Seitse päeva: Margus Järv: Kalaturu kaudu Brüsselisse
Esmaspäev
Otsin tähtsas majas tähtsat tuba, kaasas tähtis kohver tähtsate paberitega. Aga ma ei leia pikkade koridoridega majast õiget tuba. Avan kohvri, et kontrollida, kas vajalikud paberid on alles, aga ma ei leia paberipahna seast ka õigeid pabereid.
Teen silmad lahti, uus nädal on alanud. Esmaspäev sobib hästi eluviiside muutmiseks.
Nüüd tuli siis uudis, et Prantsuse rahvusvahelisel kontsernil Veolia on ka Tallinna Vees käsi sees. United Utilities müüs oma osaluse Veolia Water UK-le. Varem kontrollis Veolia Dalkia ja ASi Tallinna Küte kaudu pealinna soojaturgu. Veolia kasvavast kohalolekust Tallinnas ja Eestis ei oleks midagi lahti, kui Prantsuse firmat ei saadaks ülemaailmne altkäemaksuskandaalide ja muude pettuste kuulsus.
Teisipäev
Lähen kella kümneks kohtumajja maadevahetuse protsessi kuulama. Elu nagu teisel planeedil: rikkad hästiistuvates ülikondades kohtualused, kallid ja hästilõhnavad advokaadid, elegantsed ja nutikad prokurörid, auväärne suure kogemustepagasiga kohtunik.
Kapo uurijad on protsessi tarvis kuhjanud 20 000 lehekülge uurimismaterjale. Nüüd soovivad prokurörid nendest avaldada ligikaudu kümnendiku. Kohtunik lasebki tõendid avaldada. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et jõudude tasakaalustamiseks peaks riik seitsmele tippadvokaadile vastu panema sama hulga prokuröre. Kahest õrnast naisterahvast jääb selgelt väheks.
Pooleteisetunnine lõunapaus. Kõhud täis söödud, on õhkkond saalis soojem, visatakse isegi nalja. Natuke enne nelja räägib kohtunik Lõõnik Baskini anekdoodi:
“Baari astub mees ja palub baarimeest:
“Palun valage mulle 300 grammi viina 200grammisesse klaasi.”
“See on ju võimatu,” lausub baarmen.
“Valage siis kahte 150grammisesse.”
Baarimees valab. Mees võtab viinad ja valab 200grammisesse klaasi. Kõik mahub ära.
Baarmen: “Te olete mustkunstnik!”
“Ei, kulla mees, ma olen tarbijakaitse inspektor!””
Tundub, et maadevahetuse protsess praegusel kujul on tohutu riigi raha raiskamine.
Kolmapäev
Sõidan jalgrattaga tööle. Teen Kalamaja pargi lasteväljakul mõnusa peatuse – kiitus Boroditšile, Savisaarele või nende marketingijuhile. Vähese pingutusega meelitavad linnaelanikelt kiituse välja. Mnjah, tegelikult on lugu muidugi nii, et kui vaja, sõidaksid linnaisad teerulliga linnakodanike arvamusest üle!
Kümmekond kõhulihaste harjutust ja kihutan edasi. Jalgrattaga on hea sõita, aga selle hoidmisega on lood kehvad. Mäletan, et vanasti seisid jalgrattad aia või majaseina ääres ilma igasuguse lukuta. Nüüd ei kaitse ratast varga eest enam ka moodne lukk. Kodus tassin jalgratta iga päev neljanda korruse korterisse.
Mulle meeldib hommikuti musta kohvi juua. Täna olen koba. Ekspressi logoga portselankruus puruneb kohvimasina alla kildudeks, suhkruterad jooksevad põrandal. Rahustan end igivana tarkuseteraga, et killud toovad õnne.
Neljapäev
Ärkan tavaliselt hommikul pool kuus, olen seda meelt, et varane ärkamine on edu võti. Mind painab mõte, et kui kogu Eesti ärkaks kell viis ja asuks tööle kell kuus, siis oleks elu palju parem kui praegu.
Õhtul toimub Tallinna börsi korraldatud iga-aastane bowling’u võistlus. Meil on paar inimest haigusega kõrvale jäänud ja sooritusvõime tohutult langenud. Kaotame karika ja mina tuju.
Viimasel ajal kahtlevad mitmed finantsala asjatundjad, kas Eesti tükkimine nõrka eurotsooni Kreeka ja Portugali kõrvale on õige. Aga kindlasti peaksime me millegi kindlama poole püüdlema kui Eesti kroon. Meie uus raha võiks olla seotud hoopis Rootsi krooniga, sest eks Rootsi investorid on meie majandusse kõige rohkem pappi sisse tagunud.
Õhtul peame Toompea terrassil Ekspressi uue formaadi pidu. Praegust ajajärku paberajakirjanduses on nimetatud täiuslikuks tormiks. Korraga ründavad klassikalist ajakirjandust online-meedia, majandussurutis ja meelelahutuslik sisu. Sellises olukorras pinnale jääda ei ole kerge.
Laupäev
Tallinnas on juba mõned nädalad linnahalli lähedal kalaturg avatud. Hinnad on müstiliselt odavad. Räimekilo maksab 7–8 krooni ja kalad on täiesti söödavad. Merekaldalt võib näha ainulaadset topeltvikerkaart – üks kaar upub vette, teine kaob uttu Lasnamäe kandis.
Meie pesamuna on kaheaastane. Tirts suur jutustaja ei ole, aga telereklaame kordab küll rõõmuga järele. Ei teagi, kas nii väike laps võib telerit vaadata?
Pühapäev
Lendan Brüsselisse, kus toimub Euroopa põllumajandustoetuste alane andmeanalüüsi seminar.
Lend kulgeb üle Kopenhaageni. Estonian Airi lennukis pakutakse tasuta kohvi ja pirukat, SASi pardal on kõik raske raha eest. Hea on, et SASist lahti saime.
Kopenhaageni lennujaamas kolan mööda elektroonikapoode. Apple iPhone’id ja iPadid on tõstetud poodiumile, Nokia telefonid aga peidetud ostja pilgu alt kaugemale. Ma mõtlen, et kui kunagi kutsus Lennart Meri rahvast Eesti Nokiat otsima, siis nüüd võiks Toomas Hendrik Ilves kutsuda inimesi õunapuu alla istuma, äkki kukub kellelegi Apple pähe.
Hiljem Brüsseli vanalinna hotelli voodis kujutan ette, et kui ma oleksin futuroloog, mida ma inimkonnale ennustaksin. (Võidukat) sõda, stiilivahetust muusikas ja II seksuaalrevolutsiooni?
Näen und. Kihutan soomusrongiga Emajõe rohelises orus. Kahele poole jäävad kõrged punasest liivakivist kaldakaljud. Tuul vuhiseb ja linn jääb seljataha.
