Pärast kodus, diivanil, raamat käes. Mõtlen sellele, et kui teistel on elu, siis minul on – mis? Raamat? Diivan? Lugemine ja kirjutamine? See mõte ei vii kuskile. Võtan loetavast raamatust (Igor ­Kotjuh, “Usaldusliin”) ajendatuna ette teise mõtte. Veel suurema, veel keerulisema. Jah, muidugi: armastuse mõtte. See soikub veel kiiremini ja muutub veelgi masendavamaks. Sellele vaatamata kokkuvõttes hea päev: saan katsuda oma toimetamistöö vilju, imetleda oma nime raamatu tiitlipöördel ning vaadata teose illustratsioone. Noortekas mis noortekas. Nagu päris. Ongi päris.

T
Päev kulub kuidagi eriti märkamatult. Jälle: diivan, raamat, mõtted. Aga vahepeal vahelduseks arvuti, kirjade kirjutamine sõpradele kaugetel maadel, ning selleks, et igav ei oleks: YouTube. Kõrvalt paistaks see idioodi järjekindlusena, millega võtan läbi enda jaoks värske, muu maailma jaoks aga juba päris vana ­Nouvelle Vague’i kaverdatud pungi, postpungi, disko ja uue laine hitid. Seejärel “Saksa Chalice’i” Clueso “Gewinner” (ja mitte üks, vaid pigem üksteist korda!) ning siis Wolfsheim ja muud seesugused, lõpetades kõige moodsama selle suuna bändi, Bernsteiniga.

Pärast linnas. Troostitu. Päikese käes kohe eriti. Vägisi meenub kontrast kuu alguse Müncheniga: roheline rohi, õrnad kirsiõied ja obstsöönselt lopsakad magnooliad.

Õhtul kodus: Simpsonid.

K
Kui esmaspäeval ja teisipäeval häiris mind see, et pole nagu otseselt midagi teha, siis kolmapäevaks on kõik muutunud. Mind talutatakse ringi mööda mulle täiesti võõrast toimetust ning tutvustatakse inimestele, kellest enamiku nimed esimesel korral meelde ei jää. Ma ei saa suurt midagi aru peale selle, et teoreetiliselt peaksin ma neid töövõtteid ju teadma: mõtle ja kirjuta, telli ja toimeta. Pole nagu midagi keerulist. Või on?

Õhtul kodus: Simpsonid. Pärast seda Skype’is jutuajamine ühe sõbrannaga. Kurdame teineteisele. Seda, et “Kariibi mere piraatide” kolmas osa oli paras jama. Et “Shrek Kolmandaga” sama lugu. Nendin, et arvutimängudega on justkui vastupidi – iga uus osa on eelmisest vingem. Selle kohta ei oska mu sõbranna midagi öelda. Jätkan, avaldades arvamust, et naistega võiks samamoodi olla: et iga järgmine oleks eelmisest vingem. Ta arvab, et naistega on nii ja naa. On vist tõesti. Nii. Enamasti naa.

N–R
Ma ei teagi, kas see on muutuste häda või just nende pluss, aga me harjume nendega väga ruttu.

Panin seda hästi tähele märtsis, mil olin kirjandusstipendiumiga Saksa­maal, Taani piiri ääres Põhjameres asuval Sylti saarel. Ärkasin igal hommikul enam-vähem kella kümne paiku, istusin arvuti ette ja kirjutasin. Pärastlõunati jalutasin üle düünide mere äärde ja siis töötasin jälle kuni keskööni. Vähem kui nädalaga ei saanud ma enam arugi, et võiks olla ka kuidagi teisiti.

Nüüd on samamoodi. Piisab vaid paarist päevast, et liigutused muutuksid harjumuspärasteks ja hirm nende tegemise ees kaoks. Osalt on see muidugi näiline. Aga samas on kõigega nii: käitumine muudabki meie mõtteid. Hirmutav per­spektiiv inimese jaoks, kes leiab end mitu õhtut järjest vahtimas Simpsoneid ja vaimustumas Homerist.

L–P
Kaks ja pool aastat mitte tööl käimist tegid mind nädalapäevade suhtes immuunseks. Kui oli tuju, töötasin laupäeva öösel. Kui oli aga teistsugune tuju, siis hoidsin telefoni terve esmaspäeva väljas ega viitsinud meilidele vastata. Eks see oli poos ka, muidugi. Aga mõnus poos.

Sõber Claus Saksamaalt kirjutab – tsiteerides Joachim Festi (see oli see mees, kes aitas Albert Speeril memuaare kirjutada) –, et “õnn on siiski miski, mis eksisteerib enamasti ainult mälestustes”. Ilmselt on see tõesti nii, sest mida rohkem me õnnele mõtleme, seda vähem kipub meil teda olema.

Selles valguses pole nädalavahetustel häda midagi – eks aitavad needki ju õnnehetkedele kaasa. Võtan raamatu ja kobin oma kohale. Diivanile.