Möödunud nädala kolmapäeval toimus ajakirjanikele taustabriifing, mida majandusministeeriumi PR-esindaja Rasmus Ruuda nimetas “järjekorras vist juba viiendaks”.

Majandusminister Juhan Parts tutvustas ideed, kuidas teha Eesti Energia aktsiast nn rahvaaktsia. Selleks kavatseb firma anda igale inimesele, kes IPO ajal aktsiad ostab ja neid vähemalt aasta enda nimel hoiab, kauba peale tasuta veel ühe aktsia.

See näitab, et Eesti Energia on küll kapitalinäljas, aga siiski nii tugev, et suudab magusaid kingitusi teha.

Teiseks näitas ministeeriumi asekantsler Ahti Kuningas slaide, kus mainiti justkui muuseas, et tuleval aastal kulutab Eesti Energia dividendide maksmiseks 400–600 miljonit krooni.

Tegemist pole küll suure summaga tänavu dividendidele kuluva 2,2 miljardi krooni kõrval, kuid ta annab olulise signaali: kallis eestlane, minister Parts loob sulle vahva rahateenimise võimaluse, sest Eesti Energia jaksab lisaks boonusaktsia kinkimisele maksta ka dividende!

Kõige üllatavam oli aga Partsi teade, et Eesti Energia kingib igale oma töötajale umbes 10 000 krooni ulatuses aktsiaid. Igaühele võrdselt, sõltumata ametikohast.

Jah, ma mõistan, et töötajad on tavaliselt börsile mineku eel ärevad, sest börsil olek tähendab suurema kasumi küttimist ja efektiivsuse jaht seab ohtu töökohad.

Võimalik, et selline kingitus aitab töötajaskonda rahustada ja sättida meelsust “õigele” lainele. Paar nädalat varem olid Eesti Energias tegutsevate ametiühingute esimehed teinud isegi ühisavalduse börsile viimise kasuks, kui “töötajatel soodustatakse ettevõtte aktsiate omandamist”.

Kuid tavaliselt ei tehta börsile minnes selliseid kingitusi. Armin Karu ei jaganud Olympic Casino aktsiaid niisama oma alluvatele. Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik premeeris vaid oma lähemaid kaasvõitlejaid ja needki optsioonid polnud tasuta. Miks peab nüüd üks riigile kuuluv firma elektrikuid ja kaevureid sellise preemiaga poputama? Kas nad hakkavad väikeomanikena paremini tööle? Või on selle rahakülvamise ­kujul tegemist hoopis minister Partsi varakult alanud valimiskampaaniaga?

Kui ajakirjanikud päev hiljem Eesti Energia peadirektorilt Sandor Liivelt kommentaare palusid, keeldus Liive väitega, et ei tohi praegu IPO detailidest rääkida. Poliitik Parts oli tema tõlgenduses lihtsalt “kõva häälega mõelnud”.

Ja kaks nädalat tagasi andis Parts Postimehele pika usutluse pealkirjaga: “Eesti Energia börsile minek loob 5000 uut töökohta”. Tööpuuduses vaevlevale Ida-Virumaale ei saa olla paremat sõnumit.

Kuigi valitsus pole börsiotsust langetanud, on Ahti Kuninga sõnul IPO ettevalmistamisega seotud juba sadakond inimest.

Need pole ainult Eesti Energia juhid ning Juhan Parts oma alluvatega, vaid krõbeda tasuga pankurid, konsultandid, juristid, advokaadid, PR-mehed.

Ilma suurema kärata toimus konkurss, millega valiti aktsiamüügi peakorraldajaks Deutsche Bank, kaaspeakorraldajaks SEB Enskilda ning kaaskorraldajateks Citigroup ja Swedbank. Eesti Energia finantsnõustamisega tegeleb Lexicon Partners. Juriidilist poolt valmistavad ette endise justiitsministri Jüri Raidla advokaadibüroo Eestist ning kaks globaalset juurakombinaati: üks Londonist ja teine New Yorgist.

Audiitortöö on PriceWaterhouseCoopersi käes, kaevandamispoolt nõustab Lõuna-Aafrikast alustanud suurfirma. PR-tööd veavad Pelham Bell Pottinger ja Corpore. Viimati nimetatu mõjutas eestlaste meelsust ka hiljutistes suurtehingutes, kui rootslased võtsid üle Eesti Telekomi ja Norma.

Sellise võimsa löögirusika kasutamine maksab, ja sugugi mitte vähe. Sandor Liive jätab mulje, et summa pole nii suur ühtigi: “Investeerimispangad töötavad edukustasu põhimõttel. Kuutasu ei ole, vaid mõned lennukipiletid peame kinni maksma.”

Kuid edukustasuks on ette nähtud 4–5 protsenti börsile viimise hinnast ehk 280–350 miljonit krooni. Juristid, audiitorid, PR-mehed ja muud nõustajad nõuavad aga oma soolased tunnitasud välja täie rauaga.

