Scotland Yardi ekspert: pikk vaikimine ei ole inimröövide puhul ebaharilik
Enam kui kolm nädalat pärast Eesti ratturite kadumist Bekaa orus on alanud inimröövi ohvriks langenud Andre Puki ema Maarika päev ühte moodi – kiirustamisega arvuti ette. Täpselt samamoodi, telerist viimaseid uudiseid oodates, õhtu ka lõpeb. Kuid uued päevateemad sunnivad seitsme ratturi kadumise uudistes aina enam tagaplaanile.
Kui mitte arvestada kaht e-maili, mille varem tundmatu Taassünni ja Reformi Liikumine läkitas uudisportaalile Lebanon Files – neis lühikestes kirjades võttis rühmitus endale vastutuse eestlaste röövimise eest ja teatas peatsest nõudmiste esitamisest –, on kurjategijad hoidnud meediavaikust. Vestlusest välisminister Urmas Paetiga jääb kõlama võimalus, et isegi need e-mailid ei pruugi olla puhas kuld: kindel on vaid see, et saatjal olid käepärast kolme röövitud eestlase ID-kaardi koopiad.
Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Krossi hinnangul võib vaikus viidata sellele, et ulatuslikud politsei- ja sõjaväeoperatsioonid Bekaa orus on röövijad ära hirmutanud, kuid samas ei pruugi pikas ootuses olla midagi plaanivälist.
Aastaid Scotland Yardi kriisiläbirääkijana töötanud Richard Mullender ütleb Ekspressile, et näiteks Colombia inimröövide puhul on paarikuuline vaikus enne nõudmiste esitamist tavaline. Kui kontakt ükskord luuakse, tuleb läbirääkijal Mullenderi sõnul saada esmalt kinnitus, et vangid on elus, ning siis veenda röövijaid, et ka nende endi parim huvi on kinnivõetutel minna lasta.
Kuid seda tehes ei tohi bluffida, hoiatab Mullender, kes esineb sel nädalal Pärnu Finantskonverentsil. “Ärge iialgi valetage. Ärge iialgi provotseerige neid oma ähvardusi ellu viima,” on tema tähtsaim nõuanne.
Kes võis eestlased röövida? Mullender ei soovi spekuleerida, kuid osutab, et “situatsioon Lähis-Idas on murettekitav ja olukorda, mis ei allu päriselt riiklikule kontrollile, võivad ära kasutada kriminaalsed gängid”. Enamik pantvangikriisidest, mille lahendamisel Mullender on ise osalenud (enamasti leidsid läbirääkimised aset telefoni teel), lahenesid hästi.
Kuid kui Mullender üritas 2004. aasta sügisel rääkida vabaks Iraagis vangistatud inglast Ken Bigleyd ja iirlannat Margaret Hassanit, oli lõpplahendus süngem. Mullender ütleb napilt, et siiani tundmatuks jäänud röövijate “nõudmisi oli võimatu täita” ja et ilmselt oli kurb lõpp “poliitiline seisukohavõtt”. “Palun aidake mind. Palun öelge härra Tony Blairile, et ta viiks väed Iraagist välja,” anus Margaret Hassan videos, mille tema vangistajad meediasse lekitasid, kuid Suurbritannia seisukoht on alati olnud jäik.
“Ükski riik ei tunnista avalikult, et on oma kodanike eest maksnud,” märgib Mullender, mainides ühtlasi, et arvatavasti on mõni maa seda salaja siiski teinud (ennekõike räägitakse selles kontekstis Itaaliast ja Prantsusmaast). “Teatud Lähis-Ida piirkondades eksisteerib usk, et igaühel on hind; sellepärast on nendega läbi rääkida väga raske.”
Andre Puki ema meenutab, kui väga ta poeg Liibanoni minna tahtis – see riik tundus piltidel Itaaliastki ilusam. Ta mäletab viimast kirja Süüriast; sellest, kui sõbralikud olid sealsed inimesed. Ning siis – vaikus. Nüüd, kolm nädalat pärast mõeldamatuna tundunud inimröövi, ei suuda Maarika Pukk midagi öelda, kui lapselaps küsib, kus issi on.
Oma kodanike vabastamise nimel on Eesti esitanud abipalve muu hulgas Venemaale. Seitsme eestlase elusana tagasisaamine on Eesti riigile prioriteet.
Sarnaselt teiste arenenud riikidega ütleb välisminister Paet siiski, et Eesti riik ei pea pantvangivõtjatega läbirääkimisi, kuid rõhuasetus on siinkohal ilmselt sõnal “riik”. Maailmarändur Tiit Pruuli – kelle reisifirma kaudu Liibanonis ja Süürias tuuritamas käinud grupp märtsi algul Eestisse naasis – rõhutab, et tulevase võimaliku läbirääkija tähtsaimaks ülesandeks on oskus panna end ka pantvangivõtjate rolli.
Liibanoni vägivaldne minevik – 1982. ja 1992. aasta vahel rööviti riigis 67 lääneriikide kodanikku – mäletab väga mitmesuguseid inimröövide motiive ja lõpplahendusi. Prantsuse teleajakirjanikul Jean-Marc Sroussil õnnestus põgeneda, Ameerika kodaniku Frank Regieri vabastasid Amali võitlejad, prantslase Michel Brillant’i päästmisele aitas kaasa seltskond jahimehi, kes talle ja ta röövijatele Bekaa orus peale sattus.
Ameeriklase Thomas Sutherlandi jaoks lõppes õudus pärast seda, kui teda oli hoitud vangis 2353 päeva, tema kaasmaalane David S. Dodge lasti vabaks hoopis Damaskuses, kuhu ta oli toimetatud erilennuga Teheranist. Paljude pantvangi võetute asukohti muudeti pidevalt.
Kus ja millises olukorras võivad olla röövitud eestlased? Richard Mullender ei taha esineda oletustega, kuid tuletab meelde, et kurjategijad näevad pantvange üldjuhul kui vahendit, mille abil saavutada oma nõudmiste täitmist.
“Surnud pantvang ei oma väärtust ja haige pantvang on lihtsalt tüliks kaelas, nii et nende huvides on hoida neid mõistlikes, kuigi mitte tingimata mugavates tingimustes.” Olukorras, kus kujutlematu on juba juhtunud, on seegi lohutuseks.
