Alustame siis nii, nagu persoonilood reeglina ei alga: “Eemalt vaadates meenutab Scott Diel hämarduval aprilliõhtul oma lumelörtsises aias veidike arhetüüpset kolhoosnikku.” Tõsi, sellise ettekujutuse tekkes on põhisüü tema hiiglaslikel mustadel kummikutel ning umbes kümnemeetriselt distantsilt variseb pettekujutelm sootuks koost. Ei, ükski kolhoosnik ei kannaks oma kaela ümber salliks sätitud ruudulist rätti ega viipaks külalisi pisut nõutu-murelikul ilmel põhust ökomajja, mille ta on rajanud päris oma kätega, kõrrepalle katva paksu mördikihini välja.

Tema kaheaastase poja nimi poleks Uko, tema kass ei kannaks nime Suur Süda. Ennekõike ei kulutaks ükski endast lugupidav kolhoosnik oma näppe sellele, et kirjutada rahvusvahelist furoori tekitanud libreto ooperile, mis keskendus mentaalsele kuristikule president Toomas Hendrik Ilvese ja Paul Krugmani Twitteri-kontode vahel.