Seatapu ja puskari teater

Võru Linnateater, mis kannab praegust nime alles selle aasta algusest, on linna kultuurielus täiesti iseseisev institutsioon. Sellel on viis palgalist töötajat – loominguline juht, tegevjuht, kaks näitlejat ning kostümeerija-dekoraator-butafoor – ning omaette sissepääs Kandle kultuurimajas. “Viinapoepoolses otsas”, nagu kohalikud täpselt selgitavad. Eile, 28. jaanuaril esietendus “Koomiku lapsepõlv” – Tarmo Tagametsa instseneering Jonas Gardelli romaanist.

Kuivõrd Tagamets on praegu nii teatri juhi, dramaturgi, lavastaja kui muusikalise kujundaja rollis, tekib küsimus, kas keegi üldse temaga vaielda julgeb.

“Lavastuse koha pealt tulebki vaielda,” vastab ta. “Nii kunstniku kui valguskujundajaga vaielda on puhas rõõm. Dramatiseeringu koha pealt ei saagi enam vaielda. Gardell on üks minu viimaste aastate lemmikuid, ta kirjutab minu jaoks tähtsatel teemadel – tühjadest inimestest, tühjadest momentidest. Ei tea, ehk olen lapsepõlvest mingi taaga kaasa saanud.

Tema toredad grotesksed kirjeldused aitavad mul vabandada ennast ja oma lapsepõlve.”

Peaosas ehk keskealise koomiku rollis on külaline, noor Endla näitleja, kuid Võrust pärit Sten Karpov. Uurin, milliste tunnetega ta kodu­linna publiku ette astub. “Ärevus on sees, sest väga palju tuttavaid tuleb vaatama. Nagu sportlasel kodupubliku ees.” Assotsiatsioone oma lapsepõlvega leiab Sten palju. “Kindlasti ei saa ma nii kaugele tagasi vaadata kui peategelane.

Aga äratundmishetki pere- ja koolielust on küll: esimene armastus, suhted õpetajaga, koolivägivald. Usun, et äratundmisrõõmu leidub igale vaatajale.”

Tagamets selgitab, et ilma Stenita poleks ta seda tükki kavva võtnud. “Sten on minu käe all Võru teatristuudios õppinud, olen näinud tema arengut. Minu jaoks on ta üks avatumaid ja julgemaid noori näitlejaid Eestis.”

Kui Võru teater peaks valima logo, tunnuslause või maskoti, milline see võiks olla? Tagamets: “Meie näitlejad on elukunstnikud, keegi pole siia tulnud varasema teatritaustaga. Logo võiks olla midagi seatapu ja puskarijoomisega seoses. Need on rituaalsed tegevused, millega pärast teatrit tegeleme.” Ükski trupi liige ise sigu ei pea ega suuremal hulgal metsakohinat ei valmista. Aga tuttavate juures tehakse nii ühte kui teist.

Enne Tagametsa juhatas Võru teatrielu ning viis selle professionaalse tasemeni – nii sisult kui vormilt – Taago Tubin, kes nüüd töötab Viljandi Ugalas. Imestan, miks peavad kõik Võru teatrijuhtide ees- ja perekonnanimed t-tähega algama. “Tugevad Tegijad!” leiab Tagamets.

Võru tingimustes arvestatavaks tööandjaks ei ole teatril plaanis saada. “Aga me tahame rääkida asjadest, mis Võrumaa ja Lõuna-Eesti mastaabis on tähtsad. Teha üks või kaks ründavama iseloomuga lavastust, mis paneksid Võru inimese pead tõstma ja huvi tundma.”

Sõnapaar “teatrilinn Võru” tekitab Tallinnast vaataja peas küsimärgi. Tagamets loendab siit pärit teatritegijaid: Ain Mäeots, Hilje Murel, Marje Metsur, Taago Tubin. Kui nurisen, et rida võiks esinduslikum olla, toob välja trumbi: siin on mänginud ka noor Jüri Järvet. Trupi profid Maive Käos ja Agu Trolla on mõlemad Navi külast ning õppisid Väimelas teatrikaugeid erialasid – turismindust ja veterinaariat. Navilt on pärit ka minister Ivari Padar. Kui küsin Tagametsalt, mis rolli ta oma teatris Padarile annaks, vastab ta, et teeks te maga monoetenduse.

Teater ja õpilaste teatristuudio on Võrus niivõrd läbi põimunud, et ühte ilma teiseta ei saa ette kujutada. Tagamets on seal õpetanud 2001. aastast viit koosseisu ning teab peaaegu kõigi kasvandike edaspidist elukäiku. “Kaks stuudiolast õpivad arstiks – üks isegi kirurgiks. On võrsunud kaks kutselist näitlejat – Ago Soots ja Sten Karpov. Siis veel tantsijaid, muusikuid, üks advokaat. Aga kõige uhkem olen selle üle, et ühest tüdrukust on saanud lendur.”