Savisaare detektiiv otsib komprat
Peeter Järvelaid on just tulnud Berliinist, Saksa välisministeeriumi poliitilisest arhiivist. Nüüd kirjutab ta oma kodus järjekordset konfidentsiaalset aruannet Tallinna linnavalitsusele.
Professor on suur ja tugev mees, kelle kesklinna korteri esikus torkavad kõigepealt silma melonisuurused sangpommid. Hea füüsiline vorm tuleb talle usaldet keerulist tööd tehes vägagi kasuks.
“Tunnen ennast nagu söekaevur, kes peab murdma läbi tohutute aheraine lademete,” naerab Järvelaid.
Viimase poole aastaga vaatas ta Poola ja Saksa arhiivides läbi 10 000 lehekülge pabereid. Neist enamiku vastu polnud aastakümneid huvi tuntud.
Päevatööd lõpetades kujunes Järvelaiul paar harjumust: pesta käsi ja juua paar õlut. Sõja, pommitamised ja evakueerimised üle elanud dokumendid olid sageli nii mustad, et määrisid sõrmi. Nende lugemine aga tekitas sellist ängi, et uurija vajas 70 aasta taguste tragöödiate keskelt tänapäeva naasmiseks mõningast lõdvestust.
“Stutthofi koonduslaagri arhiivis tundsin ma lausa füüsilist valu,” meenutab Järvelaid paari aasta tagust kogemust. Koos väikese eesti ajaloolaste tiimiga vaatas ta läbi kogu vangide kartoteegi. 110 000 kinnipeetu hulgast leidsid nad mõnisada eestlast.
Rahandusministril polnud ühtki tõendit
Läinud aastast täidab Järvelaid Tallinna linnakantselei eriülesannet. Ta peab leidma vastuse küsimusele, kas umbes saja pealinna kinnisvaraobjekti eest on nende endistele omanikele kunagi hüvitist makstud.
Kui vastus on jah, siis keelab Eesti seadus sellist omandit tagastada. Vaidlus käib kokku sadu miljoneid kroone maksvate kruntide, majade ja korterite üle. Need kuulusid baltisakslastele ja baltisakslastena esinenud eestlastele, kel õnnestus 1941 enne sõja puhkemist Eestist Saksamaale ümber asuda.
Et osa ümberasujatest sai mahajäänud vara eest Saksa riigilt kahjutasu, on üldjoontes ammu teada. Puudusid aga nimed, aadressid ja summad.
Mullu mais laiutas rahandusminister Ivari Padar käsi: “Meil pole ühtki tõendust, et mõni sellistest isikutest tegelikult hüvitist sai.”
Mitteavalikus kirjas linnapea Edgar Savisaarele edastatud sõnum oli selge. Minister soovitas linnal alustada kiiresti varade tagastamisega.
Savisaar valis teise tee. Ta palus abi Saksa uuelt suursaadikult, New Yorgist ÜRO juurest Tallinna üle toodud doktor Martin Hanzilt.
Savisaar viitas Saksa ajaloolaste uusimatele uurimustele, mis käsitlevad baltisakslaste ümberasumist osana holokaustist. See on radikaalne seisukohavõtt. Seni suhtuti ümberasujatesse pigem kaasatundvalt.
Hanz hoidus poliitilistest hinnangutest. Kuid ta kinnitas, et Saksamaa on ümberasujatele tõepoolest hüvitisi maksnud. Nende saamine ei tähenda omandiõigusest loobumist. Küll tuleks hüvitised vara tagasisaamise korral Saksa riigile tagasi maksta.
Pinginaaber Aadu hüva nõu
Oma plaani elluviimisel vajas Savisaar kõrge kvalifikatsiooniga, usaldusväärset inimest. Ta pidas nõu kooliaegse pinginaabri, ajaloolase Aadu Mustaga.
Professor Must kolab juba aastaid Venemaa kolkaarhiivides ning naaseb alati hunniku koopiatega põnevatest dokumentidest. Kuid töö riigikogus ja Tartu linnavolikogu esimehena välistas niigi hõivatud mehe läkitamise ümberasujate jälgi ajama.
