Kontoripäev ei taha kuidagi edeneda. Olen omadega veel nädalavahetuses ja mõnusalt Peipsi järvel, kus viinapudeli eest buraane ja karakatitsaid hääletades kalameestele ligi pääseb. Kas teadsite, et seni kuni järvejää veel kannab, toimub siia tohutu lätlaste invasioon? Nädalalõppudel koguneb tuhandeid kalamehi, tekib omamoodi pikselmaastik. Aga nad ei rahulda siin ainult oma näpistavat kalanälga, vaid teenivad Eestis kala püüdes korralikult elatist. On paremaid ja halvemaid päevi, kuid keskmiselt on päevane saak 50 kilo õngitseja kohta. Läti harrastuskalurite tegutsemisviis teeb inspektsioonile tuska. Nimelt võivad harrastuskalurid 180kroonise loa eest püüda, palju jaksavad, aga müüa seda saaki ei tohi. On vähe tõenäoline, et nädalavahetusega paarisajakilose saagi Peipsist välja vinnanud lätlane kalad üksi pintslisse pistab. Inspektoritele valetatakse otse näkku ja trahvikviitungeid tõmmatakse sealsamas protokollija nina ees puruks.

Teisipäev,
16. märts


Pole midagi öelda, Savisaar on igal pool! Kalamajja pildijahile sõites keeran puulinna sisse tema hüpnotiseeriva pilgu all. Tänavakunsti kelmikas šedööver. Õhtutundidel loen Eesti ühest parimast bänksiteaduslikust blogist järgmistt: “…kui ühe Kalašnikovi asemel oleks Moonika B ja teise asemel ­Katrin S, siis võiks see olla meie oma Mount Rushmore... üks selline bänksi oli ka mu koduteel Pika jala väravas... siiski liiga julge kohavalik võõpas selle jõulude ajal piinlikult maha... sama versioon Tallinna kesklinna ja Kalamaja piiril. Pakun huupi, et sõnaline osa on tekitatud hiljem.” Ja anonüümne kommentaator: “talve poole oli nägu lumepallidega tekitatud jälgedega kaetud.”

Kolmapäev,
17. märts


Vasaku jalaga voodist välja astumise päev. Absoluutselt kõik tundub ****. Olen vinguv ja virisev. Ning hiljem on jube piinlik. Helistab sõber, kes on viimased kolm-neli aastat matnud igal kevadel lähedase inimese. Jälle on kevad. Sõbra vanaemal diagnoositi halvaloomuline kasvaja. Süda tõmbub kokku. Ma ei tea, kuidas saaksin olla toeks. Tahaks. Väga. Lootusetu seis... Kuu aega tagasi pildistasin Briti sõdurite rehabilitatsioonikeskuses Headley Courtis ravil olevaid Afganistanis rängalt viga saanud sõdureid. Käteta-jalgadeta mehi ja naisi. Aga õhkkond oli seal ootamatult optimistlik ja positiivne. Kas mul on õigust viriseda?

Neljapäev,
18. märts


Aasta turundussündmuseks tituleeritud Password 2010 üritusel esines ettekandega Äripäeva peadirektor Igor Rõtov, kes kuulutas trükimeedia praegusele agooniale viidates paberlehtede kindlat musta tulevikku. Aastaks 2015 on kogu trükitav ajalehemajandus ilmselt hääbunud ja internetti kolinud. Võib-olla sellepärast võtabki Äripäev nüüd viimast – 35 krooni lehe pealt (võrdle: Helsingin Sanomat 2,2 eurot ehk 34,43 krooni).

Reede,
19. märts


Avastus enese jaoks. Kas konverentsidel pildistamine on igav töö? Sugugi mitte: http://fotosynthesiser.blogspot.com/.

Laupäev,
20. märts


Kevad!

Pühapäev,
21. märts


Päästsin ühe pea kaotanud luige, kes oma lennukal initsiatiivil liiklust korraldama oli asunud. Jää peal nälgivad luiged ei pääse toidule kuidagi ligi. Nad jäävad väga nõrgaks või otsivad pääseteed inimese territooriumilt. Kui inimesed luikedele süüa annavad, ei lenda linnud ära ka järgmiseks talveks. Kui aga paigale jäänud luiged süüa ei saa, võivad nad surra. Nii on heatahtlik aitamine tegelikult surnud ring.