“See saade on minu igapäevane lobi ja leib”
Tondi. Unine tööstusmaastik õitsvate kastanite all. Eesti tuntuim politseireporter Peeter Võsa seisab kuumaval asfaltväljakul oma kontori ees ja suitsetab kanget punast Marlborot. Läheb siis ja heidab koni suurde prügikasti.
Mööda logistab elektrirong. Võsa võtab oma nahktagi taskust musta Nokia, vaatab seda, paneb telefoni tagasi ja otsib vasakust taskust välja sinise korpusega mudeli. Leiab selle menüüst soovitud numbri ja helistab seejärel musta telefoniga kus vaja.
Esmaspäeval, päev enne "Politseikroonika" eetrisseminekut, on saade peaaegu valmis. Filmida on jäänud vaid loetud lõigud. “Meil on seekord saates üks venelane, kes on endale püksi kusnud ja ütleb, et naine teda armastab ning talle kohe järele tuleb,” seletab Võsa. “Siis politseiametnik püüab talle selgeks teha, et sellist meest ei armasta küll keegi.”
Korraga on Võsa nägu laia naeru täis.
* * *
Ühtegi narkomaani te see nädal ei näita?
Sel korral ei näita. Narkaritest me oleme ju rääkinud, jumal, juba kolm nädalat jutti.
Mõni aeg tagasi ütlesite ilusasti, et narkomaani tuleb togida kaikaga nagu marutõbist rebast.
Nagu marutõbise rebase laipa! Heh-eh.
On alkohoolikul ja narkomaanil mingi vahe teie meelest?
Niipaljukest on küll, et ma tean päris tõsiseid alkohoolikuid, kes on olnud tõsises füüsilises alkoholisõltuvuses ja on suutnud sellest välja tulla, küll aga ei tea ma ühtegi heroiinisüstijat, kes oleks oma kirest üle saanud. Neid ei ole, või on nii vähe, et minu tutvusringkonda nad ei kuulu.
Aga muidu mõni narkomaan kuulub teie tutvusringkonda?
Jah.
Saate hästi läbi?
Jah.
Mis see inimene teeb? Süstib ennast?
(Kähku) Ei, ei süsti.
Pruugib kokaiini? Midagi peenemat?
Jah.
Ja sellel põhjusel on teil temaga võimalik hästi läbi saada?
Jah. Eks me kõik ju elame siin ühes ja samas ilmas ja hingame üht ja sama õhku. Ega see… see ei sega mul läbi saamast. Ettevaatusega muidugi suhtun.
Milles see ettevaatus väljendub?
Noh, jälgin ennast hoolikamalt, kui temaga suhtlen.
Kannate kummikindaid?
Ei, ei kanna kindaid. On ju teada, et eesti ka prominentsete inimeste ja poliitikute hulgas on päris palju kokaiinikuid, aga ma ei arva, et nad mingit hirmsat tõbe kannavad.
Kuidas teie meelest see narkoprobleem lahendada tuleks?
Tähendab, ega inimene vist ongi selline loom, et ta on avatud niiöelda inimlikele nõrkustele ja kiredele. Ee… siin päris igatüht, kes võibolla kuskil mingisuguse narkotableti on söönud või mingit triipu teinud, ei saa hukka mõista, sest, jumal hoidku, kanepisuitsu ma olen isegi suitsetanud vene sõjaväes teadmata isegi, et see narkootikum on, ja saamata sellest mingisugust rahuldust. Nii et inimest ei tasu ehk hukka mõista sellepärast, et ta on proovinud, aga teatud hetkel muutub inimene ühiskonna jaoks koormavaks, vajamatuks.
Minu meelest narkomaania, nagu aidsgi, on ühiskonnas selline hunt, kes murrab neid, kes on nõrgad. Ega neid kuidagi ei päästa, ega neid kuidagi ei aita – isegi siis, kui seda tahta.
Kas teie tahate?
Ei, mina ei taha. Heh-eh-heh. Mul on jumala ükskõik.
Te ei ole vist eriti kaastundlik inimene?
Olen küll. Miks ma ei ole.
Kellele te kaasa tunnete?
Ma ei tea. Eks ma ikka tunnen. Lastele tunnen kaasa nende hädades, kindlasti kohe.
