16.01.2009, 00:00
„Säuts"' kui sotsiaalmeedia ehituskivi
Kõik geniaalne on tegelikult lihtne, tõendab Twitteri plahvatuslik menu ingliskeelses (ja mitte ainult) internetis. Argo Ideon heidab fenomenile valgust.
Grobertson @film_girl Ma lihtsalt ei saa enam minutitki kauem oodata. Kas tuled
mulle naiseks? Tahan ülejäänud elu sinuga koos olla.
film_girl @grobertson jaa! Jaa! Jaa!
Sellised sõnumid
vahetasid tänavu 8. jaanuaril Twitter.com’i teenuse kasutajad
Grobertson ja film_girl (uudishimulik saab õiged nimed teada
sealtsamast). Läks vaid mõni minut, et sealsamas Twitteris asusid
paari sõpsid juba uudist üksteisele edasi saatma ja pulmi
arutama.
Esmapilgul kõlab see nagu uudis kurioosumite
rubriigist – umbes nagu see, et mingis Araabia riigis mees end naisest
sms-sõnumi abil lahutas. Kuid samas, mis siin kummalist on? Twitter kui
üks sotsiaalmeedia hetkel trendikamaid teenuseid täidab talle
ettenähtud rolli – ning termin “sotsiaalmeedia” ei
tähendagi midagi muud, kui et inimeste omavaheline suhtlus oma eri
vormides ning seinast seina sisuga on kolimas internetti. Näib, et see
areng on pöördumatu ja tagasiminekut ei tule.
Kurioosumiks
tembeldada ei anna juhtumit ka sellepärast, et abieluettepanek Twitteris
polnud esmakordne. Olen pannud selle loo tarvis järjehoidjad veel
vähemalt kolme sarnase juhuse kohta: mullu oktoobris vahetasid sama laadi
sõnumeid kasutajad seanbonner ja tarabrown, märtsi
lõpus maxkiesler ja emilychang, kuid “esmaavastaja”
rollile pretendeerivad 2. märtsil 2008 Twitteri sõnumitega kihlunud
Stefsull – Stephanie Sullivan – ning garazi – Greg Rewis.
Neist kirjutas sel puhul artikli ka uue meedia häälekandja
Wired.
Nüüd vist on viimane aeg rääkida
pimeduses kobavale lugejale, mis asi on Twitter. Lühidalt: Twitter on paar
aastat tegutsenud mikroblogimise teenus, millel Eestis seni veel erilist
populaarsust pole. Vähemalt mina ei ole sealt kuigi palju kohalikku
rahvast leidnud (muidugi on kohal tuntud aktivistid à la Henrik
Roonemaa, Peeter Marvet, s.t huvigrupp, kes tõenäoliselt suurt
osa sotsiaalmeedia teenustest katsetab).
Eesti keeles peaks Twitter
tähendama umbes “säutsuja” või
“siristaja”, ning teenuse logoks ongi oksal istuv lind. Twitteri
sõnumid on seega säutsud. Ning kuna üks säuts on
lühike ning konkreetne asi, siis on Twitteris sõnumi mahupiirang
140 tähemärki. Poleks nagu midagi erilist.
Meil on juba
sms, e-post, msn ja skype chat oma toredate naerunägudega. Milleks veel
Twitter, kui seal ei saa isegi pikemaid jutte edastada?
Kuid nagu
alguses öeldud: nutikas ei tähenda tingimata keerulist. Twitteri
lühisõnumitest on saanud vähemalt USAs tõeline fenomen.
Oma lihtsuses on säutsud see materjal, millest kokku panna märksa
kavalamaid sotsiaalmeedia teenuseid. Ning tundub, et see kõik on vaid
algus – võimalik, et see, mida näeme praegu, on alles taigna
juuretis, mitte valmisküpsetatud tort.
Kogu sotsiaalmeedia
valdkond on hetkel jõudnud umbes samasse arengujärku, milles
aeroplaanid asusid von Richthofeni ja teiste I maailmasõja
õhuässade aegu – mõelge hetkeks, kui pikk maa oli
sealt Easyjeti ja boonusmiilide juurde.
Eelkäijaist erineb
Twitter selle poolest, et kõik sõnumid on vaikimisi avalikud. Sa
logid end sisse ja kirjutad näiteks “Mul on täna hea
päev”. Kes tahab, see loeb. Kellele tunduvad su säutsud
keskmisest põnevamad, võib su sõnumid oma Twitterisse
tellida. Tellijate hulk on Twitteris teatav staatusesümbol, aga
võib-olla ka mingil hetkel rahaks pööratav kapital. Kui
kellegi tellijaks on end kirja pannud tuhanded inimesed, siis ilmselt peab tema
140märgistes teadetes leiduma mingi m&otil
de;te. Popimate tegelaste säutse jälgivad kümned tuhanded
inimesed.