Lisame siia töötajatele kingitavad aktsiad: 8000 inimesele 10 000 krooni, kokku 80 miljonit, maksud võib-olla selle peale. Siis veel boonusaktsiad. Eesti Energia börsileviimine võib vabalt maksta 400 miljonit krooni, isegi rohkem.

Mul pole midagi Juhan Partsi vahva PR-jutu vastu. Valitsus käskis tal börsileviimist laiadele massidele tutvustada ja minister teeb seda superhästi. Olen end mitu korda tabanud mõttelt, et Eesti Energia aktsiate ostmist tasub tõsiselt kaaluda.

Mind häirib aga see, kui vähe räägitakse alternatiivsetest võimalustest ja börsileviimisega kaasnevatest riskidest.

Näiteks, kas Eesti Energiale jätkub piisavalt põlevkivi – ressursse noolivad ka tema konkurentfirmad, ja kaevandamislube jagavad poliitikud, kes ei pruugi olla Eesti Energia sõbrad.

Mis saab CO2 kvootidest? Kas need rakenduvad ka õlitootmise puhul, mida Eesti Energia börsilt saadava rahaga hoogsalt laiendada kavatseb?

Mis saab uutele põlevkivikateldele ettenähtud toetustest – äkki leiavad poliitikud, et kasulikum on osa toetustest tuule- ja muu alternatiivenergia tootmiseks eraldada? Ja nii edasi.

Kas kõik olulised riskid on kirja pandud prospekti, mille algne versioon peaks juba finantsinspektsioonis olema?

“Riik võiks investeerida rohkem sinna, kuhu finantsturud investeerida ei taha,” ütleb Eesti Energia nõukogu esimees Jüri Käo. “Riigil on [peale Eesti Energia] ka muid prioriteetseid valdkondi.”

“See ei ole Exceli tabelisse pandav otsus, sest küsimus on riskidega arvestamises. See on majanduspoliitiline otsus,” lisab Sandor Liive.

Rahandusminister Jürgen Ligi kinnitab, et pooldab tavaliselt erarahastamist, kuid IPO puhul on veel palju lahendamata küsimusi, riske ja ebaselgust. Aga tal on õnneks veel paar nädalat mõelda.

Novembris andis valitsus Ligile ülesande valmistada ette alternatiivne kava, et rahasüsti teeb erainvestorite asemel Eesti riik. Vajamineva raha hangiks riik võlakirjade väljaandmise teel.

Äririskid jääksid sel juhul küll ainuomaniku ehk riigi kanda, kuid samas saaks riik rahastada energiafirmat hoopis paindlikumalt ehk panna kapitali juurde täpselt siis, kui poliitikud on vaidlused lõpetanud ning raha reaalselt vaja läheb, mitte koguda seda kokku ühe ropsuga, nagu näeb ette IPO-kava.

Võlakirjade ettevalmistamist ei saada võimas PR-töö ja kallite abiliste armee. Rahandusministeeriumis tegeleb asjaga vaid käputäis ametnikke. Kuid teoreetiliselt saaks ka Ligi väga head PRi teha.

Esiteks on riigi võlakirjad vähem riskantsed kui aktsiad.

Teiseks oleks oodatav tulu väiksem kui aktsiate oma, kuid see-eest suurem kui see, mida pangad tähtajalistele hoiustele maksavad. Riiki usaldab rahvas rohkem kui mõnda panka.

Kolmandaks saaks võlakirjadega börsil kaubelda samamoodi nagu aktsiatega. (Kuid Swedbanki fondide pealik ­Agnes Makk märgib, et tõenäoliselt kujuneks Eesti riigi emissiooni maht rahvusvahelises mõistes väikeseks ning seetõttu ka likviidsus suhteliselt madalamaks. Pole välistatud, et suurema koguse soetamisel tuleb võlakirju hoida enda käes kuni nende väljalunastamiseni.)

Neljandaks võiks ka Ligi rääkida 5000 uue töökoha loomisest, sest pole vahet, kas uute jaamade ja õlitehase ehituseks annavad raha erainvestorid või riik. Aga see oleks juba demagoogia meistriklass.

 Kaalul on Eesti Energia kaks tulevikuvarianti
 Parts: Eesti Energia aktsiad börsile Ligi: Riik annab välja võlakirjad
 Aktsiate tootlus on tavaliselt suurem. Võlakirjade tootlus on tavaliselt väiksem.
 Hind võib kukkuda, dividendide saamine sõltub kasumist ja poliitikute otsustest, kes kontrollivad Eesti Energiat. Intressimäärad kindlad.
 Eesti Energia krediidireiting on A1, Moody’s teatas märtsis selle alandamise võimalusest. Eesti riigi reiting on A1, Moody’s tõstis väljavaate märtsis negatiivselt stabiilsele.
 Eesti Energia kavatseb kinkida tavalistele inimestele iga kümne aktsia kohta ühe boonus­aktsia. ?
 Firmat kontrollivad poliitikud ehk aktsia kurss ja dividenditulu sõltuvad poliitikutest. Võlakirjade lunastamine ega intressimäär ei sõltu poliitikutest.
 Aktsiad müüakse börsil. Ka võlakirju saaks börsil müüa.