"'See on üks imelik asi, läheb kergesti ümber!"'
Kui professionaalne ala on külgkorvikross?
Are Kaurit: Suhteliselt väheprofessionaalne. Ainult kaks paari – Kristers Sergis-Sven Verbrügge ja Daniel Willemsen-Kaspars Stupelis – on täisprofid, meie oleme sellised poolprofessionaalid. Suuri tehasetiime nagu soolokrossis, meil ei ole ja rahad, mis liiguvad, on väikesed.
Teisalt on meie ala väga spetsiifiline, ratta peal peab olema kaks head meest. Ega niisama ikka ei võida küll.
Kas sõitjad saavad omavahel hästi läbi?
AK: Jah, eks see aitab, et rahad on suhteliselt väikesed. Mida rohkem on spordis raha, seda keerulisemad on ka suhted. Ma olen kuulnud, et sooloklassides mehed enam üksteisega juttu ei räägi.
Kui lai on külgkorvikrossi kandepind maailmas?
AK: Mootoreid teeb kaks suuremat tehast, raame viis-kuus. Sõitjad tulevad põhiliselt Euroopast. Austraalias ja Ameerikas sõidetakse ka, mõned paarid on MMil kah käinud, aga nende tase on suht madal.
Teie aastaeelarve on umbes kaks miljonit, aga logosid särgil hästi palju. Kas see tähendab, et sponsorraha tuleb piskukaupa kokku?
AK: Eestis ongi sponsorlus põhiliselt mitterahaline. Näiteks Rakvere annab reisu peale oma lihatooteid, tööriistafirma tööriistu. Eestist on raha väga raske leida.
Kui palju võiks olla Sergise eelarve?
AK: Suurt infot selle kohta pole, aga Sergis ostis eelmisel aastal auto, mis maksis 1,4 miljonit.
Mis te peale krossisõidu veel teete?
AK: Tsikliraame ehitame ka, ja ega suurt muud ei teegi. Katsume perega võimalikult rohkem koos olla, isa mängida.
Kas AYR ongi teie raamimark?
AK: Jah, neid me ehitame siin Eestis. Häda on selles, et me peame ise nii palju sõitma ja suudame neid seetõttu müügiks väga vähe ehitada. Võibolla kunagi tulevikus…
Kui kiiresti külgkorvikrossi tehnika areneb?
AK: Mega-hüper-super-muudatusi pole olnud, aga eks areng ikka toimub.
Jürgen Jakk: Kui sooloklasse vaadata, siis kolm aastat tagasi kasutasid kõik kahetaktilisi mootoreid. Siis tulid üksikud neljataktilised. Kiirused lähevad suuremaks, hüpped pikemaks ja praegu on juba praktiliselt kõik neljataktilised.
Kuidas te võistluselt võistlusele liigute?
AK: Bussiga sõidame. See on meil reisibussi suurune, kütust võtab 25 liitrit saja peale ja kilomeetreid koguneb päris palju. Laevapiletid ka lisaks, nii et reisimisele kulub üsna suur osa eelarvest.
Kui tihti te hooaja jooksul Eestis käite?
AK: Bussiga läksime Eestist ära veebruari lõpus, maikuus olime ka korra kodus. Vahepeal saime lennukiga kah paar korda koju.
JJ: Nelja kuu jooksul olime kodus 21 päeva. Või oli see viie kuu jooksul? Neli-viis päeva korraga, nagu meremehed. Siis kadusime jälle kolmeks nädalaks.
Mida te kahe võistluse vahel teete, kui Euroopas olete?
AK: Kui kaks etappi on nädalase vahega, siis tundub, et aega nagu oleks, aga tegelikult on kogu aeg kiire. Esmaspäeval on kõik natuke väsinud. Siis peseme tsikli puhtaks, koristame bussi.
JJ: Oleneb nädalavahetuse sõidust ka. Teinekord on rada nii raske, et alles teisipäeval hakkad normaalselt mõtlema.
