film_girl @grobertson jaa! Jaa! Jaa!


Sellised sõnumid vahetasid tänavu 8. jaanuaril Twitter.com’i teenuse kasutajad Grobertson ja film_girl (uudishimulik saab õiged nimed teada sealtsamast). Läks vaid mõni minut, et sealsamas Twitteris asusid paari sõpsid juba uudist üksteisele edasi saatma ja pulmi arutama.


Esmapilgul kõlab see nagu ­uudis kurioosumite rubriigist – umbes nagu see, et mingis Araabia riigis mees end naisest sms-sõnumi abil lahutas. Kuid samas, mis siin kummalist on? Twitter kui üks sotsiaalmeedia hetkel trendikamaid teenuseid täidab talle ettenähtud rolli – ning termin “sotsiaalmeedia” ei tähendagi midagi muud, kui et inimeste omavaheline suhtlus oma eri vormides ning seinast seina sisuga on kolimas internetti. Näib, et see areng on pöördumatu ja tagasiminekut ei tule.


Kurioosumiks tembeldada ei anna juhtumit ka sellepärast, et abieluettepanek Twitteris polnud esmakordne. Olen pannud selle loo tarvis järjehoidjad veel vähemalt kolme sarnase juhuse kohta: mullu oktoobris vahetasid sama laadi sõnumeid kasutajad seanbonner ja tara­brown, märtsi lõpus maxkiesler ja emily­chang, kuid “esmaavastaja” rollile pretendeerivad 2. märtsil 2008 Twitteri sõnumitega kihlunud Stefsull – Stephanie Sullivan – ning garazi – Greg Rewis.


Neist kirjutas sel puhul artikli ka uue meedia häälekandja Wired.


Nüüd vist on viimane aeg rääkida pimeduses kobavale lugejale, mis asi on Twitter. Lühidalt: Twitter on paar aastat tegutsenud mikroblogimise teenus, millel Eestis seni veel erilist populaarsust pole. Vähemalt mina ei ole sealt kuigi palju kohalikku rahvast leidnud (muidugi on kohal tuntud aktivistid à la ­Henrik ­Roonemaa, Peeter Marvet, s.t huvigrupp, kes tõenäoliselt suurt osa sotsiaalmeedia teenustest katsetab).


Eesti keeles peaks Twitter tähendama umbes “säutsuja” või “siristaja”, ning teenuse logoks ongi oksal istuv lind. Twitteri sõnumid on seega säutsud. Ning kuna üks säuts on lühike ning konkreetne asi, siis on Twitteris sõnumi mahupiirang 140 tähemärki. Poleks nagu midagi erilist.


Meil on juba sms, e-post, msn ja skype chat oma toredate naerunägudega. Milleks veel Twitter, kui seal ei saa isegi pikemaid jutte edastada?


Kuid nagu alguses öeldud: nutikas ei tähenda tingimata keerulist. Twitteri lühisõnumitest on saanud vähemalt USAs tõeline fenomen. Oma lihtsuses on säutsud see materjal, millest kokku panna märksa kavalamaid sotsiaalmeedia teenuseid. Ning tundub, et see kõik on vaid algus – võimalik, et see, mida näeme praegu, on alles taigna juuretis, mitte valmisküpsetatud tort.


Kogu sotsiaalmeedia valdkond on hetkel jõudnud umbes samasse arengujärku, milles aeroplaanid asusid von Richthofeni ja teiste I maailmasõja õhuässade aegu – mõelge hetkeks, kui pikk maa oli sealt Easyjeti ja boonusmiilide juurde.


Eelkäijaist erineb Twitter selle poolest, et kõik sõnumid on vaikimisi avalikud. Sa logid end sisse ja kirjutad näiteks “Mul on täna hea päev”. Kes tahab, see loeb. Kellele tunduvad su säutsud keskmisest põnevamad, võib su sõnumid oma Twitterisse tellida. Tellijate hulk on Twitteris teatav staatusesümbol, aga võib-olla ka mingil hetkel rahaks pööratav kapital. Kui kellegi tellijaks on end kirja pannud tuhanded inimesed, siis ilmselt peab tema 140märgistes teadetes leiduma mingi m&otil de;te. Popimate tegelaste säutse jälgivad kümned tuhanded inimesed.


