23.09.2011, 07:08
“See jälkus tuleb otsekohe lõpetada!”
Alfred Rosenbergi käsitlevate materjalide eemaldamine näituselt pole Eesti mõistes midagi uut. Heinz Valk meenutab, kuidas vene ajal võeti näitustelt maha tema ja teiste kunstnike töid.
1970ndate aastate keskel algas Leonid Brežnevi targal juhtimisel Nõukogude Liidu vaimses elus uus kruvide kinnikeeramise ajastu. Nii näiteks Valgu karikatuurikogumiku “Gbzöh!” koostamisel ei andnud tsensuur trükiluba paljudele piltidele, mis mõned aastad tagasi olid ajakirjanduses ilmunud. Seetõttu otsustas Valk oma isiknäitusel 1976. aastal Kunstihoone salongis katsetada võimude valvsust ja pani näitusele selliseidki töid, mis polnud kunagi tsensuurist läbi pääsenud. EKP Keskkomitee ärkas alles viie päeva pärast – tuli käsk näitus otsemaid kinni panna! Kunstnike Liidu esimees Ilmar Torn ja Kunstifondi direktor Andres Kompus kutsuti keskkomiteesse aru andma, kuna näitus olevat vaatajais kutsunud esile massilise nördimuse ja pahameele. See oli muidugi juba ammusest ajast tuttav vale, millega võimud veeretasid oma sigaduse rahva kaela. Ent Torn ja Kompus ei mõelnudki nii lihtsalt alla anda ja jõudsid kokkuleppele näituse jätkamiseks, kui Valk sealt neli kõige nõukogudevaenulikumat pilti maha võtab. See saavutus oli aga lühiajaline, sest päev hiljem tuli uus ultimaatum.