“See pole mingi kokkuhoiupolitsei”
Riigitöötajate palgafond külmutatakse kinni. Lõuna-Ameerikasse konverentsile sõitmine on keelatud. Telefoni tohib ametnikule osta ainult kõige odavama (parem ostku ise) ja riigile kuuluva 7500 auto kütusekulu läheb normi alla.
Need on paar näidet ideedest, mille respublikaanist rahandusminister Tõnis Palts surub järgmisel teisipäeval papka vahele, minnes õhtul valitsuskabineti istungile. Rahvale väljalubatud miljardiline maksukärbe järgmisel aastal sunnib R3 võimuliitu palavikuliselt otsima kohti, kus oma kulusid vähendada.
“Maksuvähendamise tõttu on rahapuudus suur,” tõdeb eelmine rahandusminister Harri Õunapuu. “Kuskilt tuleb see võtta. Ega ta kerge ei ole!”
Autosõit: 240 miljonit
Kontorite ja muu kinnisvara haldamiseks kulutas riik mullu 700 miljonit krooni. Arvutite, fakside, paljundusmasinate ja muu taolise peale läks 500 miljonit.
Organisatsioon nimega Eesti Vabariik helistas eelmisel aastal 170 miljoni eest telefoniga ja käis 110 miljoni eest komandeeringus. Valitsuse autod neelasid 90 miljoni krooni eest bensiini ja kokku läks nende ülalpidamiseks 240 miljonit.
Muidugi, kui vaadata rahanumbrit, mille riik eelmisel aastal palkadeks välja maksis, tunduvad kõik eelnevad kulud tühised. See summa (koos sotsiaalmaksuga) oli 5,2 miljardit krooni. Otse valitsuselt saab Eestis palka 42 000 inimest!
Kunagi 1990. aastate keskel oli Eestis maksuameti peadirektoriks Ardo Ojasalu,kes sai kuulsaks sooviga hankida ametile varustusena kaitsekilpe ja kumminuiasid. Sellega teenis ta ära maksuterminaatori hüüdnime.
Rahandusministri nõunik Aivo Vaske ja peaministri poliitnõunik Ott Lumi omavad suurepäraseid eeldusi, et saada Eesti säästuterminaatoriteks. Nende relvaks pole kiivrite ja veekahurite taolised erivahendid, vaid umbes 30-leheküljeline dokument. Praegu on valminud versioon kolm. Paberi ametlik pealkiri on “Vabariigi Valitsuse kokkuhoiuprogrammi lähteülesanne”.
Outsourcing on in
Peamine säästukava kirjapanija on Paltsi lähedane nõunik Vaske. Koos peaminister Juhan Partsiga aastaid riigikontrollis töötanud meest tunnevad mitmed poliitikud pigem boheemlasetüübi kui kurguni kinninööbitud ametnikuna. Mõned aastad tagasi korraldas ta Haapsalus rockfestivali.
Nüüd manageerib Vaske oma IBM Thinkpad läpakas kogukaid tabeleid riigi kuluartiklitega ja toob kuuldavale mõtteavaldusi nagu: “Küsimus ei ole sotsiaaltoetuste total summa kärpimises” ja “Riik tegeleb sellega, millega peab tegelema.” Jutt on tulvil sõnu nagu backoffice, outsourcimine ja eurocash.
Läpakas on tal riigi oma, nii nagu ka samasugune pill Partsi nõunik Lumi näppude all. Võibolla saaks nende arvelt ka kokku hoida? Ott Lumi: “Lauaarvuti andsingi ära, nüüd on kahe masina asemel üks!”
Endine Res Publica poliitiline sekretär on säästmise propageerimise mootor Toompeal Stenbocki majas. Tema jaoks on kokkuhoiuprogramm eelkõige ideoloogiadokument. “Kuid ära arva, et ma olen siin Aivo järelevalvaja. Meil ei ole mingi poliitbüroo.”
Kava poliitilist iseloomu näitab samas põhimõte, et Partsi valitsuse ministrid peavad hakkama oma haldusala säästumeetmetest kabinetis ette kandma. “Mõtteviis, et kokkuhoid on ainult rahandusministri mure, on programmile hävitav,” seisab dokumendis.
Tõhususüksus või säästupolitsei
Esimesed niisugused ministrite etteasted on tulemas sügisel. Igas ministeeriumis peab hakkama olema ka inimene, kes kokkuhoidmisega konkreetselt tegeleb. Rahandusministeeriumis on idee moodustada selle tarvis terve eraldi grupp. Selle nimi on järelikult säästupolitsei? Taolise küsimuse peale üks kava kirjutavatest nõunikest vakatab, teise värskelt Kreekast Thessaloniki tippkohtumiselt pärit jume omandab aga hetkeks heledama varjundi. (Ilmselt on vaimusilmas juba ilmunud lehepealkirjad: “Res Publica loob säästupolitseid”). Lumi kinnitab kiiresti, et Margaret Thatcheril oli sarnase asja nimi hoopis “tõhususüksus”.
Kui küsida meestelt säästuprogrammi kogumahtu miljonites, siis vastuseks mingit numbrit ei tule. Säästmine käib läbi järgmise aasta riigieelarve, ning ministrid ise otsustavad, kuskohast kärpida.
