Aastal 1993 nägi trükivalgust natside nukuvalitsuse juhi Hjalmar Mäe mälestusraamat "Kuidas kõik teostus". Selles maalib Mäe endast pildi kui suurest Eesti patrioodist, kes valutas südant meie rahva saatuse pärast. Kõik see on hämmastavalt sarnane kommunistide nukuvalitsuse juhi Bruno Sauli äsja ilmunud mälestustega "Meie aeg". Nagu doktor Mäe, nii alustab Saulgi oma teost peatükiga kodust ja kodumaast.

Saul samastab end kohe raamatu esimeses lõigus parema osaga Eesti rahvast, nendega, "kelle tegevus oli sihipärane võitlus parema homse eest. Seda nii oma perele kui ka kogu eesti rahvale." Ta mõistab, et tema hindamatut rolli Eesti taasiseseisvumisel ei austata ning niisamuti ei saada aru, kui suur eesti mees oli ta nõukogude ajal. Sestap loodab Saul, et "peagi on peale kasvamas uus, kahekümne esimese sajandi sovetofoobiavaba, eelarvamusteta põlvkond". Ja nad vajavad nõukogude aja mõistmiseks just Sauli mälestusi, mitte aga "kreenis" autorite kirjatükke.

Suur antifašist

Mahuka osa oma mälestustest pühendab Saul Eesti ajaloole, tõlgendades seda nii, et ta ise sinna võimalikult hästi sobituks. Hoolimata sellest, et see ajaloopilt on kohati lausa kurioosne. Eriti näib Sauli häirivat, et kommunismi kuritegusid püütakse võrdsustada fašismi omadega. "Inimkonna suurim oht möödunud sajandil oli minu meelest fašism. Vastandamata seda nõukogulikule kommunismile (selle kuritegude uurimine ja hinnangute andmine alles käib)..." kirjutab Saul. Nagu näha, Saulile Max Jakobsoni juhitud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni tööst ei piisa. Teisalt, kui kommunismi kuritööd võrdsustatakse fašismi omadega, kannakse Saulgi nende eest vähemalt moraalset vastutust.

Nii näitab Saul Saksa okupatsiooni eriti mustades värvides, et kontrast järgnenud punaajaga oleks silmapaistvalt suur. Tema jaoks on Nõukogude väed, eriti Eesti Laskurkorpus, vabastajad. Tegelikkus aga oli hoopis teine - "meid röövel päästis röövli käest", nagu rahvas seda iseloomustas.

Küüniline on see, kuidas Saul eestlasi lõhestab. Au ja kuulsus meie Eesti Laskurkorpusele, hõiskab ta, ning manab kohe Saksa poolel võidelnuid. "Vastaspoolel osalenud eestlased, kes omateada võitlesid ka Eesti vabaduse eest ja uue okupatsiooni vastu, olid vaid kahurilihaks Saksa fašistlikule diktatuurile - oma teadmatuses asjade tegelikust olukorrast, sundseisus mobilisatsiooni ees ja tihti pimestatuna natsionalistlikust propagandast." Punaarmees võidelnud loomulikult polnud kahuriliha.

Ja muidugi virutab Saul oma "hingesugulasele" doktor Mäele, tema omavalitsusele. "Tegemist on marionettkabinetiga, mis allub sakslastele ega oma reaalset võimu Eesti elu korraldamisel." Tabavalt öeldud - vaheta vaid peremehe nimi ära ning sobib kirjeldama Sauli ja tema Eesti NSV valitsust.

Tehes möödunud sõjast kokkuvõtteid, ei jäta Saul kasutamata võimalust teha nüke president
Arnold Rüütli
aadressil: president tegi vea, et ei läinud mullu 9. mail Moskvasse. "Eesti poliitika on takerdunud aegunud stereotüüpidesse," nimetab Saul.

