06.12.2007, 00:00
See oli...Tallinna Moemaja
15 aastat tagasi jõudis Eesti moehuvilisteni üle kolmekümne aasta elanikkonnale rahvusvahelisi moesuundi vahendanud kuid ainsaks lõigetega perioodikaväljaandeks jäänud ajakirja Siluett viimane number. Peagi lõpetas oma senise tegevuse 1957. aasta kevadel asutatud Tallinna Moemaja, kellele Silueti toimetus kuulus. Perestroika-järgne ümberkorralduste tulv oli alanud …
Nüüd, kui selle kuulsa trendikeskuse
tegutsemisaastad on jäänud möödanikku, võiks ehk
küsida, mis seostub praeguse aja noortel, aga ka nende emadel ja
vanaemadel mõistetega moedemonstratsioon, mannekeen ja Tallinna Moemaja?
Kuivõrd olulist rolli mängis hiljem tunnustavalt kohalikuks
moemekaks ristitud institutsioon Eesti moeelu edendamisel 1957–1992 ning
kas sirvib keegi peale õpihimuliste moetudengite veel vanu Siluette?
Loodetavasti pani kevadsuvel ETDM-is eksponeeritud ning endisi töötajaid, sh ka kunstnikke ja mannekeene, veelkord kokku viinud juubelinäitus „Kui kõndis mannekeen … 50 aastat Tallinna Moemaja asutamisest” selle ettevõtte sünniloo meenutamisele-tähistamisele väärika punkti.
Ehkki aeg-ajalt ilmub trükiväljaannetes (Anne, Elukiri, Eesti Naine jt) moemajaga seotud isikute elulugusid kajastavaid artikleid, on ajast, mil ühe ettevõtte kunstnike loomingut kollektsioonide kaupa suurejoonelistel moedemonstratsioonidel näha võis, saanud tänaseks ühte kindlat lähimineviku perioodi käsitlev peatükk eesti moeajaloos. Ettevõte reorganiseeriti ja likvideerus 90ndate keskel.
Samas näitab Interneti-otsing, et sellenimeline ettevõte tegutseb tänaseni. Leiame AS Tallinna Moemaja ning Kairi Vildersoni kontaktandmed ning infot väikefirma tegevuse kohta. Paraku ühendab kahte erineva töökorraldusega ettevõtet praegu vaid ja ainult ühine nimetus.
Tegelikult katkes järjepidevus omaaegse trendikeskusega juba siis, kui erastamise käigus omandatud ateljee-tüüpi moemajast lahkusid viimasedki eelnenuga sidet säilitanud moekunstnikud ja konstruktorid. Seadmed ja ka ruumid pole enam endised. Kui paljud teavad, et omaaegne Tallinna Moemaja paiknes vanalinna südames Suur-Karja tänaval? Nõukogude perioodil kuulus kinnistu tollasele Kergetööstusministeeriumile ja rendiraha polnud veel probleemiks.
Tallinna Moemaja teati pea kõikjal Eestis isegi siis, kui sinna otseselt asja ei olnud. Ettevõte tegeles ju näidismudelite väljatöötamise ning nõukogude moodide esitlusega välisreisidel.
Moeetendusi sõideti vaatama isegi maapiirkondadest ja Silueti jooniste järgi said isegi pabernukud endale riided selga. Juhul muidugi, kui kodukioskis värskeid üksiknumbreid avalikku letimüüki jagus. Tihti tuli seda kodumaist moeajakirja lausa mööda linna sõites taga otsida ja vahel tuli koguni leppida venekeelse eksemplariga.
Ka kunstnikud ja mannekeenid tegi kohalikule elanikkonnale nimepidi tuttavaks ajakiri Siluett, kus leidus selliseid põnevaid ja praeguseni huvipakkuvaid rubriike nagu moeleksikon, kostüümi ajalugu, Silueti kirjakast ja kogu maailmast. Lisaks moesuundade tutvustustele oli varasemate aastakäikude väljaannetes rohkesti muidki harivaid artikleid. Kui arvestada asjaolu, et lisaks Siluetile oli naistele mõeldud vaid ideoloogilise suunitlusega Nõukogude Naine, siis pole ka ime, et kunstlikult tekitatud tühimikku ühes ajakirjas täita püüti. Igasugused näpunäited kulusid suletud süsteemis kogu perele marjaks ära.
