Seenekaif

“Hei, ma olen metsas seenel!” helistas üks ameeriklasest sõber. Tema hääl oli rõõmu täis.

Linnapoiss nagu ta on, pääseb ta harva loodusesse.

“Üksi või?”

“Ei. Mõned eestlased on ka.”

“Nii et nad näitavad sulle, mida korjata?”

“Ei. Ma korjan neid, mis on ilusad.”

“Kuidas sa mürgised ära tunned?”

“Ah, ega ma ei söögi neid.”

“Nii et sa jätad mürgised eestlastele söömiseks?”

“Ah, ole nüüd,” ohkas ta. “Arvata on, et need, kes neid söövad, oskavad ikka vahet teha!”

Ja nii on enamiku Eestis seenel käivate välismaalastega. Me uitame mööda metsa ja muudkui mõistatame, kas liivaseen võib olla männiriisikas. Viimaks, et mitte häbisse jääda ja tühjalt tagasi tulla, lööme käega ja pistame mõlemad kotti. Võib öelda, et käime jalaväelaste sõjatarkuse järgi: mina põrutan kõigile, küll Issand vahet teeb.

Ma olen nüüdseks koos eestlastega Valgast Tallinnani kümme aastat seenel käinud ja olen ikka sama juhm kui esimesel päeval. Ainus, mille ma kindlalt ära tunnen, on kukeseen. Mulle ei meeldi ta mitte üksnes oma hea maitse ja lihtsalt äratuntava välimuse pärast, vaid ka seetõttu, et kui korvitäie kukeseeni tuttavatele viin, siis ma ei pea kuulma: “Oi, aitäh, aga need on ussitanud.”

Niipalju kui ma aru saan, on kukeseen ainus seen, mida uss ei söö.

Olen käinud seenekülaliseks kümnetel Eesti perekondadel ja kõik need korrad on olnud erinevad.

“Meie korjame ainult puravikke,” ütles üks Võru vanamemm. “Teised jätame metsa.”

“Aga see?” küsisin mina, näidates uhkelt üht söödavana tundunud leidu.

“Põdramokk,” vastas tema. “See on kergelt mürgine. Las jääb venelastele.”

Teisel korral Hiiumaal seletas sealne pereisa, et korjama minnakse ainult kitse- ja kännumampleid. Mul ei vedanud eriti mamplitega ja vahetevahel jooksin talle näitama midagi, mida me eelmise perega olime korjanud. Tema kehitas õlgu umbes sellise näoga, et “noh, kui sa just ilmtingimata tahad”.

Pärast kolmandat-neljandat seenelkäiku tegin järelduse, et iga eestlane on omal moel seenesnoob. Ja pole võimalik ette kindlaks teha, milline nimelt. Kui snoobluses on mingi ühisosa, siis see, et eestlased enamasti ei korja tatikaid. Ma küll ei tea ikka veel päriselt, millised need on, välja arvatud, et nad on limased, ja üldiselt ma väldin limaseid asju.

Oma põhihariduse seente alal sain naiselt perekonnanimega Kuus. Tegu oli karmi, karismaatilise Lõuna-Eesti naisterahvaga, keda tema sõbrad hüüdsid “Pool Seitse”, sest temas oli midagi märgatavalt enamat kui kuus. Ta laenas mulle paari vanu kummikuid, andis noa ja korvi kätte ja asus õpetusi jagama. “Sa kõnnid neist üle!” oli päeva põhirefrään. Pool Seitsmel oli aastaid üksjagu üle kuuekümne ja lugemiseks olid tal paksude pudelipõhja moodi klaasidega prillid, aga kevad­kogritsa tundis ta 50 meetri pealt ilma ühegi optilise riistata ära. Minu saamatusele vaatamata nägi ta mu sisse vaadates midagi lootustandvat ega tüdinenud ära. Ta nägi minu harimisega hullupööra vaeva ja pean kahetsusega tunnistama, et ma ei ole ­ootusi õigustanud.

Minust ei saanudki seenemeistrit.

Paljud mu välismaalastest sõbrad on küsinud, kas ma ei saaks tuua neile hallutsinogeenseid seeni.

Ma ei tea päris täpselt, millised need peaksid olema, kuigi üks sõber näitas mulle kunagi – mingid erepunased ja valgete täppidega. Nimetati vist kärbseseened, kui ma ei eksi. Aga sellele kirjeldusele vastavaid on nii väikesi kui ka suuri ja mu sõber on ornitoloog, nii et ma ei olnud tema seeneteadmistes päris kindel. Pealegi ei tahaks ma ühtki sõpra halva kaifiga teise ilma saata.

Isegi eestlased võivad mõnikord eksida. Mu naise Liina sõbranna Suusi helistas mõne nädala eest ja küsis, kas me ei tahaks seenele minna. Meil oli parajasti maja värvimine pooleli ja pidime ära ütlema.

Järgmisel päeval helistas Suusi haiglast. Ta oli värskest seenesaagist pastakastet teinud ja tuli välja, et need ei olnud õiged seened. “Arst ütleb, et jumala õnn, et mu kolmeaastane poeg ei söönud,” rääkis ta Liinale. Mina jätkasin uue hooga maja võõpamist, tänulik paksule valgele värvile, mis oli mind õnnetusest säästnud.

Liina kadus telefoniga majja sõbrannat lohutama, aga kahtlemata oli tal üsna hea meel, et me seenele ei läinud. Mõne aja pärast nägin teda auto juurde minemas, üleni valged riided seljas.

Peas oli tal punane barett, millel olid väikesed valged paberist tehtud täpid peal. “Tahad ka tulla?” küsis ta.

“Kuhu?”

“Haiglasse, Suusit vaatama.” Liina käis aia läbi ja korjas üles viimse kui seene, mis näha oli, kaasa arvatud need, mis puutüvel kasvasid, kuni sai väikese võileivakoti täis.

Püüdsin end Suusi asemele kujutleda. Mõistatasin, kas ma ikka saaksin naljale pihta, kui mu sõber tuleks haiglasse kärbseseeneks riietatult, külakostiks kotitäis kännuseeni. No ilmselt mitte.

Ütlesin Liinale, et värvin parem maja. Ja siis meenus mulle Pool Seitse. Pool Seitse saaks küll naljale pihta. Ta naeraks, hambad laiali, kuidas enesekindel ja rumal linnaplika ajab koti tundmatuid seeni täis ja keedab nendest tuhat krooni maksval pannil mürgise gurmeekastme.

“Hei,” hõikasin Liinale, kui ta parajasti hakkas autosse istuma. “Ma ikka tulen. Aga ainult sel juhul, kui sul on veel mõni barett olemas.” Liina naeratas. Midagi ta ikka leiab.