AK: Teisipäeval kontrollime tehnika üle, kolmapäeval käime korra sõidutrennis. Neljapäeval paneme asjad kokku ja neljapäeva õhtul või reede hommikul sõidame võistluspaika. Reedel oleme juba kohapeal. Vahel oleme käinud linnapeal uitamas, aga ega meil suurt vaba aega ei jää.
JJ: Siis tuleb need tööd ära teha, mida kodus pole teinud. Bussi kallal on igasugu nipet-näpet alati nokitseda.
AK: Meie jaoks on ta nagu maja, seda on vaja pidevalt paremaks teha ja ehitada.
Kus teie Euroopa baas asub?
AK: Belgias ühe sponsori juures, seal on meil garaaž, kus tsiklit remontida ja muud asjad.
Kas tema reklaam ongi teil krae peal?
AK: Jah, tema üritab meie raame Euroopas müüa. (Krae on motokrossiriietusel parim reklaamikoht, sest see on fotodel alati näha. Kauritil-Jakil on sinna kirjutatud AYR Belgium ja tihti uuritakse, kas nad esindavad Belgiat.)
Kuidas võistlusnädalavahetus välja näeb?
AK: Ajakava on igal pool üsna ühesugune. Laupäeva hommikul on tehniline kontroll, lõuna ajal kõigepealt vabatrennid ja siis ajasõit. Pärast ajasõitu tuleb tsikkel järgmiseks päevaks ette valmistada.
Pühapäeva hommikul on vabatrenn ja kell üks esimene start. Pühapäeval enne starti jääb veidi aega, aga üldiselt on paras tempo peal. Kui tehnikaga mingeid probleeme on, läheb päris pingeliseks.
Kas seda ka on juhtunud, et asjadega valmis ei jõua?
AK: On ikka juhtunud küll. Kasvõi eelmisel nädalavahetusel, kui meil mootoriga probleeme oli. Mootorivahetus käib suhteliselt ruttu, umbes tund aega. Kahe sõidu vahel oli poolteist tundi, nii et palju aega üle ei jäänud.
Vanasti oli aega rohkem, nüüd on ajakava tihedam. Esiamordi vahetasime veel ära, kõigil (Kaurit, Jakk ja üks mehaanik) olid kogu aeg käed-jalad tööd täis.
AK: Vahepeal oleks vaja puhata ka, kasvõi korraks pikali visata. Esimene sõit võtab ikka füüsiliselt päris läbi.
Mis te sügisel teete, kui hooaeg läbi saab? Puhkate?
AK: Meil on puhkuste süsteem üsna paigast ära. Kui pikk hooaeg saab läbi, oleneb rahalisest seisust, mida edasi teha. Kindlasti tuleb tegeleda kodutöödega ja hakata ka järgmise hooaja peale mõtlema – kas on võimalik leida niipalju raha, et edasi sõita.
Uus hooaeg hakkab põhimõtteliselt pihta enne vana lõppu.
JJ: Septembris saab hooaeg läbi ja novembri lõpuks peavad uue aasta asjad kõik selged olema.
AK: Siis on vaja füüsilist trenni teha, veebruaris on viimane aeg kuskile soojale maale laagrisse minna, lume peal harjutada ei saa. Siis hakkabki juba hooaeg pihta, tänavu algasid võistlused aprillis, aga on ka märtsis alanud.
Puhkust peaks orgunnima, aga tihtipeale on hooaeg läbi, rahad otsas, ja probleeme palju.
Kui hea teil füüsiline vorm on?
AK: Talvel me käime kergejõustikuhallis jooksmas ja kangi tõstmas. Suvel käime ainult jooksmas, siis ei või füüsilist trenni teha, see kipub käed ära rikkuma. Füüsiline vorm peab olema päris hea.
Teistega võrreldes tundub meil vorm päris hea olevat. Praegu me oleme sõidu lõppfaasis suutnud konkurentidest mööda minna. Raske öelda, kas me oleme ise füüsiliselt kõvemad või on meil tõesti paremate amortidega tsikkel.
Kui palju te sõidutrenni teete?
