Savisaare sõber, Ansipi austaja
Alexander Kofkin (68) on üks väheseid legendaarseid kapitaliste Eesti ajaloos. Ta võtab Ekspressi vastu oma siinsete äride peakorteris Grand Hotel Tallinnas. Peremehe juurde pääseb maja nurga taga asuvast kõrvaluksest.
Kofkinist õhkub väärikust. Tema hääl on kähe ja vaikne, pintsakukäisest hiilgav kuldkell massiivne ning mööbel kabinetis raske.
Sõna “valitsus” tekitab muidu heatujulises Kofkinis silmanähtavat tuska. Ta räägib pikalt, kuidas keskkonnaministeerium pressis tema firmalt mingi maatüki eest hunniku raha välja.
See-eest kiidab Kofkin Tallinna linna abipakette töötutele ja väetitele. Huvitaval kombel sarnaneb ta näojoontelt Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega.
Savisaar pani hotellile nurgakivi
Tarmo Vahter: Härra Kofkin, teie hotelli kaunistab Edgar Savisaare portreemaal. Miks?
Alexander Kofkin: See on hea tava ka välismaal, et kui avatakse uus hotell ja kohal on linnapea, president või valitsusjuht, kes ettevõtmist toetab, märgitakse see ära mõne ilusa pildi või mälestustahvliga. Sellel maalil pole muid tagamõtteid kui see, et Savisaar pani hotellile nurgakivi ja avasime selle koos.
TV: Miks Andrus Ansipi maali pole?
AK: Sest ta pole käinud seda hotelli avamas.
TV: Sellest ei piisa, et Ansip on teie firmas töötanud?
AK: Savisaar pole mu töövõtja olnud, kuid saame temaga perekondlikult hästi läbi. Kisa-kära oleks palju suurem, kui hakkaksin härra Ansipiga läbi käima. Siis oleksin kuningas-korruptant!
TV: Mis mõttes?
AK: Sahkerdaksin siis oma endise töötaja – peaministriga! Ansipi palkaksin iga kell!
TV: Kuidas Ansip teie firmasse tööle sattus?
AK: Las ma nüüd tuletan meelde… Ta tuli Tartu parteikomiteest ära. Keegi Tallinna juhtkonnast soovitas mulle, et vabaneb noor energiline mees.
Teadsin, et sellist meest saaks Eesti-Šveitsi ühisettevõttes hästi rakendada. Mõtlesime teha Tartusse väikese osakonna ja seda asus Ansip juhtima. Olime temaga väga rahul. Sai hästi aru firma ideoloogiast.
TV: Mis oli Ansipi suurim saavutus teie firmas?
AK: Tal oli hea organiseerimisvõime. Lühikese ajaga tegime Tartus palju: avasime mitu bistrood ja jäätisemüügikohta. Keskväljakul oli meil Eesti parimaid restorane. Ta jõudis noore, veidi üle 30aastase mehena kõike haarata, aru saada ja asjad käima panna.
Tubli mees oli! Kuus-seitse aastat tagasi, enne kui ta suurde poliitikasse läks, olin nõus talle firma juhtkonnas väga tugeva koha andma.
TV: 90ndate algul avastas tervisekaitse, et teie firma jäätisemasinates on kolibaktereid kõvasti üle normi. Ansip läks Postimehe toimetusse ja saavutas, et lugu sellest ei avaldatud. Olete kuulnud?
AK: Ei ole. Aga ta on võimekas organisaator.
Tuleb meelde, kuidas lõime Eesti esimese vaba pressi. Kõik trükikojad olid nõukogude omad ja valitses suur oht, et kui Postimees väga aktiivseks muutub ja teatud ideid propageerib, pannakse ta kinni või ei lubata trükki.
Mart Kadastikul tekkis idee luua Tartusse iseseisev trükikoda. Soomest leiti üks tööstus, kust võeti just maha seitsme värviga võimas trükiaparaat. Selle kvaliteet oli Eestis seninägematu. Aga valuutat ostuks polnud.