Teekond tippu

Kuus aastat pärast sõda lõpetas Bruno Saul Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi ning astus seejärel Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Peagi aga läks ta õppima h oopis Leningradi, lõpetades sealse Elektrotehnilise Sideinstituudi. Viiekümnendate lõpul sai Saulist Laitse raadiojaama ülem, kuuekümnendatel juhtis ta Vabariiklikku Raadiokeskust. Aastal 1960 astus Saul parteisse. "Enne otsuse langetamist lugesin põhjalikult läbi NLKP põhikirja. Ja vist esmakordselt tunnetasin partei kahepalgelist rolli meie ühiskonnas." Aga positiivne kaalus üles negatiivse. "Oli nagu perspektiivi negatiivsete ilmingute neutraliseerimiseks ja partei vajas uusi tegijaid uutel eurokommunismi alustel." 

Aastal 1969 määrati Bruno Saul Eesti NSV sideministriks. "Seda peeti poliitiliseks ametikohaks, nii et vajalik oli lisada inseneriharidusele ka poliitiline kõrgharidus. Topeltharidus ei kärise ja ma andsin oma nõusoleku." Ta läks Leningradi Kõrgemasse Parteikooli ja lõpetas selle 1973 cum laude.

Saul tõusis mööda parteiredelit järjekindlalt. 1971 valiti ta keskkomitee liikmekandidaadiks, 1975 ministrite nõukogu aseesimeheks, 1976 keskkomitee büroo liikmeks, 1984 ministrite nõukogu esimeheks ehk peaministriks. Saul kirjutab, kuidas üha rohkem avanesid tema silmad NLKP kahepalgelisuse suhtes. Ning 1990. aastal langetas ta otsuse: ta astus komparteist välja. Partei kahepalgelisuse lõplikuks mõistmiseks kulus Saulil seega 30 aastat.

Oma parteikarjääri kirjeldades ütleb Saul tähendusrikka lause: "Arvamus, et kõik otsustati Moskvas, ei vasta tegelikkusele." Järelikult ei saa ka kaugeltki kõiki nõukogude ajal Eestis langetatud kuritegelikke otsuseid õigustada tüüpvastusega - Moskva käskis ja Moskva otsustas.

Iseseisvus ja okupatsioonid

Peatükis "Eesti okupatsioonist ja iseseisvusest" alustab Saul Eesti ajaloo käsitlemist juunist 1940. Ta on läbi lugenud Magnus Ilmjärve raamatu "Hääletu alistumine", mis toetab tema enda seisukohti. Kui Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner aktsepteeris Nõukogude Liidu 16. juunil esitatud ultimaatumi, siis Sauli jaoks on see samm "poliitiline riigi huvide reetmine". Ta küsib retooriliselt: "Kas ta (Laidoner - P.E.) andis täiel määral endale aru sellest vastutusest..." Ja annab kaks vastuse võimalust - siin võis olla tegemist "iseloomunõrkusega Pätsiga kaasaminekul või vale konjunktuuriarvestusega Eesti poliitikamaastikul".

Saul arutleb toonase välispoliitika üle üldse ja jõuab järeldusele, et see oli "ebaprofessionaalne ja vastutustundetu". Ei suudetud hoiduda Nõukogude Liitu ärritavatest sammudest, nii näiteks lasti põgeneda Poola allveelaeval Orzel.

Sauli mälestuste "pärlid" tulevad aga peatükis "Mis toimus 1940 Tallinnas?". Ta väidab, et Varese nukuvalitsus "oli oma koosseisult autoriteetne, seadusliku presidendi poolt määratud, tema eesmärgiks oli iseseisvus ja rahva teenimine. Kõik see sümpatiseeris rahvale." Kuid 1941. aastal toimunud küüditamine soodustas "rahva usalduse kadumist nõukogude võimu vastu". Niisuguse jama peale lihtsalt ei oskagi midagi kosta. Saul ei leia ka tänase päevani vastust, miks Riigivolikogu esitas palve võtta Eesti NSV NSV Liidu koosseisu.

Saul ei pea eestlaste pagulasorganisatsioone Eesti riikliku järjepidevuse kandjateks aastatel 1940-1991. Isegi Otto Tiefi valitsusel puudus Sauli sõnul igasugune legitiimsus. Tema veendumusel tuli iseseisvuse taastamist alustada &qu ot;juriidiliselt aluselt, mis kandis nime Eesti NSV". See oli riik, mille juhtkonda ta ise aastakümneid kuulus ning mis seega oli legitiimne.