Kuidas teie sõbrad politseinikud nüüd peaksid suhtuma sellesse, et teie tuttavad suitsetavad kanepit, aga teie ei lähe ja ei ütlegi nende nimesid? Nad ju võibolla isegi omavad narkootikume veidi.
Jah, võibolla omavadki.
Te peaksite ju kaameraga ukse taga olema!
Noh, jah, kui nad vahele jäävad, ega siis pole midagi teha. Siis teeme tööd. Igaüks teeb oma tööd. Tööd ja eraelu segi ei saa ajada.
* * *
Kaua teie arvates “Politseikroonikal” turgu on?
Noh, loodame veel et aastaid.
Palju te saate kirju nädalas?
Põhiliselt tulevad meilid.
Teil on oma fännid?
On oma fännid, on oma vaenlased.
Mis teiega on lubatud teha?
Oh jumal. Maha on lubatud lüüa, peksa on lubatud anda.
Oma konkurentide saateid vaatate? Olete neist parem?
Noh, mina ei ole siin mängureegleid kehtestanud. Kui me vaatame reitinguid, siis me saame teada, kes on parem, kes halvem.
Kes on parem?
Praegu on esimesel kohal “Politseikroonika”, - on olnud juba pikka aega.
Milline on teie sõidumaneer autojuhina?
Jumal hoidku, 1,8 liitrit näru Toyota mootorit ei anna ju isegi võimalust seadust rikkuda.
Ometi olete te ju kiiruseületamisega vahele jäänud?
(Pikk tõre paus) Kust see nüüd välja tuli? Olen küll, jah.
Siis oli teil võimsam auto?
Ei olnud. Siis oli veel lahjem. (Mõtleb) Viimati ma jäin vahele tõepoolest ja kiiruseületamine oli meeletu. See oli 40 või 50 kilomeetritki lubatust kiirem, aga mul oli tööle kiire. Mul oli filmimisega kiire. Siis ei olnud õnneks selliseid karistusmäärasid nagu nüüd, aga kui ikka vaja on, siis ega ma risti ette ei löö.
Millega te toona pääsesite?
Maksin trahvi ära.
Palju?
Selle aja kohta see trahv oli meeletu.
On teil tunne, et te teete oma saatega ka midagi head?
On
küll, jah.
Milles see hea väljendub?
Milles väljendub hea? Hea väljendub selles, et tänu saatele on varastatud asju leitud. Tänu saatele on pandud vangi vargaid Tallinna kesklinnas. Kui minusugune paradiisi kutsutakse, siis ma arvan, et kui Peetrus plusse ja miinuseid üles kirjutab, läheb varga vangipanek plussina kirja.
Kas teil pole mulje, et te kasutate ära seda, et inimesed ei oska oma õiguste eest seista? Et nad ei oska öelda, et neid ei tohi filmida?
Ei, üldiselt ma ei kasuta ära niiöelda, kuidas siis öelda, kannatanu abitut seisundit.
Aga mõnikord kasutate?
Ei, üldiselt on küll nii, et kui inimene ütleb, et ta ei taha telekas olla, siis on näod kaetud, on hoolitsetud selle ees, et ma ei teeks niisama lihtsalt kurja inimesele.
Loomulikult, avalikus kohas viibides, võin ma Eesti Vabariigi kodanikuna näha kõike ja kuulda kõike ja kui ma hästi ei näe ega kuule, siis selle nägemise ja kuulmise parandamiseks võin ma kasutada vahendeid. Kuuldeaparaati, kaamerat, kõike muud.
Ja siis hiljem võite te läbi teleka vaadata seda, mida te ei näinud?
Jah. Heh-eh. Täpselt. Seda, millest ma aru ei saanud.
Kas on võimalik end teie saatest välja osta? On seda juhtunud?
Ei.
Pole juhtunud, aga võimalik oleks?
On olnud pakkumisi. Aga mina olen lähtunud nüüd sellest asjast, et tegelikult on see saade üks äriettevõtmine. Seadust ma sellega ei rikuks, kui ma hangitud materjali kellelegi maha müün, minul on vaba voli müüa seda kellele ma tahan. Aga üldiselt on lugu nii, et kui ma mingitel eetilistel kaalutlustel jätan loo välja, siis ma selle eest raha ei küsi, kuigi ma teen kulutusi iga loo kohta.
Mis linnajaos te elate?
