastaks. Elektri hind hakkab olema nagu praegu pangalaen
– tahad, võta ujuva intressiga, tahad, fikseeri intress ära.
Hinda hakkab määrama nii-öelda viimane turule
pääseja. Suveperioodil, kui töötavad väiksema
omahinnaga hüdro- ja tuumaelektrijaamad, on ka turul hind soodsam. Kui
läheb külmemaks ja turule tulevad ka teised elektrijaamad,
tõstavad kõik hinda.
Suvel on põhjamaades elektri
tootmishind mõnikord 20 eurot Mwh. Talvel tipuaegadel kerkib see aga
tasemele 80 eurot Mwh. Ning hüdroelektrijaamadel pole siis põhjust
müüa elektrit omahinnaga, kui saab müüa kolm korda
kallimalt.
Lähemate aastakümnete prspektiivis on vabaturul
raske ennustada elektri hinnalangust, sest sisendid kallinevad,
keskkonnatingimused karmistuvad ning tarbimise kasvades tuleb rajada uusi
tootmisvõimsusi.
Lõpetuseks palun andke
mõni hea vihje elektritarbijatele hinnatõusu valguses. Kunagi
reklaamisite elektriga kütmist, siis kahetariifseid arvesteid, mida
nüüd?
Säästke. Sest miski ei odavne, ka
mitte energia.