Siis tuli Ansip koos Kadastikuga minu juurde Šveitsi abi paluma. Ütlesid, et andku ma neile raha, aga ka oma nimi. Kui ühisettevõttel on Šveitsi osalus, siis pole ohtu, et Gorbatšovi ajal seda kinni panema hakatakse, kui nad veidi vaba sõna propageerivad.
Mõtlesin, olgu pealegi. Meie jaoks oli oht, et kuna tegutsesime aktiivselt terves Nõukogude Liidus, võis see investeering firmale tagajärgi tuua. Aga minu jaoks oli tähtsam, et Eesti saab vaba pressi.
Toivo Tänavsuu: Kas täna annaksite Ansipile tööd?
AK: Tema energiale leiaksime kindlasti rakendust. Ta on võimekas mees!
Tööstuse häving toob õnneks turiste
TT: Kui suur osa teie äridest on Eestis?
AK: Jämedalt võib-olla 25–30 protsenti. Hispaania ja Šveits on praegu tähtsaimad kohad. Hispaanias on rohkem kinnisvaraäri ja Šveitsis finantsäri.
TT: Riias kärssab teil kinnisvaraprojekt.
AK: Pidime Riias Arca Noae (Noa laev – EE) keskuse arenduse peatama meist mitteolenevatel põhjustel. Näete ise, mis Selveriga juhtus – tulid Lätist suurte kaotustega. Lätis pole uusi kortereid mõtet ehitada, kui üle poole uutest korteritest on turul müügil poole hinnaga või veelgi odavamalt.
Kolme aastaga võiksime selle projekti ära lõpetada. Kuid ma ei usu, et Läti praegusest seisust viie aastaga välja tuleb.
TV: Kaua kriis kestab?
AK: (muigega) Ma saaksin Nobeli preemia, kui vastaksin sellele küsimusele… Kriis ei lõpe kõikides riikides üheaegselt.
25 aastat kulub veel, olenevalt riigist ja selle elanike soovidest: kas võtavad enda peale rohkem koormaid või ei.
TV: Aga Eestis?
AK: Meil tuleks revideerida kogu majanduspoliitikat. Kriis lõpeb siis, kui pangad oma bilanssidesse varade õige väärtuse kirjutavad. Laenude tagatiseks oleva kinnisvara hind on tublisti langenud, pankade bilansid on aga ebareaalsed. Kui neid korrigeeritakse, avatakse uus lehekülg ja raha pääseb taas liikuma.
TV: See ei sõltu ju valitsusest?
AK: Ei sõltugi. Aga valitsusel on tähtis aru saada, mis on Eesti kapital. Mida on meil müüa? Ma arvan, et see on väga ilus loodus ja väga ilus Tallinn. Ainulaadselt hea ökoloogia, suured paberi- ja rasketööstused on siin ära hävitatud.
Peaksime investeerima, et turist siia tuleks, sest turism on ju puhas eksport!
TV: Kust me turiste saame?
AK: Skandinaaviast. Oman juba aastaid maja Lapimaal. Seal, Kuusamo lähedal, on üks hotell, mille täituvus on aasta läbi 95 protsenti. Miks? Sest hea marketing on! Kes läheb sinna tundrasse, kus on sääsed? Turistidele antakse peakatted, et sääsed ei hammustaks!
Vorstid osutusid luksuskaubaks
TT: Kas nii suure kaliibriga ärimehel on sobilik tegeleda vorstiputkandusega?
AK: Pole olemas väikesi ja suuri ärisid. On lihtsalt ärid. Kui äri on kasulik, annab töökohti, siis tuleb sellega tegeleda.
Ma olen paljudes asjades ka varem pioneer olnud. Nõukogude ajal polnud Eestis jäätist saada. Siis aga üleöö müüdi 46 kohas 30 eri sorti jäätist! Tõestasin, et see on võimalik, ilma et oleks vaja suuri külmhooneid ja autosid.