Just Must soovitas Savisaarele professor Järvelaidu, kelle spetsialiteet on õigusajalugu. Restitutsioon ehk omandi tagastamine Ida-Euroopas huvitab meest 90ndate algusest peale. Üks tema tudengeid kaitses sel teemal USAs doktorikraadigi.
Pealegi on Järvelaid õppinud ja töötanud mitmes mainekas Saksa ülikoolis. Ka poliitiliselt pole talle midagi ette heita. Endine respublikaan kuulub 2005. aastast Keskerakonda.
Järvelaid sõlmiski linnaga tööettevõtulepingu. Ta sai kolm ülesannet: millistes arhiivides võivad vajalikud dokumendid asuda? Milliseid seadusi on varade tagastamise ja hüvitamise puhul kasutet? Ja lõpuks 17 konkreetset nime, kelle pärijate nõudmised vara tagasi saamiseks linna kõige rohkem häirivad.
Kuna tegemist võib olla eraelu riivavate isikuandmetega, siis ei pea linn võimalikuks Järvelaiu senise töö aruandeid Ekspressile näidata. Ka professor ise ei tee seda. Ta räägib oma senistest avastustest nimesid nimetamata.
Baltisakslased kolisid juutide kodudesse
“Minu esimene probleem oli, kust leida infot,” jutustab Järvelaid. “Ümberasujad viidi elama vallutatud Poola aladele. Ka mina otsustasin minna esmalt sinna.”
Varssavis astus eestlane sisse hiiglaslikku Mälu Instituuti, kuhu on kogutud Saksa okupatsiooni aegseid dokumente. Nii see kui teisedki Poola arhiivid osutusid jackpot’iks.
Adolf Hitleri plaan nägi Poolas ette Warthegau-nimelise piirkonna loomist, mis pidi saama kodumaaks tõupuhastele aarialastele. Mõisad, majad ja korterid juba ootasid, SSil tuli need juutidest ja poolakatest vabastada.
Endise omaniku vangilaagrisse saatmine ja uue pererahva sissekolimine toimus saksalikult tegusalt, vaid mõne tunni jooksul. Saabujate seas olid ka Eesti ümberasujad.
Ühtlasi algas ümberasujate vara hüvitamine. Järvelaid toob näiteks kuulsast baltisaksa suguvõsast pärit daami. Too soovis Poolas saada hüvitist mõisa eest, mille Eesti riik võttis tema suguvõsalt Vabadussõja-aegse maareformiga.
“Väga keeruline lugu oli ühe Tallinna konservivabrikandiga,” räägib Järvelaid. “Ta nõudis endale Poolas lihakonservivabrikut. Kurgikonservitööstus talle ei sobinud ja nii otsiti sobivat ettevõtet üle Poola.”
Hüvitamine käis pedantselt. Ametnikud käisid majadega Tallinnas tutvumas ja ruutmeetreid üle mõõtmas.
Ümberasujad ise olid SSi salajase jälgimise all. Järvelaid leidis selle kohta üllatava raporti: “Selles kurdeti, et peale aadliperede on ümberasujate hulgas ka mingid Knecht’id (sulased – EE). Need Knecht’id on täiesti lolliks läinud ja veavad neile antud korteritesse linna pealt igasugust juutidest mahajäänud kraami kokku.”
“Üks perekond oli varunud näiteks kirjapaberit oma kümne aasta tarviduse jagu.”
Hüvitist sai ka kehva mäluga
Kui marssal žukovi armee 1945 Poola kaudu Berliini poole tungis, said ümberasujatest pagendatud. Koos miljonite sakslastega põgenesid nad läände. Mis edasi sai, selle avastas Järvelaid Saksa eri arhiividest.
Saksamaa Liitvabariik pidas õiglaseks kaotatud vara pagendatutele kompenseerida. Selleks mõeldi välja Lastenausgleichgesetz, mida Järvelaid nimetab selguse mõttes “solidaarsusmaksuks”.