Oma Twitteri kanalid on olemas nii Barack Obamal, Britney Spearsil, ­CNNi uudistel kui paljudel muudel reaalmaa­ilma tegelastel.


Lisaks üldloetavaile sõnumitele on Twitteris olemas konkreetsele kasutajale suunatud sõnumid. Näiteks kirjutades säutsu ette @archiei, peaks see jõudma minuni – kuid tegu pole isikliku teatega, vaid seda saavad lugeda ka teised soovijad. Kui kaks kasutajat on aga kumbki teise sõnumite jälgijad ning kirjutavad aadressi ette “d”, siis on tegu privaatsõnumiga.


Nii lihtne see ongi. Kuid ei, siit alles õige stoori algab. Kuna Twitteri sõnumid on nii lihtsad ja Twitter.com on oma programmikoodi teatud osas soovijatele kättesaadavaks teinud, siis võib igaüks, kel leidlikkust jätkub, teha Twitteris mingi oma teenuse. Need on seega nagu Facebooki “aplikatsioonid” – kuid ei ole ka.


Vaid mõni näide. Teenus Twitscoop.com loob hetkel säutsudes levinud fraasidest sõnapilve ja näitab nii trende. Twitpic.com võimaldab Twitteri abil pilte ja fotosid jagada. Abiks on ka bit.ly, tr.im ja muud veebiaadressi lühendajad – need lubavad oma sõnumisse pikki ja segaseid url aadresse lisada, hoides samas kokku 140 tähemärgiga piiratud ruumi. Cursebird.com leiab Twitterist üles vandesõnadega säutsud ja laseb uurida, mille kohta inimesed kurja vannuvad.


Tweetmas koondab kasutajate jõulusoove. Tweetbomb aga valib iga päev välja ühe Twitteri kasutaja, kellele teised tweetbombi tellijad ühel hetkel sõnumi saadavad – vaene pommitatu saab seega lühikese aja jooksul võib-olla sadu sõnumeid.


Ühesõnaga, elu Twitteris keeb ja pulbitseb täiega. Säutsud on juba seatud ka tavauudismeedia ja valitsuste teenistusse. Mullu 21. detsembril oli juhtum, kus kergemat sorti lennuõnnetusse sattnud reisija Mike Wilson (kasutaja 2drinksbehind) saatis oma mobiiltelefonilt Twitterisse sõnumi niipea, kui oli uksest välja enam-vähem ohutule pinnale saanud. Sõnum kõlas täpselt nii: Holy fucking shit I wasbjust in a plane crash ! Järgnesid muu hulgas mitmed tavameedia intervjuud.


Iisraeli konsulaat New Yorgis (israelconsulate) andis hiljuti Twitteris pressikonverentsi Gaza sektoris toimuva kohta, ning vastas näiteks küsimusele, kui palju palestiinlaste rakette on Iisraeli tabanud: ovr 500 rockts Hit IL in the 6 mts of CF. Üritan tõlkida: üle 500 rkt tabas IL 6 k VR (=vaherahu) ajal.


Mumbai terrorirünnaku ajal muutusid väga loetavaks sealsete Twitteri kasutajate lühisõnumid, milles nood kirjeldasid nähtut ja oma tundeid.


Seda, et Twitterist saab (on saanud) oluline asi, ei arva üksi mina. Soovitan lugeda hiljuti ilmunud artikleid Briti Daily ­Telegraphis (Small talk that has become a very big deal) ja Kanada The Globe and Mailis (Teeny-tiny Twitter was the year’s big story), mis osutavad Twitterile ühe 2008. aastal esiletõusnud olulise nähtusena maailmas.


Pole erilist kahtlust, et sajandi lõpupoole toimub enamik inimestevahelisest suhtlusest virtuaalkeskkondades, mille juured on praeguses Orkutis, Facebookis, Twitteris, kuid mille tehnilisi ja sotsiaalseid üksikasju me täna ei oska ennustada. Pole erilist kahtlust, et kõik see on hoopis teistsugune kui tänane sotsiaalveeb – kuid samas ei erine temast ikkagi palju rohkem, kui 3D laiekraankino erineb ­Aristophanese-aegsest teatrist.


Seniks, uute säutsudeni
.