See pole meie esimene koroonaviirus ehk kuidas Hiina ja Taiwan pandeemiast jagu said

Ehkki üks toimetas nõu ja teine pigem jõuga, on mõlemas riigis uute nakkuste arv sisuliselt olematu. Teed endise elu juurde ei paista aga lähiajal ei Pekingil ega Taipeil.

Mida üldse võib pidada normaalsuseks, seda on kogu maailm tänavu korduvalt ümber defineerinud. Euroopa jaoks on normaalsuse viimane versioon taassuletud majandus ja kodukontorisse kolimine, Ida-Aasia jaoks aga naasmine „vabadusse“, millele on vahepeal lisandunud kohatine sundkarantiin ja veel täpselt hoomamatute tagajärgedega jälitusühiskonna normaliseerimine.

Ajal, kui Eestis mõõdetakse koroonaviirusega nakatunuid iga päev sadades, ulatuvad need numbrid Hiinas vaevu kümneni. Ametliku statistika järgi on aprilli keskpaigast lisandunud kolm tuhat haigestunut ja üksnes kaks surma. Ühtekokku väidab Hiina kompartei, et kogu pandeemia jooksul on olnud nakatunuid umbes 86 000 ehk vähem, kui lisandub praegu USAs iga päev.

Kui Pekingi poolt antud statistikat tuleb võtta eluterve skepsisega, siis samad suhtarvud vaatavad vastu ka üle väina Taiwanis, kus viimane koroonasurm pärineb maist ning igapäevane nakatumine on halvematel päevadel paar inimest. Kogu pandeemia jooksul on olnud haigestunuid 607.

Pole kahtlust, et statistikat kõrvutades on läänemaailm läbi kukkunud.