Kuna valdav osa moekeskuse aastakümnetepikkusest ajaloost jääb suletud süsteemiga nõukogude perioodi, aitasid kunstnikke-modelleerijaid uuendustega kursis hoida antikvariaatidest hangitud välismaised moeajakirjad (Vogue, Elle, Linea Italiana jt) ning linnapildis liikuvad turistid. Olulist rolli mängis ka Soome TV ülekannete nähtavus Eesti põhjarannikul. Erialaseid kogemusi käidi koos teiste liiduvabariikide esindajatega vahetamas peamiselt Üleliidulises Moemajas Moskvas, kuid ka rah vusvahelistel moekongressidel, -tööstusnäitustel ja –messidel. Eesti võis oma moekunstnike ja nägusate mannekeenide taseme üle uhkust tunda. Eks moodustunud ju siin Läänemere rannikul omamoodi ida- ja läänetsooni rõivamoodi ühendav puhvertsoon.
Nagu ikka juhtub, kippusid ka selle ettevõtte – Tallinna Moemaja – puhul ajutiseks kasutamiseks määratud ruumid püsivaks jääma. Uude majja kolimisest oli küll korduvalt juttu ja ka projektid reaalselt olemas (üks hoone pidi valmima 1965 ja teine 1985), kuid ehitamiseni millegipärast ei jõutud. 80ndatel aastatel toimus Tallinna Moemajas hoopis põlvkonnavahetus.
Pöörasevõitu ideede teostamiseks said võimaluse mh Liivia Leškin, Zoja Järg, Hilja Tüür, Katrin Kasesalu, Anu Hint, Vilve Unt ja Ivo Nikkolo. Ka moeetendustesse hakkas imbuma üha enam legendaarsete ERKI moeshow’de elemente. Seda oli aimata nii muusikas kui ka varasemast mängulisemas liikumises. Ajapikku muutus ka Silueti moeillustratsioonide stiil, kuid 80ndatel domineerisid selles ajakirjas juba moefotod.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Tallinna Moemaja oli suhteliselt edukalt eksisteeriv, tuntud ja toimiv märk omas ajas. Muutunud riigikorraga Eestis on asemele tulnud terve rida uusi väiksemaid ja suuremaid ettevõtteid, kuid mitte sellise esindusmissiooniga moekeskust nagu see sai eksisteerida ainult valitsenud süsteemi tingimustes ja toel. Ei kunagi enne ega ka hiljem pole olnud taasiseseisvunud Eestis vajadust sellise esindusliku keskuse järele. Mitmel järjestikusel aastal korraldatud Tallinna Moepäevad oli viimane meeleheitlik katse läänemaailmale oma olemasolu tõestada. Peagi tajuti, et edu võti peitub hoopis väikeettevõttes – ateljees.
Eesti-suguses piirkonnas ei saanudki sündida uusi läbilöögivõimelisi trende. Pigem oli siin tegemist rahvusvaheliste moesuundade interpreteerimise ja meie oludes kandmiseks sobivaks kohandamisega. Ja sellise suunanäitaja rolliga sai Tallinna Moemaja suurepäraselt hakkama, kuuludes kindlalt Nõukogude Liidu juhtivate moemajade esiviisikusse, kui mitte öelda, et -kolmikusse.
Loodetavasti pani kevadsuvel ETDM-is eksponeeritud ning endisi töötajaid, sh ka kunstnikke ja mannekeene, veelkord kokku viinud juubelinäitus „Kui kõndis mannekeen … 50 aastat Tallinna Moemaja asutamisest” selle ettevõtte sünniloo meenutamisele-tähistamisele väärika punkti.
Ehkki aeg-ajalt ilmub trükiväljaannetes (Anne, Elukiri, Eesti Naine jt) moemajaga seotud isikute elulugusid kajastavaid artikleid, on ajast, mil ühe ettevõtte kunstnike loomingut kollektsioonide kaupa suurejoonelistel moedemonstratsioonidel näha võis, saanud tänaseks ühte kindlat lähimineviku perioodi käsitlev peatükk eesti moeajaloos. Ettevõte reorganiseeriti ja likvideerus 90ndate keskel.
Samas näitab Interneti-otsing, et sellenimeline ettevõte tegutseb tänaseni. Leiame AS Tallinna Moemaja ning Kairi Vildersoni kontaktandmed ning infot väikefirma tegevuse kohta. Paraku ühendab kahte erineva töökorraldusega ettevõtet praegu vaid ja ainult ühine nimetus.
Tegelikult katkes järjepidevus omaaegse trendikeskusega juba siis, kui erastamise käigus omandatud ateljee-tüüpi moemajast lahkusid viimasedki eelnenuga sidet säilitanud moekunstnikud ja konstruktorid. Seadmed ja ka ruumid pole enam endised. Kui paljud teavad, et omaaegne Tallinna Moemaja paiknes vanalinna südames Suur-Karja tänaval? Nõukogude perioodil kuulus kinnistu tollasele Kergetööstusministeeriumile ja rendiraha polnud veel probleemiks.
