Seitse päeva: Nädal Tallinna elu. Mis elu see selline on?
Kolmapäev
Kolm aastat seljaga kontoriukse poole istumist on minus arendanud suhteliselt kasutu supervõime inimesi nende sammude järgi ära tunda. Nii ka kolmapäeval. Mihkel tuleb konkreetsel sammul, tavaliselt kannab kontsaga kingi; Askur käib kiiresti ja rahmeldades, enne laua taha tulemist riputab alati jope varna. Maris käib tasaselt ja vargsi nagu hiir, kannab üldjuhul pehmete taldadega jalatseid; Margus lohistab tulles jalgu. Priit astub pikal, lõdvestunud sammul. Sulevi sammud on tihedad. Aga tavaliselt Sulevit toimetusse tulemas ei kuule. Kui teised lõpuks kohale jõuavad, istub tema juba oma laua taga ja loeb midagi arvutiekraanilt või kirjutab.
Õhtul, kui koolist tulen, sõidab minust Liivalaia tänaval suurel kiirusel ja sireenide kaikudes mööda tuletõrjemasin. Auto peatub Olümpia hotelli ees, välja tuleb kolm tuletõrjujat. Üks neist võtab masinast kastekannu ja kustutab tossava prügikasti.
Tuletõrjuja töö ei saa kunagi otsa.
Neljapäev on loomade ja lindude päev.
Meie katusekorteri akna all puu otsas elab oma pesas juba poolteist kuud varesepaar, kelle tegemisi pingsalt jälgime. Uskumatult intelligentsed linnud. Sel ajal, kui üks vares mune haudus, pidas teine perimeetril vahti ega lasknud ühtegi teist elukat pesa lähedale. Nüüd on varesepojad juba väljas. Umbes kaks nädalat tagasi panin tähele, et pojad on koorunud. Puuoksade vahelt paistavad nende roosad nokad, mis toitu ootavad. Vennaga tekkis mõte, et oleks pidanud teiste loomakaamerate eeskujul varesekaamera üles seadma. Aga kes seda vaataks? Varesed ei ole ju nunnud.
Meie all elab üks sümpaatne vanaproua oma koera Pässuga.
Pässu on nii koer, kui koer olla saab. See tähendab, et ta on suur ja karvane, haugub lakkamatult iga trepikojast kostva krabina peale ning keeldub õuest tuppa tulemast, kui peremees kutsub. Lisaks meeldib Pässule võõraste inimestega trepist üles joosta ja takistada nende ligipääsu korteriuksele.
Reede
Koolis on vaja teha sotsiaalne eksperiment. Oli vaja juba ammu, aga mul on halb komme ennast liigutama hakata alles siis, kui juba selg vastu seina.
“Eksperimendi eesmärgiks on simuleerida kultuurišokki, kogemaks ja jälgimaks meid kultuuriliselt võõras keskkonnas tabavat ebamugavustunnet,” loen käsilehest. Sel hetkel püstitan endale eesmärgi külastada “Pealtnägijast” nähtud geiklubi X-Baar, kellelt Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing kohtus kompensatsiooni nõuab. Kui tööjärgse õlle taga oma plaanist online-toimetuse juhile Raulile räägin, pajatab ta lõbusa loo sellest, kuidas teda mõni aasta tagasi ühes geibaaris tantsima kutsuti. Pärast seda otsustan liigse piinlikkuse vältimiseks pruudi kaasa võtta.
Kella 23 paiku jalutamegi Irinaga Tatari 1 asuva vabameelsete baari poole. Tatari tänava kaader on ikka kirju – Woodstocki ees tõmbab kamp skinhead’e suitsu, sealt paar maja edasi hööritab ühes baaris külaliste vahel puusi suuremat kasvu kõhutantsija. Ja selle taga hoovis on siis X-Baar endistes lõbumaja Lily ruumides. Keerame hoovi sisse, vikerkaarevärvide all teeb suitsu punases fliisis vanem naisterahvas.
“Tere. Kas see siin on X-Baar?” (Järele mõeldes oli tegu tõeliselt idiootse küsimusega.)
“Tere-tere, te Jane külalised, jah?”
“Ee...Kelle Jane?”
“Tulite Jane sünnipäevale, jah?”
“Siin on mingi sünnipäev vä?”
“Jah, Jane sünnipäev.”
Suuremat sorti läbikukkumine. Irina pakub, et võiksime siis hoopis Angelisse minna. Minut X-Baari ees passimist on aga teinud minust geide hingeelu asjatundja. “Angel on liiga mainstream!”