Praegu elan Mustamäel, aga ilmselt õnnestub sügisel Nõmmele kolida.
On rahulikum?
Jah, rahulikum, ja seal on mul oma maja. Üks mädanenud soome barakk.
Mustamäed peetakse ohtlikuks. Olete te kunagi kannatanud kuritegevuse läbi?
Mul on sees käidud kahel korral. Õnneks mingit erilist kahju ei tulnud. Mul on kirg ja huvi vanavara vastu ja oleks kahju olnud, kui see oleks ära viidud.
Vabandan, et seda ei tea, aga olete te "Politseikroonikas" palgatööjõud või saate saate omanikuna kogu tulu endale?
No millal see teletöö tulu on toonud…
Maja ju tõi Nõmmele - ja veidi vanavara kah.
(Teravalt) No vanavara käin ma juba ammu kokku korjamas ja ostan seda odavalt asotsiaalide või joodikute käest.
Narkomaanide käest samuti?
Ei. Neil ei ole selliseid asju, mis mulle huvi pakuvad.
Mis teile huvi pakub? Vanad kellad?
Vanad kellad, vana tehnika, sõjaaegne atribuutika. Eriline huvi on mul saksa relvade ja vormide ja kõige muu vastu.
Miks just saksa?
Minule tunduvad need hoole ja armastusega tehtud olevat.
Mis te Hitlerist arvate?
No mis mul sellest maniakist ikka arvata on.
Tema oli maniakk, aga mundrid olid head?
Jah. Ilusad.
Mitu saksa mundrit teil kodus on?
(Kahetsevalt) Mul ühtki komplekti pole veel koos, aga atribuutikat on küll.
Neli kiivrit ja mingi roostes kasutu relv, mis ei lase.
Vahel proovite neid kiivreid pähe?
Mul ei ole õnnestunud veel voodriga kiivrit saada, aga ehk õnnestub. Ma tean, et Eestis on olemas voodriga saksa kiivreid. Need värviti üle ja nad on täiesti olemas.
Ikkagi, saate tulu juurde tagasi minnes – te saate kõik endale?
Jah.
Mis summadest me siin räägime? 50 000-60 000 kuus?
Siin ma jääks vastuse võlgu. Ma, heh-eh, ütleks, et olen vaene nagu rott.
Tore vastus. Kuidas teil alkoholiga lood on?
Alkoholiga on igasuguseid lugusid olnud. Praegu on küll aeg, kus ma eriliselt napsu ei võta, aga on olnud ka teistsuguseid aegu.
Mis on kõige jubedam olukord, millest end joomise tõttu leidnud olete?
Inimene ju jubedaid asju ei mäleta. Nii et ma üritan mitte mäletada.
Olen kuulnud lugu, et eelmise aasta jaanuaris leiti teid Tedre tänavalt lebamast…
Vau… Teinekord, kui ma maal olen, siis ma leban oma hoovis küll purjuspäi...
See oli linn! Te teate seda lugu?
(Tõredalt) Jah. Tean küll.
Mis oleks olnud siis, kui oleks tulnud mõni kaameramees ja oleks teid selles olukorras filminud?
Elu on elu. Mis ma muud oskan öelda.
Oleks see olnud okei, et tuleb keegi teine ja teeb teie häda ja õnnetuse rahaks?
(Pikk paus) No mis ma oleks teha saanud? Kõik me teenime raha. Kõigil meil on oma töö. Kõik me püüame seda hästi teha.
* * *
“Vana kabi! Lase välja mind!”
Must Toyota ootab kärsitult Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna hoovis tõkkepuu taga. Lõpuks tõuseb valdas üles ja äsja intervjuult tulnud Peeter Võsa rammib peale Pärnu maanteele keeramist gaasipedaali põhja. Autos on lämmatavalt palav ning väike sahtel käigukangi juures on täis Mcdonaldsi kuponge ja ühekordseid suhkru- ja koorepakke.)
Te joote oma kohvi koorega?
Ei joo.
Miks siis koorepakid?
Vat sellepärast, et ma sain need kaasa kuskilt tatiaugust, kust kohvi anti.
Olete kokkuhoidlik inimene?
Ei ole. Elu sunnib. Raha on vähe. Rahal on kaks omadust – teda on kas vähe või pole üldse. Heh-heh-heh.
