“Ma naersin. Naersin nagu
hull, kui seda kuulsin,” kommenteeris
Jordan. “See ei ole jõumeeste,
vaid tarkade meeste mäng. Seepärast
poleks praegusel satsil meie
vastu lootustki.” Teine 90ndate staar
Charles Barkley aga kostis, kui oli
naermise lõpetanud, et 1992. aasta
meeskonda mahuks USA praegusest
olümpiakoondisest
vaid kolm meest
– Kobe ise, hetkel maailma parim tegevmängija
LeBron James ning Kevin
Durant. Samale järeldusele jõudis
ka enamik USA korvpalliajakirjanikke,
kes leidsid, et 1992. aasta
ja tänavuse satsi peale kokku kombineeritud
tosinasse mahuks koguni
üheksa meest algupärasest Dream
Teamist. Pealegi puudub praegusest
koondisest eri põhjustel vähemalt viis
meest, kes seal kohta vääriks (värsked
NBA meistrid Dwayne Wade ja
Christ Bosh, NBA parim keskmängija
Dwight Howard, pealtpanekumasin
Blake Griffin ja Chicago Bullsi
täht Derrick Rose.

Heakene küll. Ainest lõbusateks,
kuid mitte kuhugi viivateks
vaidlusteks andis Bryanti avaldus
niisiis piisavalt. Ent märksa murettekitavam
kui publiku jaoks) mõjutavam arutelu
käib teemal, kas NBA tähed ikka
peaks olümpial osalema.

NBA peadirektor David Stern
näib olevat tüdinenud sellest, et korvpall
peab olümpiamängude tihedas
supipajas konkureerima tähelepanu
pärast… nojaa, ega neid konkurente
palju ei ole, aga siiski… 100 meetri
jooksu, mõne kaheksat kulda püüdva
ujuja ja… vähemalt miljardi inimese
(mandlikujulistes) silmis ka võimlemise
ja lauatennisega. Nõnda siis
on Stern vihjanud, et korvpall peaks
eeskuju võtma jalgpallist, kus MM-turniir
on üks ja ainus ning olümpia
tähtsus on pigem sümboolne. “Arvan,
et tulevikus võiks olümpial mängida
kuni 23aastased korvpallurid,” sõnas
Stern aprillis, jättes lahtiseks, kas ta
näeb vaimusilmas täiesti uut korvpalliturniiri
või piirduks olemasolevale
MMile panustamisega…
Sternile assisteeris üks NBA kuulsamaid
ja jõukamaid klubiomanikke
(talle kuulub Dallas Mavericks)
Mark Cuban, kes sõnas kategooriliselt:
“See on lolluse kehastus, et me
lubame mängijatel suvepuhkuse ajal
tasuta mängides vigastustega riskida
ainult selleks, et olümpiakomiteedele
rasket raha teenida.” Ka Mavericksi
kuulsaim mängija Dirk Nowitzki kallas
õli tulle, mööndes, et mullustel
Euroopa meistrivõistlustel mängimine
oli suur viga. “Tegin seda oma
kodumaa heaks, kuid [klubi-]hooajale
jättis see tugeva jälje,” sõnas kuulus
sakslane. Nii et kokkuvõttes: šanss,
et tõeline Dream Team ja NBAs leiba
teeniv eurooplaste koorekiht mängivad
olümpial (mõneks ajaks) viimast
korda, on päris suur.