Kõik kinnisvaraomanikud tasusid spetsiaalset maksu, mida kasutati hüvitiste maksmiseks või uute majade ehitamiseks. Viimased võisid asuda ka välismaal, nii ehitas üks Eestist pärit pere endale maja Norras.
Saksamaa rikastudes muutus hüvitiste jagamine 1960ndate lõpul meie mõistes ülimalt heldeks. Järvelaid pajatab absurdi kalduva loo: “Kanadast saadeti Saksamaale kiri, et “mul oli Tallinnas maja. Seda tunnistab endine sõbranna, kellel on paraku väga kehv mälu”. Sõbranna tunnistusel polnud isegi allkirja, aga omanik sai hüvitist.”
Arhiivides tuleb edasi kaevata
Kuigi linn pole uurimistööst avalikult rääkinud, on see maju tagasi nõudvatele inimestele teada. Mõned panevad pahaks, et nende suguvõsa järgi nuhitakse. Keelata nad seda aga ei saa.
“Jätkame oma tööd!” lubab linnavalitsuse õigusdirektor Priit Lello. “Seadus käsib vara eest kompensatsiooni maksmist kontrollida ja meie täidame seadust.” Kuidas Saksamaalt hangitud tõendid tagastamisotsuseid mõjutavad, sõltub dokumentide sisust.
Savisaarel on kindel seisukoht juba olemas. Märtsi lõpul teatas ta suursaadik Hainzile: “Kui ümberasujale või tema pärijale on Saksa riigi või Saksa Liitvabariigi poolt hüvitist makstud, siis ei kuulu omand Eestis tagastamisele.”
Ehk kui vanaisa sai Tallinna maja eest valurahaks Poola juutide villa, siis pole tema lapselapsel midagi nõuda. Et taat jäi Kolmanda Reich’i kokku varisedes peavarjuta, ei loe midagi. Kas sellise käsitlusega nõustuvad ka ümberasujaid esindavad Eesti tippjuristid? Kuna panuseks on väga hinnaline vara, vaieldakse kohtus vist veel aastaid.
Järvelaid ei võta sel teemal seisukohta: “Ajaloolane ei peaks olema kohtunik. Iga ümberasujat tuleb vaadata tõendite põhjal eraldi. Aga õige oleks, et Eesti lahendaks need asjad ära.”
Paistab, et Järvelaiu töö on alles alanud. Sõjajärgse hüvitamise dokumendid on Saksamaal laiali kohalike omavalitsuste arhiivides. Võrreldes hästikorrastatud Eesti arhiividega on seal õiget paberit leida sama raske nagu otsida Tallinna elanike seast kurikameest.
Järvelaid tsiteerib Juhan Peegli mõttetera: “Et teaduste kandidaadiks saada, on vaja ajusid. Et doktoriks saada, on vaja perset.”
Professori avastused võivad säästa Tallinna linnale vara mittetagastamise kujul miljoneid kroone. Kui see nii sünnib, siis on ta selle nii oma pea kui istmikuga ausalt saavutanud.
Mis maju tahavad omanikud tagasi?
Tallinna linnavalitsusel on nimekiri ligi sajast tagastamisnõudega krundist, majast ja korterist. Kuna enamik ümberasujaid on surnud, nõuavad vara tagasi nende lapsed, lapselapsed ja kaugemad sugulased. Pärijaid elab Eestis, Saksamaal, USAs.
14. sajandil ehitet Neitsitorn on kuulsaim ehitis, mida seoses ümberasumisega Tallinna linnalt tagasi nõutakse. Torn sai tugevasti pihta 1577. aastal Liivi sõjas, kui Vene väed linna piirasid.
Linnavalitsus sooviks jätta Neitsitorni olulise kultuuriobjektina linna omandisse.
Eesti ajal kuulus torn suurärimees August Kimbergile. Täna nõuab vara tagasi tema vennatütre pärija.
Pärijat esindava Aivar Pilve advokaadibüroo väitel pole kinnistu tagastamata jätmine põhjendatud. Lagunev torn kuulub Riigi Kinnisvara ASile.