Esialgu nad suurt kokkuhoiuisu pole näidanud. Paltsile esitatud järgmise aasta eelarvetaotlus on miljardite kroonidega lõhki, nagu tavaliselt. Kokkuhoiuplaani nurgakivi on seisukoht, et riigitöötajate kõik palgakulud kokku ei tohi järgmisel aastal tõusta. Samas on kultuuriminister Urmas Paeti nõudmiste üks lipulaev kultuuritöötajate palgatõus ja välisminister Kristiina Ojuland küsib palka juurde välisteenistuses olevatele diplomaatidele, kelle tasud pole muutunud 1996. aastast. Nad pole ainsad.
Kui palgafond ei muutu, kuid kellegi palka tõstetakse, tuleb teistel seda vähendada või kedagi lahti lasta. See on lihtne matemaatika. Koostatav dokument ütleb kiretult, et seda, kas kõik inimesed, kellele riik palka maksab, ka piisavalt vastu annavad, tuleb edaspidi tähelepanelikumalt jälgida.
“Mingit imelahendust ei ole,” möönab Partsi nõunik Lumi. Üks lahendus siiski on. Ametnikele on kavas palgatõusuna serveerida võimuliidu kokkulepitud maksukärbet. See viib tulumaksu järgmisel aastal praeguselt 26 protsendilt 24 peale. Võit on 3-5 protsenti palgast ning see ongi palgatõus.
“Kui sul on rohkem raha, siis sul ongi rohkem raha,” ütleb säästukava põhikoostaja Aivo Vaske.
Kus on, sealt võtame
Palgakulude kallale minek on tema jaoks üheselt loogiline, sest seal on kõige kopsakamad summad. Kus on suurimad kulud ja enam inimesi, sealt saabki kokku hoida.
Kui nii, siis on enim põhjust kärpimiskava ees väriseda Margus Leivo juhitaval siseministeeriumil. Nende süsteemis oli aastavahetuse seisuga tööl 10 823 inimest. Toivo Maimetsa haridusministeerium oli samal ajal 6 317 töötaja leivaisaks ja Marko Pomerantsi juhitava sotsiaalministeeriumi alluvuses tegutsejaid oli 4 178.
Eriti suure luubi alla lähevad kõikvõimalikke “tugitegevusi” pakkuvad kontoritöötajad ehk backoffice. Haldus- ja personalitöötajad, PR, kantseleid ja sekretariaadid.
Vaske meenutab Riigikontrollis töötamise ajast küsimust, kui paljud inimesed tegelevad seal kontrollimise ehk auditite ja kui paljud mingite muude asjadega. “Pool tööajast.”
Ametiautode keelamist isegi ministritele Partsi valitsuse säästukava otse ei sisalda. See ei läheks tegeliku olukorraga kokku. Kokkuhoidu loodetakse hoopis autode lisavarustuse ja kütusekulu piirnormidest.
Kuigi pole veel välja mõeldud numbrit, mitu liitrit tohib riigi auto saja kilomeetriga maksimaalselt neelata, on suurema isuga masinad kavas maha müüa. Samuti pole igas asutuses vaja meest, kes paari või mõne auto haldamisega tegeleb. Suuremad riigi autopargid antakse konkursiga hallata erafirmadele. Ostetavad või liisitavad autod peavad allahindluste kauplemiseks olema võimalikult ühetaolised. Siseministeeriumi süsteemis oli näiteks mõne aasta eest 2400 autot.
Kesklinnast lüüakse välja
Olulised kokkuhoiu kohad on valitsuse plaani järgi ka bürood. Tartu,Pärnu ja Tallinna südalinnast ja eriti vanalinnast-Toompealt tuleb ääre poole kolida (Riigikogu Toompea loss ja valitsuse residents Stenbocki maja võivad peaministri nõunik Ott Lumi sõnul kohale jääda). Eraettevõtteis levinud avatud kontor saab tulevikus elunormiks ka riigiasutustele.
Arvutitöökoht kava järgi standardiseeritakse, personaalsed printerid saavad tabuks. Lõpeb kallite mobiilimudelite ostmine. Kõneaja pakette tuleb osta tervele riigile korraga, nagu ka lennupileteid. Ametnike konverentsidel käimine väheneb oluliselt ja vajalikus kohas tuleb hotellidega sõlmida pikaajalised lepingud. “Üldharivaid” koolitusi riik edaspidi ei kata.
Mis on aga saanud säästukava ühest seni kandvast ideest – Eesti ametnike sõidutamisest Brüsselisse Eesti sõjalennukiga?
“See oli PR-õnnetus,” ütleb rahandusministri nõunik Vaske. Kõik sellised jaburdused lubab ta dokumendist “välja rehitseda, et need säästmist ei devalveeriks.”
Ta lisab, et kas ministritel ja ametnikel tuleb Brüsselis ööbida hotellis või ostetakse neile mõned korterid, tuleb otsustada ainult kulude järgi.
Riigi kulude kärpimisest räägib ka BBC seriaal ning Jonathan Lynni ja Antony Jay suurepärane raamat ja BBC seriaal “Jah, härra minister”. Mõni kuu Briti administratiivküsimuste ministrina töötanud James Hacker kuuleb säästmise koha pealt vastuseid: “Me oleme teinud ära kõik võimaliku” ja “kulutused on juba kahjuks viidud absoluutse miinimumini.”
“Oleme lugenud!” kiidavad Res Publicasse kuuluvad säästuterminaatorid ühest suust. Raamatut uskudes tuleks nad kiiresti määrata riigikantselei teenetemärkide komiteesse. Kui Hacker ähvardas aunimetuste loetelu kooskõlastamata jätta, leidusid kõigil osakondadel 5 protsenti kärped juba järgmisel koosolekul.