AK: Suvel korra nädalas, aga kui kahel nädalal järjest võistlused on, siis vahel ei jõua kordagi sõita. Kevaditi treeninglaagris sõidame kümme päeva jutti, kaks korda päevas, väikeste vahedega muidugi.
JJ: Kui oleks rohkem vaba aega, peaks rohkem sõitma ka. Soolotsiklitel öeldakse, et tipptasemel olemiseks tuleks sõita 15 tundi nädalas, ehk rohkem kui kaks tundi päevas.
Kas külgkorvikross on ohtlik ala?
AK: Motokross on ikka suhteliselt ohtlik. Korraliku paugu võib igal ajal panna, ükskõik millega võidu sõidad.
Palju teil vigastusi on olnud?
AK: Mul on vist kaheksa luumurdu olnud.
JJ: Kui ma Wichmanniga sõitsin, siis tuli neid ikka päris palju.
Lennujaamas turvaväravast läbi ikka pääsete?
AK ja JJ: Ei, rauda meil sees ei ole.
Kõrvaltvaatajale tundub, et korviga tsikkel läheb üllatavalt kergelt ümber.
AK: Läheb jah, see on üks imelik asi. Temaga on võimalik päris kiiresti sõita ja päris pikki õhulende teha, aga teinekord läheb ta nii imelikult lihtsalt umber, et ei saa isegi aru.
JJ: Kaks meest on peal ja üks teeb ühtemoodi, teine teistmoodi. Kui tema keerab ja mina arvan, et ta ei keera, siis automaatselt inertsiga viin ma tsikli kohe balansist välja. Sel momendil on küsimus ainult, mis pidi tsikkel ümber läheb.
Kui tihti sellist asja ette tuleb?
JJ sülitab kolm korda üle õla.
AK: Õnneks viimasel ajal üsna vähe. Nooruse uljus on hullem asi, teinekord läheb kiirus nii suureks, et ei suuda seda enam kontrollida. Eks ikka tuleb ette, eile trenniski läks korra nii ümber, et ei saanud arugi, milles asi. Aga üldiselt – mida rohkem ta püsti seisab, seda parem.
Kui pikki või kõrgeid hüppeid korviga tehakse?
AK: Noh, päris pikki. Kuskil Prantsusmaal tehakse kolmekümnemeetrisi hüppeid küll. Kõrgust on raske öelda, aga korvidel on hüpped päris suureks läinud.
Pannakse ka üle kahe küüru nagu soolotsiklitega?
AK: Jah, seda ka. Ülipika vahe korral muidugi mitte.
JJ: Kui on sujuv pealesõit, siis tehakse korviga samasuguseid hüppeid kui soolotsikliga. Paari-kolme aasta taguse ajaga võrreldes hüpatakse palju rohkem.
Kas see tähendab, et kiirused on suuremaks läinud?
AK: Jah, mootorite võimsus kasvab, amordid lähevad paremaks, nii see kiirus vaikselt tuleb.
Michael Park ütles, et tema suhe Markko Märtiniga on nagu abielu. Kas teil on samamoodi?
AK: Kuram, ma ei oskagi selle abielu kohta nüüd öelda. Eks mõned asjad võivad olla küll niimoodi. (Muigab) Korvimeest ma naisega võrrelda muidugi ei oska…
Nii ei saa, et ühel kaob hääl ära, aga pilt on… Kõik peavad mõistma, mis toimub.
Kas te sõidu ajal omavahel mingil moel suhtlete?
AK: Üsna vähe suhtleme. On küll võimalik üksteisele üht-teist karjuda või käega näidata. Üldjuhul suhtleme sõidu ajal väga vähe, trennides veel, et mismoodi mingit kohta sõita või midagi sellist.
Sõidu ajal ma sõidan lihtsalt oma sõitu, ma ei mõtle ka, mis see korvimees seal teeb. Ta peab õigel kohal olema, kui ei ole siis pole midagi teha – läheb üle katuse.
Uue korvimehe puhul hakkadki algul mõtlema, kas ta ikka on õigel kohal või mitte.
Kas te talvel peale hooaega ka tihedalt läbi käite?