Eestis puudub selline kultuur, et korralik lipsuga härra ja tööline seisavad kõrvuti ning söövad väga maitsvat vorsti või hamburgerit. Proovime, kas kultuur, mis on kogu Euroopas, lööb siin läbi või ei.
TV: Kas lööb?
AK: Raske on. Esimesed kioskid avasime maikuus, kui oli turismihooaeg. Austria ja Saksa turistid tundsid neile tuttava kauba ära, läksid ja ostsid. Kui hooaeg lõppes, käive kahanes. Aga me oleme visa hingega. Võib-olla tegime ka mõne vea, pakkusime liiga laia sortimenti. Üleöö ei saa inimestele midagi uut pakkuda, eriti kui neil on vähe raha. Nüüd kavatseme kontseptsiooni natuke muuta.
TV: Saksamaal maksavad need vorstid umbes 25 krooni. Eestis hakkasite müüma 45 krooniga!
AK: Õige! Müüsime originaalseid Austria vorste Austria hindadega. Vaja oli üles ehitada ka transport ja logistika, mistõttu hind oli enam-vähem õiglane.
TV: Pakkusite luksuskaupa?
AK: Jah. See, mida Saksamaal pakutakse, see on curry-vorst. Teevad seda kõige odavamast toorainest. Ma tean, olen ise selle ala mees. Võin siin ise veel odavamaid vorste teha, aga seda ma ei tee.
TV: Tuleval aastal on vorst vähem kvaliteetne?
AK: Ei. Saame kasutada teisi kestasid – seda kunde ei märka. Kõige kallim on lambasool, kuid saame kasutada ka seasoolt.
Kui ma ei töötaks, oleksin surnud
TT: Teie äride holding-firma Vista de la Pena on registreeritud Hispaanias. Arvatakse, et mõne omaniku varjamiseks.
AK: See on absoluutne rumalus! Ma pole midagi varjanud. Olen selle firma omanik. Meil on väga selged struktuurid ja läbimõeldud asjad. Mingisugust maksude varjamist ega muud ei toimu.
TV: Toompeal leidub poliitikuid, kelle arvates on teie äripartner Edgar Savisaar.
AK: (hoogu võttes) Ma ei tea, mida nad veel välja mõtlevad... no mis mõte oleks mul... Ah, ma ei taha rumalusi kommenteerida! Olen juba liiga kogenud ärimees, milleks mul selliseid äripartnereid üldse vaja on?
TT: Seostamine Savisaarega häirib?
AK: (küsimusele vahele segades) Mind häirib, et mind seostatakse poliitikaga. Ma olen väga sügav kapitalist, kellel on mingi sotsiaalne arusaamine, sest olen elus olnud küllaltki edukas. Saavutanud juba tükk aega tagasi selle, et mu perekond pole näljas.
Teen tööd, sest see pakub mulle natuke lõbu. Ja kui ma ei töötaks, siis mind siin ilmas enam poleks. Kõik mu arstid ja professorid ütlevad: härra Kofkin, tehke nii kaua, kui te vähegi suudate!
TV: Sest see hoiab teid käigus?
AK: Jah. Ja igasugused spekulatsioonid on pahatahtlikud. Võib-olla paljudele ei meeldi, kui ma ütlen, et poliitiline toetus teatud üritustel, nagu näiteks ühe hotelli avamine, peab olema.
Me elame natuke ka sellest, et meid populariseeritakse. Teie, meediamehed, küsite reklaami eest väga kallist hinda. Kui kutsun mõne suure poliitiku ja teen sellest stoori, et on suur pidulik avamine, siis te tulete, valgustate seda sündmust ja see ei maksa mulle raha.
TV: Te oskate väga hästi raha lugeda. Kas see kapitalism, mis on täna Eestis üles ehitatud, on õiglane?
