Savisaar kinkis maksuvabastuse
Tänaseks pankrotistunud Talinvest oli 90ndate keskel Eesti üks edukamaid ettevõtteid, teenides kahe aasta jooksul 324 miljonit krooni kasumit.
Kuid riik ei saanud sellelt summalt ühtki krooni ega senti tulumaksu.
Talinvest teatab ühes tookordses aastaaruandes, et asi peabki nii olema, sest Eesti riik andis välisosalustega firmadele maksusoodustusi.
Talinvesti põhiomanik oli Bahama offshore-kompanii Opus Ltd.
Seadus, millele Talinvesti juhtkond viitab, on "Maksusoodustustest väliskapitaliga ettevõtetele". Eesti Ülemnõukogu (Riigikogu eellane) võttis seaduse vastu septembris 1991. Peaminister oli tookord Edgar Savisaar.
Samasugune välisosalustega firmade poputamine jätkus ka ettevõtete tulumaksu seaduses, mis võeti vastu kõigest kuu aega hiljem, oktoobris 1991.
Ettevõtted, millest välismaalastele kuulus vähemalt 30 protsenti põhikapitalist, kuid mitte alla 50 000 dollari, said nüüd kaheks aastaks tulumaksuvabastatuse. Neile järgneval kahel aastal vähendati tulumaksu poole võrra.
Kui aga välisosalus oli vähemalt 50 protsenti ning üks miljon dollarit, kehtis tulumaksuvabastus kolm aastat ning poole vähem võis maksta neile järgneva viie aasta jooksul.
Kokku andis see viimasel juhul kaheksa aasta pikkuse nn inkubatsiooniaja, kusjuures soodustused hakkasid kehtima alles esimesest kasumi saamise aastast.
Savisaar tahtis selliste meetmega meelitada Eestisse võimalikult palju välisinvesteeringuid, mis olid värske omariikluse ja majanduse edasiarenemiseks eriti olulised. Tol ajal kuulusid kõige edukamate firmade sekka ühisettevõtted nagu Finest Hotel Group ja värvitootja Sadolin.
Loomulikult kasutasid sellise soodustuse ära ärksamad Eesti ettevõtjad, kes ostsid mõne offshore-kompanii ja märkisid tolle nimel vähemalt poole oma firma aktsiakapitalist.
Just sellise triki abil tegi Jaak Roosipuu oma Talinvestist välisosalusega firma. Ta ostis Bahama firma Opus, kellest sai Talinvesti suuromanik. Talinvest võis täiel rinnal maksuvabastust nautida. Konkurentsis andis see märgatava eelise, kuna vähem nutikad ettevõtjad pidid, hambad ristis, 26 protsenti oma tulust riigikassale loovutama.
Ebavõrdus kehtis kuni aastani 2000, mil Eesti riik vabastas reformierakonna pealekäimisel tulumaksust kõik ettevõtted.
Tõenäoliselt sai sellisest soodustuste süsteemist innustust ka kurikuulus ärimeeste/advokaatide anonüümkiri, millega kaasnes jutt, et tulumaksu mittemaksmine oli tollal normaalne tava.
Loomulikult oli, sest paljud ei pidanud ju maksma: neil oli olemas ametlik maksuvabastus.
Anonüümkirjas nõuti aastatel 1991-1998 toimunu suhtes maksuamnestia väljakuulutamist.
Eriti mures on need ettevõtjad, kes müüsid oma firmad tol ajal suurte summade eest välismaalastele, kuid peitsid tulud mõnda palmisaarekompaniisse ja/või jätsid maksud maksmata.
Tegelikult on aga ettevõtjad amnestiavõimaluse korra juba saanud. Novembris 1999 kutsus maksuamet avalikult rahvast oma aktsiatulusid tagantjärgi deklareerima ja lubas sel puhul kergemat karistust.
Amnestia kehtis 1. jaanuarini 2000.
Seda kasutas ära kahjuks vaid 357 inimest, kes deklareerisid kokku ainult 6,5 miljonit krooni tulu.
Ülejäänud võivad täna üksnes ennast kiruda.
Kuid on ka üks hea asi: tänavu juulis hakkab kehtima uus maksukorralduse seadus, mis annab igaühele
võimaluse "vigade paranduseks". Isik, kes enne revisjoni algust annab vabatahtlikult maksuametile infot tasumata jäänud maksusumma kohta, vabastatakse üldjuhul sama seaduse alusel määratavatest karistustest.
Maksusumma ja intress tuleb aga loomulikult tasuda.