Oma Twitteri kanalid on olemas nii Barack Obamal, Britney
Spearsil, CNNi uudistel kui paljudel muudel reaalmaailma
tegelastel.
Lisaks üldloetavaile sõnumitele on Twitteris
olemas konkreetsele kasutajale suunatud sõnumid. Näiteks kirjutades
säutsu ette @archiei, peaks see jõudma minuni – kuid tegu
pole isikliku teatega, vaid seda saavad lugeda ka teised soovijad. Kui kaks
kasutajat on aga kumbki teise sõnumite jälgijad ning kirjutavad
aadressi ette “d”, siis on tegu privaatsõnumiga.
Nii lihtne see ongi. Kuid ei, siit alles õige stoori algab. Kuna
Twitteri sõnumid on nii lihtsad ja Twitter.com on oma programmikoodi
teatud osas soovijatele kättesaadavaks teinud, siis võib
igaüks, kel leidlikkust jätkub, teha Twitteris mingi oma teenuse.
Need on seega nagu Facebooki “aplikatsioonid” – kuid ei ole
ka.
Vaid mõni näide. Teenus Twitscoop.com loob hetkel
säutsudes levinud fraasidest sõnapilve ja näitab nii trende.
Twitpic.com võimaldab Twitteri abil pilte ja fotosid jagada. Abiks on ka
bit.ly, tr.im ja muud veebiaadressi lühendajad – need lubavad oma
sõnumisse pikki ja segaseid url aadresse lisada, hoides samas kokku 140
tähemärgiga piiratud ruumi. Cursebird.com leiab Twitterist üles
vandesõnadega säutsud ja laseb uurida, mille kohta inimesed kurja
vannuvad.
Tweetmas koondab kasutajate jõulusoove. Tweetbomb
aga valib iga päev välja ühe Twitteri kasutaja, kellele teised
tweetbombi tellijad ühel hetkel sõnumi saadavad – vaene
pommitatu saab seega lühikese aja jooksul võib-olla sadu
sõnumeid.
Ühesõnaga, elu Twitteris keeb ja
pulbitseb täiega. Säutsud on juba seatud ka tavauudismeedia ja
valitsuste teenistusse. Mullu 21. detsembril oli juhtum, kus kergemat sorti
lennuõnnetusse sattnud reisija Mike Wilson (kasutaja 2drinksbehind)
saatis oma mobiiltelefonilt Twitterisse sõnumi niipea, kui oli uksest
välja enam-vähem ohutule pinnale saanud. Sõnum kõlas
täpselt nii: Holy fucking shit I wasbjust in a plane crash !
Järgnesid muu hulgas mitmed tavameedia intervjuud.
Iisraeli
konsulaat New Yorgis (israelconsulate) andis hiljuti Twitteris
pressikonverentsi Gaza sektoris toimuva kohta, ning vastas näiteks
küsimusele, kui palju palestiinlaste rakette on Iisraeli tabanud: ovr 500
rockts Hit IL in the 6 mts of CF. Üritan tõlkida: üle 500 rkt
tabas IL 6 k VR (=vaherahu) ajal.
Mumbai terrorirünnaku ajal
muutusid väga loetavaks sealsete Twitteri kasutajate
lühisõnumid, milles nood kirjeldasid nähtut ja oma tundeid.
Seda, et Twitterist saab (on saanud) oluline asi, ei arva üksi
mina. Soovitan lugeda hiljuti ilmunud artikleid Briti Daily Telegraphis
(Small talk that has become a very big deal) ja Kanada The Globe and Mailis
(Teeny-tiny Twitter was the year’s big story), mis osutavad Twitterile
ühe 2008. aastal esiletõusnud olulise nähtusena maailmas.
Pole erilist kahtlust, et sajandi lõpupoole toimub enamik
inimestevahelisest suhtlusest virtuaalkeskkondades, mille juured on praeguses
Orkutis, Facebookis, Twitteris, kuid mille tehnilisi ja sotsiaalseid
üksikasju me täna ei oska ennustada. Pole erilist kahtlust, et
kõik see on hoopis teistsugune kui tänane sotsiaalveeb – kuid
samas ei erine temast ikkagi palju rohkem, kui 3D laiekraankino erineb
Aristophanese-aegsest teatrist.
Seniks, uute säutsudeni
.