Segadused jõulupuu ümber
Friedrich Amelung, kes 1885. aastal avaldas raamatu "Tallinna mustpeade ajalugu”, kasutas “puudest” kirjutades millegipärast mõistet “jõulupuu” (Weihnachtsbaum). Amelung ei olnud kutseline ajaloolane ja seetõttu ei saa talle ka pahaks panna, et ta kasutas 19. sajandile omaseid mõisteid keskaja kontekstis. Ühtlasi väitis Amelung, et puud pandi põlema juba 1441. ja 1514. aastal, kuigi neis allikates pole selle kohta sõnagi.
Amelungi teost kasutas Lennart Meri oma raamatus “Hõbevalgem” (1984), kirjutades et jõulukuusega seotud riitused ulatuvad koguni muinasaja rahvausundisse. Meri ja Amelungi raamatuist sai omakorda inspiratsiooni Jüri Kuuskemaa, kes tõigi jõulukuuse teema ja aastaarvu 1441 ajakirjandusse (“555 aastat jõulukuuske Raekoja platsil”, Õhtuleht, 27. dets. 1996). Nii sündis legend maailma vanimast jõulukuusest.
Nii võib alates 1996. aastast jõulude lähenedes leida Eesti ajakirjandusest ikka ja jälle loo selle kohta, et Tallinnast on teada maailma vanim avalik jõulupuu. See olevat Raekoja platsil seisnud juba 1441. aastal ning sellega seostuvat üksnes meile omane jõulupuu põletamise komme. Kuid süvenedes allikatesse ja konteksti on sellele siiski raske kinnitust leida.
Segadus salapärase "puu" ümber
1441. aasta allikas kujutab endast Tallinna Mustpeade Vennaskonna korralduste kogumit, mille ühes artiklis öeldakse järgmist: “See sell (s.t mustpeavend), keda valitakse mõnda ametisse, olgu selleks tantsimine, kutsumine, joogikallamine, puu kandmine või mõni teine amet, peab seda täitma”. Seega ei ole seal otsesõnu mainitud ei jõulu ega ka kuuske.
Järgmine kord on “puust” juttu 1514. aastast pärinevas mustpeade jõulujootusid ja vastlajootusid käsitlevas korralduses. Selles on kirjas, et päeval, mil vennad õlut maitsesid, seisis vennaskonna majas “puu”, mille külge kinnitati tõrvikud. Nii jõulu- kui ka vastlajootude viimasel õhtul viidi “puud” Raekoja platsile ning mustpead tantsisid nende ümber mõned tantsud, enne kui nad vennaskonna majja tagasi pöördusid.
Puu põletamisest juttu ei ole. Toetudes 1514. aasta allikale võime oletada, et juba 1441. aasta korraldustes on silmas peetud “puu kandmist” jõulu- ja vastlajootude ajal.
Kolmanda allikana tuleb nimetada Balthasar Russowi kroonikat 1584. aastast, kust loeme: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulude ja vastlate ajal oma gilditubades ning sellid oma kompaniides suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide jootude lõppu ajasid nad paastu ajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turuplatsil püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas.”
Russowi kroonika on seega esimene allikas, kus on juttu konkreetsest puust – kuusest – ja selle põletamisest. Rangelt võttes kõneleb Russow küll üksnes vastlajootude lõpuga seonduvast kombest, sest puu aeti tema sõnade kohaselt püsti “paastu ajal” (in der Fasten), mis osutab vastlate lõppedes algavale ning ülestõusmispühadeni kestvale aasta suurimale paastule.
Tallinna mustpeade dokumentidest ilmneb, et “puu kandmine” turuplatsile oli omane nii jõuludele kui ka vastlatele. Sarnane komme on teada ka Riiast, ent üksnes vastlajootudega seoses. Nimelt on Riia mustpeade 1510. aasta vastlakorralduses kirjas, et jootude viimasel õhtul kanti “puu” turuplatsile ja süüdati põlema.
Kas me aga teame, mida neis allikates “puu” all mõeldi? Alamsaksakeelne sõna bom oli mitmetähenduslik: see võis tähendada nii elus puud, tõkkepuud, küünlajalga kui ka kangi. Liivimaa allikates nimetatakse “puuks” muuhulgas ka papagoilaskmisvõistluse linnuvarrast, mille otsa kinnitati märklaud, ning Kristuse Ihu püha protsessioonis kantavaid suuri küünlajalgu.
