9. aprill

9. aprill

“Isa, lähme hanesid vaatama!” Olin oma õhtujooksu ära teinud, aga õues oli just selline meeldiv hämarik, et ei tihanud veel tuppa pugeda.

Seni, kuni Põhja-Venemaa tundrad lumekooriku alt paljaks sulavad, teevad sajad tuhanded haned ja lagled Eestis aega parajaks, valmistades mulle mingit seletamatut rõõmu ja põllumeestele kenakest peavalu. Näljased linnud pugivad taliviljapõllud tärkavast orasest paljaks, siin passitakse kuni kevadkülvi lõpuni ja lastakse ka nisuteradel hea maitsta.

10. aprill

Seda, kas läinudkevadine männi-istutus asja ette läks või hoopis ikaldus, ei jõudnudki seekord maal käies kontrollida, mets oli veel lund täis. Kaskedega, mille isa ise seemnest külvas ja ette kasvatas, on küll kurvad kogemused – nii kui mõni vits kõrrepuhmastest kõrgemaks julges kasvada, nügisid metskitsed selle kärmelt ära. Võsa on kõik kohad täis, aga seda nad ei puutu! Tulevad ikka noorendikku pügama. Metsamehed nimetavad seda ulukikahjustuseks. Mändidega ilmnes uus oht – metssead! Nood olid ööl pärast istutust hulga mände üles tuhninud! Kui männiistandus aga lõpuks hoo sisse saab, siis on varsti põder kohal, kes koorib tüve ja pügab latvu ja võrseid.

Ei ole ükski pensionisammas riskivaba. Ainus vahe on see, et vastupidiselt ulukitele ei saa pankurite populatsiooni seaduslikus korras ohjata.

13. aprill

Kui tänamatu töö on see noorteteatri tegemine, mõtlen VAT Teatri värsket lavastust “Kirjaklambritest vöö” vaadates kaasatundvalt. Mürsikud ja kõurikud, kellele allakäigulugu – protest, joomine, narkotripp, vägistamine, aids, enesetapp – kuigivõrd korda ei lähe, kommenteerivad laval toimuvat valjult, ajavad omavahel juttu – “tahaks suitsu”, “läheks jooma”. Vaesed näitlejad. Tee siis niimoodi teatrit…

Aga teisest küljest. Rein Aguri idealistlik plaan teha noor inimene ühe teatriskäiguga tuttavaks erinevate teatrivormidega (nukuteater, miim, commedia dell’arte, kaasaegne tants jpm) kukkus kolinal läbi. Kui noored näitleja Katariina Kabeli retoorilisele küsimusele automaatselt vastama hakkavad, on selge, et publikuga reaalselt dialoogi astuv foorum-teater töötaks selles edevas vanuses paremini.

Aga eks paljud täiskasvanudki käi teatris iseenda teatris käimist vaatamas.

15. aprill

Dialoog lillepoe müüjaga:

“Oleks vaja meesterahvale…”

“Meil on siin gerberad, roosid, flamingolill – üksikult, kimbus…?”

“Ma ei tea… kuidagi tavalised…”

“Ahhaa, hommikul ma tegin just ainult nendest kollastest okstest kimbu! Vaadake, kui uhked! Kas pole? Tekitate kindlasti palju elevust, paistate silma ja võidate inimeste tähelepanu, need on ju nii teistmoodi. Võtate siis?”

Võtsin. Kust võiski lillepoe müüja teada, et must, hall ja pruun mu garderoobis asjata ei domineeri. Et mainitud toonides rõivaesemed on soetatud ikka soovist võimalikult vähe silma paista. Aga teistsugususe argumendi vastu ma ei saanud, forsüütiaoksad olid turvalistest valikutest peajagu üle.

Leekisin läbi linna, põlev põõsas kaenlas. Püüdsin pilke. Tundus, et pilt tegi vaatajaile rõõmu. Olgu siis pealegi – kollane on kevade värv. Musumäe nõlval edvistavad krookused, terve linn on täis kollaste kilekottidega inimesi. Päike paistab tuhapilvedest hoolimata. Hullu kevade hullud päevad.

