Märtsikuisel täiskuuööl lähevad jänesed hulluks, räägib hea naabrimees Jaan Põltsamaalt. Seal on meie pere suvemaja. Kevade tuleku päeval, kui kuu alles kasvas, ulatus majakese taga lumehang läbi kahe korruse korstnani ja kahtlaselt jänese moodi jäljerida oli kuuri katusel. Paar noort õunapuud, mille pärast muretsesin, olid kurguni lumes, nii et koorehuvilised oleks saanud soovi korral närimist peaaegu ladvast alustada. Kuidas neid puid kaitsta? Mina küll ei tea.

Suvisel ajal oleme me jäneseid salamisi ikka näha lootnud ja nad on end ka sageli näidanud. Linnainimese jaoks on nende poksimine ja tagaajamismängud kastesel aasal puhas eksootika ja rõõm. Aga Jaanil on muidugi õigus, kui ta ütleb, et ega Jänku-onu onu Remuse juttudes asjata selline kaval ja jõhker tegelane ole. Tema käe läbi saavad muud tegelased pidevalt kehavigastusi, moraalsest kahjust rääkimata. Ja Opossumi-onu märtrisurm jäi puhtalt tema hingele.

Mingi hambuline isik oligi juba vaarikavarte kallal käinud. Ja veel polnud isegi täiskuu.

Kesknädal ja laupäev
3D

Pelgulinnast tööle, Ekspressi majani, on umbes neli ja pool kilomeetrit, mõnus kolmveerandtunnine jalutuskäik, kui ilm ja laiskus lubavad. Linn muudab sellel marsruudil mitu korda põhjalikult nägu. Puitaguli järel tuleb sahmakas Brežnevi-aegset betooni, siis Toompea, vanalinna serv ja Narva maantee. Laskumine renoveeritud Vabaduse väljakule jääb umbes kolmanda kilomeetri kanti. Väljak on avar ja ilus, aga sinine klaassein linnavalitsuse ees meenutab midagi.

Kolm päeva hiljem Rakverest läbi sõites tekib seos. Sinine riba kõneleb sama keelt kui Rakvere keskväljaku kohal kõrguvad kollased kopsikud. Või Tartu Rüütli tänava kõrgete seljatugedega poolviltused pingid. See on tegelikkuseks saanud kolm-dee-graafika, detailid, mida on lihtne ette kujutada ekraanil AutoCADi aknas, hoolega betooni ja klaasi valatud. Mitte et see tingimata halb oleks – see on mulje, mitte hinnang. Aga teise pilguga ma neid nüüd enam vaadata ei oska.

Neljapäev
Food for thought

Kolleeg Armand Kokk kurtis, et sõi ühes pealinna uuemas idamaa söögikohas elu halvimat suppi (pildil pole see supp). No ikka nii halba, et iga pakisupp olla selle kõrval meistriteos. Ja et ühe hea, aga nüüdseks kadunud restorani asemel vanalinnas on uus koht, mille renomee on nii halb, et ta ei julge seda arvustama minnagi. Halvast ja leigelt keskpärasest toidukohast on raske kirjutada, eriti kui oled mõnda aega kirjutamisest eemal olnud. Armandil oli vahepeal pea pulki täis.

Restorani pidamine on vaevanõudev ja keeruline, eriti ajal, mil rahval raha napib. Nii mõnigi ilmetu koht on viimase aasta jooksul kadunud. Kuidas nende asemele aga veel hullemad said tekkida, on mõistatus.

PS Armand palus öelda, et ta hakkab varsti jälle sööma. Tuli on tuha all hõõgvel veel.

Veel kord laupäev
Jõhvi

Mõned inimesed ei suuda bussis istuda seljaga sõidusuunas, süda läheb pahaks. Mina suudan. Mul on üldse halb komme vaadata rohkem tagasi kui edasi. Siia kuulub ka minevikus tuhnimine, nii mälus kui kappides.

Sõitsime Ida-Virumaale mu ema vaatama. Seal on vanu kappe palju, ehkki minu asju on vähevõitu alles jäänud.

Üks karp riiulis siiski oli, igasugu paberipudi täis. Sõjaväepilet. Nõukogude passi vaheleht, mis lubas sõita Saksa DVsse. Koolitunnis pinginaabriga soditud lollakad karikatuurid. ISIC-­kaart 1991. aastast. Viinatalongid.

Talonge oli kahte sorti. Lillamummulised Kohtla-Järve omad kirjaga “­viinatooted” ja kollased Tartu omad (“alkohol”). Kirjust paberist tollal ilmselt piisas võltsimise ­vastu.

Miks see valuuta alles jäi? Ei mäleta. Hiljem, viimasel rubla-aastal, vaevlesin Tartus küll jubedas rahapuuduses. Savisaar murdis võilao ust ja tänaval müüdi ­Pinguini jäätist. Vahetasin juulikuises leitsakus ei tea kust saadud dollarilise rahatähe Tartu Kommertspangas 30 rubla vastu ja elasin sellest nädal aega. See oli peaaegu võimalik.

Kellakeeramise öö
Griškovets

Theatrumis esietendus kolmapäeval Jevgeni Griškovetsi “Planeet”. Mina seda ei näinud. Vaatasin öösi hoopis venekeelse originaali salvestuse uuesti üle. Griškovets on mu lemmik juba mitme aasta tagusest ajast, kui ta Eestis käis ja Juku-Kalle teda ETVs intervjueeris. Pärast usutlust näidati tema monoetendust “Kuidas ma koera sõin”, mida ma end vaatama unustasin.

Kui sildikleepimine nii lääge ei tunduks, siis ütleksin, et Griškovets tuli oma koerasöömisega Vene teatrimaastikule nagu Jaan Tätte Eesti omale. Rääkis lihtsalt asjadest, mis kõiki puudutavad. Ta teeb siiani sedasama, ehkki on vahepeal superstaariks saanud. Laulab ja kirjutab raamatuid ka, aga saarevahiks pole hakanud.

See polegi nii huvitav. Näidendeid nagunii ümber jutustada ei saa. “Planeeti” vaadates meenus hoopis see, et 90ndate algul lavastas veel tundmatu Griškovets oma kodulinnas Kemerovos peaaegu-mononäidendi “Titanik” (ehk “väike titaan”, nagu ta tüki nime selgitas). See oli absurdist kubisev, pantomiimiga vürtsitatud jampslik ja hüsteeriliselt naljakas soolo. Griškovets meenutas, et inimesed tulid saalist välja naerust valusate kõhtudega ja ütlesid siis üksteisele: “Taevake, milline mõttetus!”

Eesti teatrilavadele jättis umbes samal ajal kustumatu jälje Elmo Nüganeni lavastatud “Armastus kolme apelsini vastu”. Mitte päris sama absurdne, aga niisama jantlik ja pööraselt naljakas. Kõige pöördelisemal ajal naerdi end viimseni tühjaks nii Eestis kui Venemaal.

Muide, “Planeedis” on juttu ka jänestest.