São Paulos avas uksed Eesti baar
Lõuna-Ameerika suurimal linnal on Eestiga kummaline seos.
See oli ajakirjanik João Lopes Marques, kes mõni kuu tagasi märkas, et Google maps on andnud ühele São Paulo linnaosale nimeks Estonia. Asja lähemalt uurides ilmnes aga, et keegi kohalikest eestlastest pole sellest midagi kuulnud.Kui Marques Eestit São Paulos esindavale aukonsul Jüri Saukasele kirja läkitas, vastas too, et olemas on kõigest Estonia tänav (väga pisike kõrvaltänav, selgub kaarti lähemalt uurides), ning nii tundus Eesti linnajao väidetavat olemasolu lõpuks kõige lihtsam seletada Google’i soovmõtlemise, apsu või naljana. Millest on omajagu kahju, sest brasiillane Obdulio Nuñes Ortega kirjeldas seda piirkonda tõelise oaasina keset liiklusummikutesse mattuvat hektilist metropoli.
Veeäärses linnajaos, mida Google Estoniaks nimetab, olevat puudega varjutatud sirged tänavad, ohtralt kirikuid ja ka jahtklubisid. “Pole paha!” hüüab sellist kirjeldust kuuldes iga eestlase sisemine villu reiljan.
Kuid olgugi et kümmekond kilomeetrit eemal, on São Paulos ka üks teine EStônia. Ja sedapuhku mitte ainult virtuaalselt. See on baar, mis avas uksed Avenida San Luisil alles hiljuti – 4. novembril 2013.
São Paulos elav eestlanna Krista kirjeldab Avenida San Luisi Marquesile kui “ajaloolist tänavat São Paulo keskel”. Piirkonnale endale andvat tumedat tooni hüljatud hooned, pornokinod ja kodutute armee, kuid San Luis ise olevat siiski küllaltki peen. “Seal on palju vanu maju ja mitmed neist üsna kallid,” lausub Krista.
Kui mõni tund enne südaööd Eesti baari otsima suundun (facebook.com/bar.estonia andmeil on see avatud kella kaheni varahommikul), on laialehistest puudest palistatud avenüü üsna inimtühi. Keegi hulgus on end sättinud magama otse grafiti alla, mis süngelt Game over kuulutab. Olen õige maja leidmise lootusele juba hauaplatsi välja vaadanud, kui märkan viimaks ühe söögikoha ees valvavat tõmmunahalist turvameest. “Estonia,” imestab ta tuttavat nime kuuldes ja osutab käega restoran Ramona aknast sisse. Tõepoolest, ruumi keskel plingibki EStônia väike sinine neoonkiri. EStônia osutub olevat baar restoranis, õigemini selle keldrikorrusel.
Keerdtrepist alla astudes avaneb hämar sopiline ruum, mille paljaid halle betoonseinu ja lae all vooklevaid torusid võiks kirjeldada kui šikki tuumavarjendit. Paugub rokkmuusika; tundub, et Rolling Stones.
Kohemaid saab siiski selgeks, et ma pole siin mitte ainult esimene eestlane, vaid võib-olla esimesi kliente üldse – vähemasti sel õhtul pole peale minu ühtki kundet. Ettekandjad igavlevad leti taga ning menüüs võib märgata selliseid tuntud Eesti jooke ja toite nagu pisco sour (ca 8 eurot) ning krabiliharavioolid banaani-chutney’ga (ca 14 eurot), kuid kell seinal näitab samas Tallinna aega (parajasti pool neli öösel, märkan vaikse ohkega).
Välja ilmub baari tekke peasüüdlane, üllatavalt soravat inglise keelt rääkiv Bruno Fischetti. Etnilise eestlase nägemisest kerges elevuses noormees räägib, et nad otsisid rokibaarile nime, millel oleks seos Ida-Euroopaga (ohkan taas vaikselt, sedapuhku sissepoole) ja mis kõlaks samas naiselikult ja jõuliselt. Selliste tingimuste rägastikus saanudki Bruno väljapakutud Estonia neljast kandidaatnimest enim hääli. Bruno lisab, et on ise Tallinnas korduvalt käinud, ajal, mil ta kruiisilaeval töötas. “Kartulisalat ja vorstid on väga head ja mahlased, naised ka eriti kaunid,” kiidab ta.
Jääb kahjuks küsimata, miks EStônia menüüs hetkel kartulisalatit ei pakuta, kuid kindluse mõttes saadan EStôniale Facebooki-lehe kaudu paar päeva hiljem ingliskeelsed õpetused mulgikapsaste ja verivorstide tegemiseks koos soovitustega Vana Tallinna, Viru Valge ja Saku Originaali sisseostmiseks. Mul on tunne, et nad vajavad seda. Nagu ka kliente.
Neid ehk ennekõike.