AK: Ei käi. Trennis käime, muidu ei taha üksteist näha ka tükk aega. (Naerab) Eks me peame käima ikka…
JJ: Bussi ehitama ja…
AK: Kui on nädal vahet, siis pole ammu näinud.
Mida naised-lapsed arvavad?
JJ: Eks ta keeruline on.
AK: Võidusõit on selline asi, et kui oled kodust ära, siis pole keegi rahul. Aga kui ütled, et aitab küll, rohkem ei sõida, siis küsitakse jälle, et miks ei sõida. Eks see pakub perele ka mingit põnevust.
Milline on hea korvimees?
AK: Füüsiliselt tugev, vastupidav, sitke, peab sõitu jagama ideaalselt. Jõusaalis võib nii mõnigi end tugevaks pumbata, aga sõidu jagamiseks peab maast-madalast motospordi juures olema, seda pole nii lihtne õppida. Kui sõitu ei jaga, väsib ka füüsiliselt kiiremini.
Kui kaua võtab aega MMil tippujõudmine?
AK: Ma arvan, et viis aastat on vähemalt vaja. Aega võtab just see, et kaks meest õpiksid koos ühtemoodi sõitu jagama.
JJ: Palju loeb ka see, kas tuleb lihtsalt mees metsast või on ta enne soolotsikliga sõitnud.
Kui kaugel tipust on meie teised korvipaarid?
AK: Meil on selliseid mehi küll, kes kaua sõitnud. Pigem on problem selles, et nad peaksid kevadel korraliku treeninglaagri tegema. Siis saaks ka näha, kas nad on võimelised eesotsas sõitma. Kolm-neli sekundit ringiajas on ka füüsiliselt väga suur koormuse muutus. Üks ring kiirsti sõita on ehk veel võimalik, aga pikalt kiiresti sõitmine tahab enne kõva trenni saada.
Mille poolest Sergis ja Willemsen teist paremad on?
AK: Eks kindlasti on tegemist talentide ja suurte fanaatikutega. Mõlemal on ka isad võidusõitjad olnud. Mõlemad on ka endale head toetajad leidnud.
JJ: Sergis oli 13aastasene, kui korviga sõitma hakkas, Willemseni-vennad hakkasid viieaastaselt koos korviga sõitma.
Kas korvikrossis loeb sõitja rohkem kui tehnika?
AK: Kiire mees sõidab iga asjaga kiiresti. See on pigem enda petmine, kui arvata, et Sergisel või Willemsenil on palju parem tehnika. Tehnika hakkab siis lugema, kui ise tead täpselt, mida tahta. Neil on mõlemal totaalselt erinevad tsiklid, aga just sellised, nagu neile sobivad.
JJ: Tehnika peab ka paigas olema, päris toorikuga võita ei saa.
AK: Krossisõidus on üldse meestel suurem osakaal kui masinatel, sõiduoskuse väärtus on suurem. Asfaldisõiduga võrreldes on elemente palju rohkem – aukus rajad, pikad hüpped, rööpad… Krossis ei suuda algaja ka kõige parema tsikliga midagi ära teha, asfaldil on see põhimõtteliselt võimalik.
Kõval rajal peaks siis lihtsam olema?
AK: Auke ja rööpaid seal pole, aga hoog kiirem ja hüpped pikad.
JJ: Seal hakkab tsikkel külg ees lohisema nagu ralliauto.
Kui hästi teid Eestis tuntakse?
AK: Eks tehnikainimesed ikka tunnevad. Ma ei tea, palju Tallinnas, aga maakohtades ikka teatakse. Valga MM-etapile tuleb kokku üks suuremaid spordipublikuid Eestis.
Kahjuks katkestasid Kaurit-Jakk pühapäeval Valgas mõlemad sõidud. Kuid MM-arvestuses on nad endiselt kolmandad.
