LOENGUD VANGIDELE: Sass Henno plaanib kinnipeetavatega rääkida kirjutamise sellest küljest, kus tekib elu ja fiktsiooni konflikt. Rauno Volmar / EPL

Sass Henno pidas selle nädala teisipäeval Tartu vangla kinnipeetavatele esimese loengu oma kirjutamiskogemusest. Tartu vanglas on loomingulise kirjutamise kursus esmakordne, idee seda korraldada tuli Tartu vangla raamatukogu töötajal Svea Onnol. Tema sõnul on huvi kursuse vastu hämmastavalt suur. Küsisime värskelt lektorit enne esimest loengut mõned küsimused.

Sass, kui palju sa praegu ise kinnipeetavate sulest tulnud kirjandusest tead? Oled mingeid nende tekste lugenud?

Olen suhelnud ühe inimesega, kes pöördus personaalselt minu poole, ja küsis võimalusi oma elust raamatu tegemiseks, aga konkreetseid käsikirju pole veel minu kätte sattunud. Toomas Illison teeb praegu midagi Murru aegadest, kus ta istus ammu, kuid midagi muud pole ilmunud.

Svea Onno Tartu vanglast ütles, et venelastel on olnud luulering, kus nad loevad omavahel enda luulet ja on koos ka proovinud luuletada. Arvestades, et kongi on raske saada ilma eri loata paberit ja kirjutusvahendeid, võib arvata et kui neil oleks võimalust, kirjutaksid rohkem. Praegu see hetk tänu meile tekibki.

Mitu loengut pead, mida sul neile plaanis rääkida on ja millega see asi lõppeb? On mingi jutuvõistlus?

Kohtun augustis kinnipeetavatega kolm korda. Teisipäeviti. Teema kohta praegu piiranguid pole. Ise tahaksin rääkida just kirjutamise sellest poolest, kus tekib elu ja fiktsiooni konflikt. Vastuolu ajas, sündmustes, detailsuses. Arvan, et konkreetse teema puudumine on pigem kasuks, sest tõenäoliselt lugu, mida inimene jutustama hakkab, on ikkagi seotud ta enda isikuga ja minevikuga, kuid seda kohustuslikuks muuta pole küll mõtet.

Jutuvõistlus korraldatakse tõesti, ja selle jaoks on kokku lepitud žüriiga, kes on asjast ise ülimalt huvitatud. Žüriis on Berk Vaher, Olev Remsu ja Katrin Raid, võib-olla ka Hannes Varblane, kes on ka nõusoleku andnud. Kui kirjutiste tase on hea, on olemas juba kirjastuse soov võistlustööd kogumikuna avaldada. Nõrkade juttude korral piirdub asi vangla poolt pandud auhindadega, milleks oleksid raamatud.

Kohati jääb mulje, et iga mees hakkab vanglas kirjanikuks. Milles see kinnipidamisasutuses kirjutamise fenomen seisneb?

No ei hakkaks siin rääkima praegu Gulagi Arhipelaagi mõõtu tööde perspektiivist. Ega ka mitte mingist halamise kursusest.

Ma arvan, et meil tuleb asi ikkagi lugejate vaatevinklist vaadatuna. Tahaksin näidata seda, et kirjandus ei ole lihtsalt enda tühjaks kirjutamine, vaid nauditav ja põnev tegevus nii endale kui lugejatele.