AK: (mõtleb veidi) Jämedalt on ta õiglane. Aga kapitalistlik kultuur Eestis veel puudub. Tänased kapitalistid peavad õppima raha ja inimestega ümber käima. Mitte nii, et ainult oma huvides, vaid ka ühiskondlikes huvides.
Pole eales Keskerakonda toetanud!
TT: Teie äripartner Riias on sakslane Peter Ziegler. Kes ta on?
AK: (tõredalt) Tunnen teda palju aastaid. Ta on laia laadi ärimees. On minu firmas palju aastaid töötanud.
TT: Kas oskate öelda mõne hea põhjuse, miks ta annetas Keskerakonnale üle poole miljoni krooni?
AK: (nüüd juba täiesti rahulikult) No ma arvan, et ta käib tihti Eestis. Paradoksaalsel kombel meeldisid talle väga meie vorstikioskid. Ta tegi meiega lepingu, et juurutab sama süsteemi Slovakkias. Kioskid toodetakse Eestis, sisustatakse Itaalias. Ja Slovakkias saavad need olema igas raudteejaamas.
Ma ei välista, et tal on siin ka mingid äripartnerid, kellega tahab koos midagi teha.
TT: Kas Eestis on võimalik äri teha ilma erakondi toetamata?
AK: Kindlasti on. Meedias levib absoluutne vale, et olen Keskerakonna suuremaid toetajaid. Ma pole kunagi kohtusse läinud ega küsinud ajalehtedelt, et palun tõestage mulle, kus ma olen kas või 100 krooniga erakonda toetanud.
TT: Te ei ole siis mitte kunagi ühtegi erakonda toetanud?
AK: Ei ole. Mitte kunagi. Teine asi on see, et laseme Keskerakonnal siin hotellis pidu pidada. Peod makstakse meile kinni.
Aga rahaliselt… olen mõelnud, et ei taha kellegagi kiskuda, kuid ükskord annan asja kohtusse ja seal tuleb teil, ajakirjanikel, tõestada, kuidas ma olen erakonna suurim toetaja.
TV: Me ei ole seda väitnudki.
AK: Ma ei ütle seda Eesti Ekspressi kohta. Seda on kirjutanud Äripäev ja Postimees. Ükskord saab mu mõõt täis!
TT: (kujutledes, et ta käes on karikas) Kui täismõõt on selline, kus tasemel ta siis praegu teil on?
AK: (nördinult) Hakkab täis saama, sest kaua võib?! See on meile negatiivne reklaam. Need, kes Keskerakonda ei vali, küsivad, et miks lähme sinna Savisaare hotelli ja nende toetaja juurde, me oleme nende vastased!
Oleksin hotelliomanikuna väga loll, kui hakkaksin ühte erakonda toetama! Kõik Tallinna elanikud on minu willkommen-külalised. Tahaksin igaühega teha äri, igaühega olla sõber ja organiseerida head service’it. Ja andke andeks – see on ajakirjanduse pahatahtlikkus ning lollus kirjutada selliseid asju!
TV: Äripäev kunagi isegi kirjutas, et Savisaarte Nõmme maja….
AK: (ägedalt vahele segades) Jah! Esilehekülg! See oli kolm päeva enne valimisi. Ja see oli esimene kord, kui ma läksin kohtusse ja Äripäev palus kohtuvälist kokkulepet. Nad tegid täpsustuse, et kõik oli vale. Aga alles pärast valimisi. Selline käitumine pole puhas, tunnen vastikust selle vastu! Sellist ajakirjandust ma Läänes ei tunne!
Turvamehega jalutamine hoiab heas vormis
TT: Kas suurärimehe elu pole igav? Te ei otsi uusi väljakutseid?
AK: Kaks aastat tagasi tundsin esimest korda elus kahetsust, et nii vana olen. Muidu alustaksin otsast peale.
