Jah, Lauri, kui sa vaid teaksid, kui hästi sõnastasid sa selle, mida minagi igal hommikul justkui tean. Ja, raisk, kui tihti heidan endale õhtuti ette – ma ei tööta enam mõnuga. Ma ei naudi seda, mida teen. Ma pole õnnelik. Tegelikult olen kõige tavalisem ori. Üha enam tundub nii.

Teisipäev
Tõusen, pesen, jalutan koera. Lapsed lasteaeda ja ise tööle. “Oh olge infoga sõber, toob infoühiskond meile helgemat uut. Näe Lapimaal kärvas põder ja Palestiinas sai jällegi surma üks juut”, undab Orelipoiss. Jah, ka Pehk Jaan on mu hommikustes kõrvaklappides.

Jaan, hea mees, kas tead, kuis mul on neist uudistest, raiskadest, villand. Iga päev üks ja seesama jura – kusagil kärvab põder ja kusagil jälle üks… Ah, ära räägi. Mu aju on ummistanud need veidrad lood, mille teadmine elule grammigi lisaväärtust ei anna.

Mu kannatuste karikas täitus seekord keset päeva, võtsin juhtme seinast ja läksin vaatasin Coca Cola Plazas värsket filmi Nicolas Cage’iga. Halb politseinik New Orleansis, vist. Keset tööpäeva on imelik kinos olla. Ma ei tea, kas olin ainus meist viiest, kes suures saalis paha politseiniku müttamist vaadates süümekaid tundis.

Kolmapäev
Tõusen, pesen ja … tööle. Naisel vaba päev, tema jalutab koeraga ja viib lapsed. Liigsoe päike, mu vana vaenlane, ajab higistama. Ma tahaks õlut, aga kell on üheksa hommikul. Vara vist. Riho Sibul ja Ultima Thule, kes on mu muusikaloendis pärast Pehki ja Saatpalu, kuid enne Eplikku, ütleb: “Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Oi ma lendaks, oi ma lendaks…”

Riho, hästi paned. Ui, kuis lõikavad need värsid – “Tahaks saada kerjusmungaks, aga ilm ei võimalda

Samas tahaks uusi hambaid, prille, audit, maja ka”.

Kas hakata kolmapäeval jooma või siiski mitte, selles on küsimus. Varem ma ei küsinud seda. Siis olin õnnelik.

Neljapäev
Tõusen, pesen, jalutan koera. Lapsed lasteaeda ja ise tööle. Vaiko, Eplik Vaiko, ütle sina, kas samal ajal, kui mina arvutit vahin ning internetist uudiseid välja imen, käib kusagil vee all tants, nagu sa laulad. Mulle tundub, et käib. Kusagil on alati parem. Neljapäeva päästab see, et tööle lähen jalgrattaga. Sõidan rahulikult. Sõidan mõnuga. Ma sõidaks Rakvereni… Aga tööpõld tahab kündmist. Online-ajakirjandus on mu meelest ajakirjanduse surm. See polegi ajakirjandus. Mingi kribu, mis tuleb ja läheb ja…

Muide, lugesin mingist vene uudistekanalist, et Kemerovo oblastis suures kaevandusavariis hukkunud kaevurite ohvrite perekondadele maksti kopsakat kompensatsiooni, aga miskid kohalikud mafioosod läksid pereliikmete juurde ja küsisid osa rahast endale. Uudis, kurat.

Reede
Tõusen, pesen, jalutan koera. Lapsed lasteaeda ja ise tööle. “Nüüd elan Mustamäel – tahta mis võiksin veel! Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees.”

Voldemar, kas pole irooniline, et nüüd, nelikümmend aastat pärast seda, kui sa selle lauluga laineid lõid, maksab Mustamäe sulle kätte. Rahvas röögib sinu kaitseks ja sinu vastu, Voldemar. Elada kogu elu väärikalt ja toredasti, laulda surematuid laule. Ja suurim hitt, mis ühtviisi nii lumpenile kui elu kuningatele korda läheb, sündis su trepikojas naabri ukse vahel. Mitu millimeetrit naabripoisi näppu siis ikkagi ukse vahele jäi? Öelge, mitu? Hea jumal, ma ei usu sind, kuid loodan, et sa ei pannud pahaks, et end mõnuga švipsi võtsin.

Laupäev

Mul polegi pohmakat. Vastupidi, kõik on OK. Õhtul on jalgpall, õlu ja grill. Rasvane lõug ja tühine spordijutt. Kes oleks võinud arvata, et meistrite liiga finaal on nii igav? Olid ajad, mil ma ei jätnud vahele ühegi olulise mängu ainsatki minutit. Nüüd haigutasin. Sport sakib üha enam. Aga mul õnnestus end seekord vähemalt korralikult täis juua.

Pühapäev
Mu elus on olnud paremaid pühapäevi. Tartu Maizi õlu, juhin tähelepanu, on rasketel hommikutel suurepärane abimees. Kolmest peaks piisama. Sõber saatis lingi leheküljele, kust saab virutada vene filme. Ligemale 4000 nimetust, aga üht mu suurt lemmikut polegi. “Moslem”, teate te ikka seda filmi? Aga viriseda pole mõtet, sest on rida teisi filme, mida vägagi heaks pean.

Kõige mölakam telenägu, keda tean, on Konstantin Sjomin. Vene telekanali RTR planeta õhtuse uudistesaate ankur. Vastik mees. Ma ei vaataks teda, aga mind huvitavad Vene uudised ja õhtuti pole paremat kui see Sjomini-raisk kusagilt võtta. Ta rääkis samuti neist õnnetutest Kemerovo oblasti kaevurite leskedest, kelle kallale bandiidid kippusid.

Esmaspäev
Tõusen, pesen, jalutan koera. Lapsed lasteaeda ja ise tööle. Taas kuulan Saatpalu: “Tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü”. Mine tööle, ori, ja ära ohi. Muide, selgus, et see Kemerovo kaevurite leskede ja bandiitide värk oli miski väljamõeldis.