Me ei tea, kas mustpead viisid jõulude ja vastlate ajal turuplatsile ehtsa puu või näiteks puust küünlajala, mille külge kinnitati tõrvikud. Kuivõrd 1584. aastast pärinevas Russowi kroonikas on nimetatud kuuske (Dannenbohm), tundub esimene variant siiski loogilisem. Teisest küljest on olemas allikas, mille kohaselt 1442. aasta jõulude ajal maksid Tallinna mustpead “puu” värvimise eest, mis näib osutavat pigem küünlajalale või laasitud-kooritud puule.
Jõulupuu kodumaa teadmata
Kui aga tagasi tulla küsimuse juurde, kus ja millal on alguse saanud jõulupuu komme, siis sellele ei olegi nii lihtne vastata. Saksamaa allikad näitavad, et kõige varem hakkasid puid (mitte tingimata kuuski!) siseruumidesse tooma ja neid kaunistama gildid ja tsunftid. Juba 1419. aastal olevat Freiburgi pagarisellide vennaskond pannud Püha Vaimu seegis püsti õunte, oblaatide, pähklite ja muu taolisega ehitud puu. Ühe Bremeni tsunfti kroonika kohaselt seisis sealses tsunftisaalis 1570. aastal õunte, datlite, pähklite, kringlite ja paberlilledega kaunistatud väike puu, mida meistrite lapsed tohtisid pidustuste lõppedes rüüstama asuda.
Jõulude ajaks kodudesse toodud kuusepuid on esmakordselt nimetatud Strassburgis (Strasbourg) 1605. aastal. Edela-Saksamaad, täpsemalt Elsassi (tänapäeval Prantsusmaale kuuluv Alsace) peetaksegi enamasti jõulupuu sünnikoduks.
Huvitav on, et varastes teadetes ei kasutata veel jõulupuu mõistet, vaid puid nimetati vastavalt kaunistustele kas datlipuuks, pähklipuuks, suhkrupuuks või muuks taoliseks. Uurijate meelest arenes jõulupuu tuppatoomise komme välja ruumide kaunistamise tavast haljaste okstega. Kuna see komme oli veelgi varem tuntud maipidustuste puhul, kandsid jõuluajal tuppa toodud oksad allikates nimetust talvemeiud või jõulumeiud (näiteks 1521. aastal Schlettstadti/Sélestat’ rae arveraamatus). Laiemalt levis jõulupuude kasutamine Euroopas nii aadli kui ka linnakodanluse seas aga alles 19. sajandil.
Teades keskajast pärinevate allikate juhuslikkust ja nappust, on selge, et ühegi kombe esmamainimine allikates ei tähenda seda, et see komme sai vastaval aastal alguse. Seega ei ole erilist mingit mõtet võistelda selles, milline linn kuulutab end “jõulupuu hälliks”. Puude kasutamine pidustustel, sealhulgas jõulupidustustel, arenes tõenäoliselt välja mitmes paigas korraga.
Arvestades mustpeade mobiilsust ja seda, et nende hulgas oli ka võõrsilt Liivimaale tulnud kaupmehi, tundub usutav, et “puude” kasutamise komme jõulu- ja vastlajootudel võeti üle mõnest Saksa linnast. Samuti ei saa mustpeade jõulu- ja vastlapuude puhul rääkida laiemale avalikkusele mõeldud pidupuudest – turuplatsil puude ümber tantsulöömine kujutas endast ikkagi kitsalt mustpeade kui linna ühe eliitkorporatsiooni liikmetele mõeldud lõbustust. Alamkihtide esindajaid, ka eestlasi, sinna vaevalt oodati.
Kuigi keskajal oli jõulu- ja vastlapuudel mustpeade peokultuuris tähtis koht, puuduvad andmed, et seda traditsiooni oleks katkematult viljeldud kuni 19. sajandini välja – ajani, kust pärinevad esimesed teated jõulupuude kohta siinsete linlaste kodudes. Seega pole alust arvata, et tänapäeval kodusid kaunistav jõulukuusk oleks meieni jõudnud tänu mustpeadele.