Seda enam, nagu öeldud, tuleb
nautida tänavust olümpiamängude
korvpalliturniiri. Pekingis võidetud
tiitlit asuvad kaitsma juba mainitud
James, Bryant ja tunamulluse
ja korvpalli tulevikku (meie
MMi suurim täht Durant,
alati koondises
säranud Carmelo Anthony,
mängujuhid Chris Paul ja Deron Williams,
parim valgenahaline mees
koondises Kevin Love ja eelmisel hooajal
USA üliõpilasliigas publikut vapustanud
Anthony Davis, kui mainida
parimatest parimaid. Koondise nõrgimaks
küljeks on korvialune tsoon.
Kuid pole teada, mil määral vastased
seda ainsat puudust ära kasutada
suudavad. Igatahes lausus Hispaania
koondise ainus mittehispaanlane,
Kongos sündinud keskmängija
Serge Ibaka hiljuti, et “USA on päris
hea, neilgi on meeskonnas omajagu
talente nagu meilgi”. Ibakal on
hea rääkida – tema ei kuulunud Hispaania
koondisse kaks aastat tagasi,
kui MMil, mille USA kindlalt võitis,
kõigest kuuendaks jäädi. Küll domineeris
Ibaka korvi all mullusel EMil.
Koos vendade Pau ja Marc Gasoliga
moodustatakse maailma parim eesliin,
iseasi, kuidas pall nendeni jõudma
hakkab. Neli aastat tagasi Pekingis
(ja mullu sügisel, kuni ränga vigastuse
saamiseni) imelisi sooritusi
teinud mängujuht Ricky Rubio paraku
olümpial ei mängi ja kogu vastutus
on José Calderoni õlul. Lisaks mainitutele
on Hispaania põhijõududeks
juba tuntud mehed Juan Carlos Navarro,
Sergio Llull ja Rudy Fernández.
Kui olümpiamängude viimasel
võistluspäeval
peetavas finaalis
peaks areenile astuma mõni muu
paar kui USA-Hispaania, on tegu
kahtlemata suurüllatusega. Nii et vähemalt
paberil võib ülejäänud meeskondadest
rääkida kui pronksijahtijatest.

Viiel olümpial järjest (!) esinelikusse
jõudnud Leedu šansid seda
imetabast seeriat jätkata ei tundu kõige
säravamad. Hiljutisel valikturniiril
kaotati alagrupis Nigeeriale ning
kindlustati olümpiapilet tänu ülinapile
võidule Puerto Rico üle. Koondise
parimad olid sel turniiril Linas
Kleiza ja Jonas Mačiulis, suuremaid
muudatusi võrreldes mulluse EMiga
pole. Oma neljandale olümpiale läheb
mängujuht Šarūnas Jasikevičius. Huvitav
on näha, mida suudab oma esimesel
olümpial 20aastane Leedu populaarseim
sportlane Jonas Valančiūnas.

Märksa suuremad lootused
Londonis medalit saada on Venemaal,
Argentinal ja Prantsusmaal.
Venelased eesotsas Andrei Kirilenko
ja hiljuti NBA-lepingu saanud tagamängija
Aleksei Švediga läbisid valkturniiri
pealtnäha muretult. Argentina
koondises on kohal enamik juba
2004. aastal olümpiavõitjaks kroonitud
“vanameistritest” – Manu Ginóbili,
Luis Scola, samuti NBAsse värvatud
Pablo Prigioni ja Andrés Nocioni.
Prantslased hingasid kergendatult,
kui nende vaieldamatu liidri Tony
Parkeri hiljutine silmavigastus piisavalt
kergeks osutus. Suureks tagasilöögiks
on aga keskmängija Joakim
Noah’ eemalejäämine.
Ülejäänud meeskondade, sh Austraalia,
Brasiilia, Suurbritannia, Hiina,
Nigeeria ja Tuneesia laeks jääb ilmselt
parimal juhul veerandfinaal, halvimal
osavõturõõm – mine tea – ehk
viimasest tõeliselt suurest korvpalliturniirist,
mida olümpial nähtud.

Naiste turniir saab märksa vähem
tähelepanu, ent põnevust jätkub
sinnagi. Kahjuks ei lunastanud olümpiapiletit
viimastel EM-turniiridel sümpaatselt
esinenud lätlannad. Neli korda
järjest olümpiakulla võitnud USA (eesotsas
Sue Birdi, Diana Taurasi, Candace
Parkeri ja Maya Moore’iga), kolmel
viimasel olümpial hõbeda pälvinud
Austraalia (liidriteks 31aastased Lauren
Jackson ja Penny Taylor) ja praeguse
Euroopa meistri Venemaa (kus taas
rivis ameeriklanna Beckie Hammon,
aga ka Eesti juurtega Ilona Korstin) vahel
saab kindlasti toimuma väga kirglik
kullajaht.