Tallinna Moemaja teati pea kõikjal Eestis isegi siis, kui sinna otseselt asja ei olnud. Ettevõte tegeles ju näidismudelite väljatöötamise ning nõukogude moodide esitlusega välisreisidel.
Moeetendusi sõideti vaatama isegi maapiirkondadest ja Silueti jooniste järgi said isegi pabernukud endale riided selga. Juhul muidugi, kui kodukioskis värskeid üksiknumbreid avalikku letimüüki jagus. Tihti tuli seda kodumaist moeajakirja lausa mööda linna sõites taga otsida ja vahel tuli koguni leppida venekeelse eksemplariga.
Ka kunstnikud ja mannekeenid tegi kohalikule elanikkonnale nimepidi tuttavaks ajakiri Siluett, kus leidus selliseid põnevaid ja praeguseni huvipakkuvaid rubriike nagu moeleksikon, kostüümi ajalugu, Silueti kirjakast ja kogu maailmast. Lisaks moesuundade tutvustustele oli varasemate aastakäikude väljaannetes rohkesti muidki harivaid artikleid. Kui arvestada asjaolu, et lisaks Siluetile oli naistele mõeldud vaid ideoloogilise suunitlusega Nõukogude Naine, siis pole ka ime, et kunstlikult tekitatud tühimikku ühes ajakirjas täita püüti. Igasugused näpunäited kulusid suletud süsteemis kogu perele marjaks ära.
Kuna valdav osa moekeskuse aastakümnetepikkusest ajaloost jääb suletud süsteemiga nõukogude perioodi, aitasid kunstnikke-modelleerijaid uuendustega kursis hoida antikvariaatidest hangitud välismaised moeajakirjad (Vogue, Elle, Linea Italiana jt) ning linnapildis liikuvad turistid. Olulist rolli mängis ka Soome TV ülekannete nähtavus Eesti põhjarannikul. Erialaseid kogemusi käidi koos teiste liiduvabariikide esindajatega vahetamas peamiselt Üleliidulises Moemajas Moskvas, kuid ka rah vusvahelistel moekongressidel, -tööstusnäitustel ja –messidel. Eesti võis oma moekunstnike ja nägusate mannekeenide taseme üle uhkust tunda. Eks moodustunud ju siin Läänemere rannikul omamoodi ida- ja läänetsooni rõivamoodi ühendav puhvertsoon.
Nagu ikka juhtub, kippusid ka selle ettevõtte – Tallinna Moemaja – puhul ajutiseks kasutamiseks määratud ruumid püsivaks jääma. Uude majja kolimisest oli küll korduvalt juttu ja ka projektid reaalselt olemas (üks hoone pidi valmima 1965 ja teine 1985), kuid ehitamiseni millegipärast ei jõutud. 80ndatel aastatel toimus Tallinna Moemajas hoopis põlvkonnavahetus.
Pöörasevõitu ideede teostamiseks said võimaluse mh Liivia Leškin, Zoja Järg, Hilja Tüür, Katrin Kasesalu, Anu Hint, Vilve Unt ja Ivo Nikkolo. Ka moeetendustesse hakkas imbuma üha enam legendaarsete ERKI moeshow’de elemente. Seda oli aimata nii muusikas kui ka varasemast mängulisemas liikumises. Ajapikku muutus ka Silueti moeillustratsioonide stiil, kuid 80ndatel domineerisid selles ajakirjas juba moefotod.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Tallinna Moemaja oli suhteliselt edukalt eksisteeriv, tuntud ja toimiv märk omas ajas. Muutunud riigikorraga Eestis on asemele tulnud terve rida uusi väiksemaid ja suuremaid ettevõtteid, kuid mitte sellise esindusmissiooniga moekeskust nagu see sai eksisteerida ainult valitsenud süsteemi tingimustes ja toel. Ei kunagi enne ega ka hiljem pole olnud taasiseseisvunud Eestis vajadust sellise esindusliku keskuse järele. Mitmel järjestikusel aastal korraldatud Tallinna Moepäevad oli viimane meeleheitlik katse läänemaailmale oma olemasolu tõestada. Peagi tajuti, et edu võti peitub hoopis väikeettevõttes – ateljees.
Eesti-suguses piirkonnas ei saanudki sündida uusi läbilöögivõimelisi trende. Pigem oli siin tegemist rahvusvaheliste moesuundade interpreteerimise ja meie oludes kandmiseks sobivaks kohandamisega. Ja sellise suunanäitaja rolliga sai Tallinna Moemaja suurepäraselt hakkama, kuuludes kindlalt Nõukogude Liidu juhtivate moemajade esiviisikusse, kui mitte öelda, et -kolmikusse.