Laupäev
Eksperimendi sooritamiseks on aega üks õhtu. Janede sünnipäevade vältimiseks teen uue plaani – lähme kasiinosse Laikmaa tänaval. Lisaks Irinale otsustab vimasel hetkel liituda ka mu vend Priit. Avaldan kahtlust, et rohkem kui eksperiment läheb talle korda kasiinos pakutav 15kroonine õlu.
Kasiinos sulandume seltskonda umbes sama hästi kui kohustuslikud mustanahalised näitlejad Ameerika teinikomöödiates. Inimesi on mängupõrgus kümne ringis. Keskealised mehed-naised krillis silmadega jälgimas ekraanidel kerivaid virsikuid, banaane ja viinamarju. Laupäeva hilisõhtul. Mis elu see selline on?
Kiilaspäine tätoveeritud meesteenindaja kannab meie kui esmakülastajate nimed registrisse. Pool tundi hiljem pakub ta meile juba boonuskaarti, millega saab igasugu soodustusi ja osaleda loteriis. Pärast seda toob naisteenindaja meile makaronisalatit maja kulul. Nii viisakat teenindust kui kasiinos kohtab vähemalt Eestis harva. Muidugi tehakse seda vaid ühe eesmärgiga – et inimesed sinna tagasi läheksid ja endast rohkem maha jätaksid, kui kaasa võtavad. Mina oma raha nii hirmsasti ei vihka.
Päris töö ja koolitöö on tekitanud suure unevõla, mida päeval kompenseerima hakkan. Näen huvitavat topeltunenägu. Olen kahes kohas – ühe nimi on Kollane ja teise nimi Sinine. Kollane kujutab endast mägise maastikuga liivaranda. Olen seal koos lapsepõlvesõpradega, kuid kõik oleme juba täiskasvanud. Jookseme mäest üles-alla.
Sinine on miski maakoht, kus asub suur puust kultuurimaja. Hoone sees on auditoorium, seal toimub õppetöö. Õpetajateks needsamad inimesed kes Tallinna ülikooliski. Hetk hiljem olen juba selle maakoha bussipeatuses ja mõtlen, et kuidas ikkagi siit koju saan. Kui sageli need bussid siin üldse käivad? Mis koht see “siin” on, jääb selgusetuks.
Pühapäeva õhtuti ei toimu Eestis midagi peale “Tõehetke” ja saate “Laulud tähtedega”. Selline on reaalsus, kui vaadata uudisteportaalide esikülgi.
Sõidan Õismäelt trolliga tööle. Ühistranspordis on vahel tunne, nagu oleks Tallinn mõni tõeline zombietown. Tõsised emotsioonitud inimesed vaatamas klaasistunud pilgul kuhugi tühjusse. “Meie hulgas on neid, kes pole meie hulgas,” öeldakse Jarmuschi filmis “The Limits of Control”.
Raadiost tuleb Queeni “Show Must Go On”. Trollijuht keerab kõvemaks.
Teisipäevane päev tasub ootamist, sest siis on jalgpallitrenni päev. Pirita Reliikviaga mängime kolmandat hooaega ehk klubi loomisest saadik IV liiga Põhja tsoonis. Kui esimesel kahel aastal saime enamasti haledalt peksa ja virelesime tabeli tagaotsas, siis sel hooajal on paranemine mängukvaliteedis ja järjestuses märgatav.
Aga see selleks, kõige tähtsam on, et meeskonnas valitseks lahe õhkkond ja asju aetaks ühise eesmärgi nimel. Meil nõnda kahtlemata on. Pealegi annab nii kirevat seltskonda välja mõelda: Pirita Reliikviasse kuuluvad politseinikud, maalikunstnik, tuuker, ajakirjanik, kitarrist, relvur, politoloog, suhtekorraldaja, jurist, ehitajad jne.
Muidugi pole see profijalgpall, kuid see kipub kiiresti ära ununema. Hingesuurus ei sõltu ju füüsisest. Halva kvaliteediga kunstmuru ja ilge tahtmine on kombinatsioon, mis mõnegi mehe meie meeskonnast opilauale on viinud. Ja neid väänatud hüppeliigeseid ning kunstmurust jäetud põletusjälgi ei jõua enam keegi kokku lugeda. Mina lisasin esimesel hooajal oma murdude kontosse ka ninaluu.