Õitsvad oksad läksid aga Peep Puksile, Eesti filmi heale inimesele, 70. sünnipäeva puhul.

16. aprill

Tallinna ülikoolis konverents “Kirjanik kohvriga” (vt ka samanimelist näitust Kadriorus, Vilde majamuuseumis). Ma ei reisi meeleldi, enamasti on need komandeeringud, tööasjad, festivalid – ühesõnaga, kohustused. Ometi on tagasi tulles reeglina ikka hea tunne, maailm oleks nagu hüppeliselt avardunud, sisemaailm samamoodi. Aga Tallinnas maandumise hetkest algab jälle kapseldumine, mille tulemusena tundub juba mõne päeva pärast mõte reisile minekust taas täiesti talumatu.

Konverentsil kuuldud tõdemus, et reisimine on alati ühekorraga nii väline kui sisemine teekond, toimudes nii ruumis kui iseendas, vastab kahtlemata tõele. Ja et hea reisikirjanik oskab seda kahesuunalist teekonda ka veenvalt kirjeldada – autori läbielamistele võõral maal lisanduvad isikupärased üldistused jne. Sel teekonnal on ka kolmas dimensioon – lugeja kui kaasreisija, kes ei pea kohvrit pakkimagi.

Kuulen veel, et Jaan Kaplinski 20. sajandi lõpu reisikirjad Ameerikast ja Kreekast oleks võinud vabalt kirjutada ka ilma Ameerikas või Kreekas käimata, sest Kaplinskit huvitab reisimine ajas, mida aga kahjuks ilma ruumis reisimata teha ei saa.

18. aprill

Tartu Uus Teater @ Tallinn – nähtud “Vene rännumehe ülestähendused”, “Identiteet”, “Peeter Volkonski viimane suudlus”, “Ird, K”. Üks parem kui teine. Aga “Ird, K” lausa erakordselt hea. Nero Urke Irdina on ühevõrra plahvatusohtlik ning iga hetk vastutuskoorma alla murdumas, Maarja Jakobson ja Katrin Pärn on võrratud kameeleonid, Ivar Põllu tekst ja lavastus lubab nii punapugeja Irdi üle naerda kui ka kutsutud ja seatud teatrireformija traagikat mõista.

Ird oli nõukogude inimene ja suri siis, kui impeerium hakkas varisemismärke ilmutama. Ta oli mees, kes hoidis maniakaalselt alles kõik talle adresseeritud sõimu- ja armastuskirjad, ning kirjutas ka kirja tulevikku, õnnitlemaks seltsimehi Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi 70 aasta juubeli puhul. Ka nii saab ajas rännata.

19. aprill

Mul ei ole koduloomi. Olen eluaeg arvanud, et tuleks linnas loomapidamine ära keelata. Aga mul on koduleib ja see teeb mõnikord sama välja. Sa pead tema järgi oma elu sättima. Jätad ta üheks üleliigseks tunniks valveta, ja ongi pahandus majas. Ühe korra olen juba hommikul närvivapustuse saanud. Kui mõni kergitab leiba põrandaküttega vannitoas, teine sauna eesruumis, kolmas radiaatori lähedal, siis minu oma kerkib (õigemini kerkis) mõnusasti arvuti peal. Aga ühel päeval jäin kojuminemisega hiljaks ja sain ikka hea mitu tundi ülekerkinud tainast juhtmetest välja nokkida. Arvuti peal kergitamine on nüüd kategooriliselt keelatud.

Vahepeal läks leib juba päris müsliks kätte ära – head ja veel paremat ehk seemneid ja pähkleid sai mõõdutundetult kokku kuhjatud. Ühele äärmusele järgnes teine – pikk au naturel periood ilma ühegi lisandita, puhtalt rukkijahuga, nüüd aga teeb ilma kuivatatud paprika ja küüslaugu ja päevalilleseemnetega variant. Pekileib on ikka veel proovimata, aga küll ma jõuan.

Fotod Annika Haas, Andres Keil, Wikimedia, Istockphoto