Buss elutoa, köögi ja garaažiga
Buss on Kauritile-Jakile rohkem kui transpordivahend, pikkadel võistlusreisidel käib see ka kodu eest (kuigi üle kolme nädala selles elada ei pidavat saama – hakkab psüühikale). Nende DAF pole küll nii uus kui külkameeste laagri vingeim motorhome, belglaste Hendrickxi-Smeuninxi Scania, kuid midagi puudu kah pole. Vaatamata erakordselt porisele ümbrusele on bussi sisemus kadestamisväärselt korras (ehkki Jakk palub segadusele viidates mitte pilti teha).
Bussi esiosas asub köögi-elutoa-blokk, sellest tagapool viiekohaline magamistuba. Nende vahele mahub veel sansõlm WC ja dušiga (bussis veetakse kaasa 450liitrist veetagavara). Vajadusel saab ka "elutoas" asuva söögilaua koos istmetaga magamisasemeks kujundada.
Bussi tagaosas asub tehnikaruum. Seal veetakse tsiklit, varuosi, suuremaid tööriistu, jms. Osa tööriistu paikneb veel bussi vasakul küljel olevas "kapis". Laagris pannakse sagedamini vajaminevad riistad aluselebussi küljel, et neid vajadusel kiiresti kätte saada.
Lisaks saab bussi küljele kinnitada katusealuse, mille suuruse üle võiks nii mõnigi vabaõhukohvik uhke olla. Kahest korviga tsiklist ja kuni kaheksa inimese söögilauast jääb selle all veel paraja tantsuplatsi jagu ruumi üle.
Tsikkel number 4
Numbri 4 said Kaurit-Jakk mulluse MMi lõppkoha järgi. Raam on meeste endi ehitatud, mootoriks KTM. Seegi pole originaal, vaid neljataktilise soolotsikli jõuallika edasiarendus. 570kuubikulisest töömahust arendab see 90 hobujõu ringis. Neljataktilise eeliseks pole mitte ainult jõud, vaid ka vastupidavus (Cesises lagunenud mootor nägi Kauriti sõnul seest selline välja, et poleks enam kuidagi liikuda tohtinud. Aga liikus siiski, sõit jäi pooleli hoopiski siduri tõttu).
Kõvematel ja kiirematel radadel ulatub tippkiirus hinnanguliselt 130-140 km/h peale (täpselt ei tea keegi, sest ühtegi mõõteriista tsiklil pole). Lisaks mootorile pärinevad ka paljud muud krossikorvi jupid seeriatoodanguna ehitatavatelt soolo-krossitsiklitelt. Kaurit on oma tsiklile aretanud ka soolotsikli omaga sarnaneva esikahvli, tavaliselt on krossikorvidel esivedrustus hoopis omalaadne.
Krossikorvidele minimaalkaalu pole kehtestatud, kuid mõõdud on täpselt ette antud. Kauriti-Jaki tsikkel kaalub umbes 190 kilo.
Rehve (kõigil ratastel erinevad) vahetatakse sõltuvalt vajadusest. Kiiretel ja kivistel radadel kestavad esi- ja tagarehv teinekord ainult ühe sõidu, pehmes liivas võib mõnikord terve nädalavahetuse sama rehvi kasutada. Korvirehv on hoopis isemoodi ja säilib oluliselt kauem – isegi kuni pool hooaega.
Isepuhastuvad prillid
Tipptasemel on iga pisiasi tähtis. Ka sõiduprillid pole krossimeestel sugugi lihtsalt prillid, vaid terve keeruline kaadervärk, mis iga kord enne sõitu ette valmistatakse.
1. Esimese asjana pannakse prilliraamidele ette klaas (tegelikult küll paks kile).
2. Klaasi servades asuvates pesades jooksevad rullid edasikeritava kilega. Sõitja saab võidusõidu ajal seda kilet edasi kerida (ja prillide keskmise osa taas läbipaistvaks muuta) kollasest nupust tõmmates.
3. Prillide alaserva kinnitatakse ninakaitse.
4. Kõige lõpuks pannakse klaasi ülaserva läbipaistev porikaitse, mis peab stardis ära hoidma pori sattumise kile ja prillide vahele. See rebitakse kohe pärast starti ära.