Saul tunnetab selgelt oma rolli Eesti taasiseseisvumisel. Talle pole esmatähtis 20. augustil 1991 Ülemnõukogus langetatud taasiseseisvumisotsus. "Minu jaoks on ülitähtis siiski 1988. aasta 16. novembri otsus, mille kujundamisel ma isiklikult osalesin - siis oli, millega riskida - ja mis oli alguste algus," kirjutab autor. Ta rõhutab, et "kommunistide pühendumine vabadusvõitlusesse oli mitu korda suurem kui mõnel isamaalasel" ning ei jäta mainimata, et vabariigi peaministriteks on viimaste aastate jooksul olnud peamiselt endised kommunistid. "Asju on aetud edukalt," kirjutab Saul rahuldusega ja sarjab samas isamaaliitlasi, kelle tegevus tegi Eestile korvamatut kahju.

IME ja fosforiidisõda

Legendaarne IME ja selle loojad ei leia Sauli mälestustes veel ka praegu heakskiitu. Edgar Savisaare Plaanikomitee-aegseid ettepanekuid majandusmehhanismi täiustamiseks aastatest 1986-87 nimetab Saul eluvõõrateks. Isemajandava Eesti idee teisi autoreid ta samuti ei hinda, viidates nende praktiliste majanduskogemuste puudumisele ja ebakompetentsusele. Pealegi oli Siim Kallas Sauli sõnul Hoiukassade Peavalitsusest hiljuti vallandatud. Ja ega Saul saagi teisiti kirjutada, sest peaministrina ütles ta ju novembris 1987 IME-le selge ei.

1987. aastal puhkenud fosforiidisõjas autor oma süüd ei näe. Tema sõnul lasub süü ajakirjanik Juhan Aarel, kellele tele-raadiokomitee tegi ülesandeks ühiskondlike valupunktide lahkamise Eesti elus. "Kuid Aare, tunnetades ajastu hõngu, otsustas kasutada seda võimalust oma isikliku äriplaani realiseerimiseks ja poliitilise kapitali kogumiseks." Just Aare oli Sauli väitel kurja juur, kes, tunnetades oma karistamatust, vedas fosforiidisõda ja suunas selle teraviku peaministri süütu isiku vastu.

Üht oma viga Saul siiski tunnistab: loomeliitude pleenumist aprillis 1988 "eemalejäämine oli mu jäme poliitiline viga". Ta kirjeldab, kuidas Rein Veidemann pleenumi eel hoiatas: "Kas meiega või meie vastu." Kuna Saul oma jäikuses ja üleolekus loomeinimestega kaasa ei läinud, nõudiski Veidemann loomeliitude pleenumil nii Karl Vaino kui ka Bruno Sauli tagasiastumist.

17. novembril 1988 pidi Saul peaministri kohalt tagasi astuma. Ta peab oma teeneks sel kohal veretut üleminekuperioodi, mis "lõppes Iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtuga (edasine oli juba konjunktuuri ärakasutamine)".  Samas pole ta kunagi toetanud seda, et toonaseid sündmusi nimetataks laulvaks revolutsiooniks.

Kuigi 1990. aastal astus Saul NLKP ridadest välja, soovis ta Eesti kompartei edasikestmist. Oma mälestustes õhkab ta: "Kahjuks ei läinud ajalookäik nii, nagu olime kavandanud meie, ja seda suuresti Väljase valitud poliitilise joone tõttu, mis peagi viisid EKP likvideerumiseni, ning ta enda erru."

Oma mälestused lõpetab Bruno Saul lausetega: "Elagu Eestimaa! Ma armastan sind!" Tore, et meil on selliseid inimesi.

Bruno Saul

  • Sündinud Narvas 1932
  • Lõpetanud Leningradi Elektrotehnilise Sideinstituudi 1956 ja NLKP Kõrgema Parteikooli 1973
  • ENSV sideminister 1969-75
  • ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees 1975-83, esimees 1984-88
  • NSVL kaubandusesindaja Saksa DV-s 1988-91
  • Tartu Kommertspanga asepresident 1991-92
  • Hiljem tegelnud äriga ja pidanud õppejõu ametit.