Olin Indias, kus seiklesin kümme päeva. Seal oleks võimalik miljardeid teenida, andes lisaks inimestele tööd ja muutes riigi puhtamaks ning kultuursemaks. Seal on praegu kulla kaevamise aeg!
TT: Äkki pole te selleks veel liiga vana?
AK: Mul pole enam nii tugev tervis. Oleks vaid noorem, teeksin Indias suurt äri!
TV: Eestis ei leia uusi ärivõimalusi?
AK: Olen niigi palju teinud. Näidake mulle veel üht inimest, kes on Eestist läinud ja varandusega naasnud. Mitte varandust siit välja viinud. Maksnud siin makse ja loonud inimestele töökohti ning lisaks teda veel sõimatakse ka! (naerab endaga rahulolevalt)
TT: Kuidas teil mootor töötab?
AK: Tuleb õlitada. Ma liigun palju ringi, sunnin end isegi halva ilmaga jalutama vähemalt tund aega päevas. Lisaks käin heameelega oma spaas korra nädalas. Oma villas on mul mõned fitness-riistad. Samuti jälgin arstide nõuandeid ja teen profülaktikat. Et “õli” voolavus oleks hea, selleks tuleb järjekindlalt kardioaspiriini võtta.
TV: Kus te jalutate?
AK: Jäägu see minu security-meeste teada…
TV: Teil on isiklik ihukaitsja?
AK: Jah. Saadab mind enam-vähem igal pool.
Ärisid hakkab juhtima noor räppar
TT: Millest unistate, härra Kofkin?
AK: Unistusi, et peaks midagi saama või saavutama, pole. Olen kõik saavutanud, mida olen tahtnud. Tahan, lähen Indiasse ja elan kümme päeva maharadža lossis. Pole probleemi!
Mul on hea meel, kui saan selle spaa-kompleksi siin käima. Ja et saame vanalinnas mitu hoonet detsembriks renoveeritud. Ostsime need halval ajal – maksime palju ja ehitus oli kallis. Aga mul on hea meel, et asjad saavad korda.
TV: Olete loonud märkimisväärse omandi. Kuidas valmistute selle üle andmiseks järgmisele põlvkonnale?
AK: Ka sellele on mõeldud. Olen selline inimene, et ei anna oma perekonnale mitte raha, vaid tööd.
Minu firmas on viis-kuus perekonna liiget. Õepoeg on finantsdirektor. Ja tema poeg lõpetas diplomaatide kooli ning Lausanne’is hotellinduse ja restoranide kooli.
Ta natuke laulab ka – räppar Snipe, või mis ta nimi nüüd oligi?! (Jutt käib Mihail Burõhhist, loe kõrvallugu.) Panin ta firmasse direktoriks. Ta on tubli poiss, 25aastane aga räägib juba kuute keelt!
Usun, et temast saab mulle väga hea mantlipärija.
Alexander Kofkin
- 1941 sünnib ettevõtjate suguvõsas.
- Õpib toidu aine tööstust ja juurat.
- 1974 emigreerub Austriasse.
- 1989 asutab Šveitsi-Nõukogude ühisettevõtte Estkompexim, mis saab tuntuks bistroode ja pingviinijäätisega. See on Eestis teine ja NSV Liidus 21. ühisettevõte.
- 1990ndatel pühendub Tallinnas hotelliärile. Meritoni hotelliketti kuuluvad Grand Hotel Tallinn spaa- ja konverentsikeskusega, Old Town Hotel vanalinnas ning Villa Mary Viimsi poolsaarel. Detsembris avatakse vanalinnas Old Town Garden Hotel.
- 2009 avab Tallinnas üle kümne vorstikioski, kuid sügisel on sunnitud osa neist sulgema.
- Eestis annab Kofkin otseselt või kaudselt tööd ligi 500 inimesele, Šveitsis ja Hispaanias enam kui 300-le.
- Toetanud aastaid stipendiumidega Tallinna tehnikaülikooli tudengeid ning Eesti näitlejate ja lavastajate õppimist välismaal.
