Mäda tüvi põrub kergelt, aga ladvata, auklikust tüvetüükast ei lenda kedagi välja.

Kuidas suhtuvad Muusikuse koputamisse pisemad tüveelanikud, näiteks täpik-haavasikk Saperda perforata, haava-kirisikk Xylotrechus rusticus ja väike punalamesklane Cucujus cinnaberinus? Just need mardikad peaksid vanas haavikus elama.

Aga võibolla pole neidki praegu kodus?

Kui Muusikus pikali kukkunud hiigelhaavalt tüki koort lahti tõmbab, jookseb paljandunud tüvel laiali kari sipelgaid, ämblikke ja teisi tundmatuid kiirejalgseid.

Kena rasvane tõuk aga ei saa kuidagi minema ja satub häirimise pärast vabandust paluva Muusikuse fotoobjektiivi luureulatusse. Võibolla tema ongi Saperda perforata?

Tõuk katsub kooreserva alla varju pugeda, Muusikuse kaamera aga juba klähvib vaikselt nagu hääle kaotanud koer.

Ilusad suured haavad, alusmets all. Õõnsused elupaigaks lindudele, nahkhiirtele, lendoravale. Kuivanud, kuid siiski püsti seisvad, erinevatel kõdunemisastmetel tüükad annavad putukatele ja seentele tööd. Õnneks pole veel sääski ja parme. Põllumajandusülikooli keskkonnakaitseinstituudi teadur Anneli Palo aga võtab end soojas kevadpäikeses teesärgi väele. Tema särgil on äsjailmunud Eesti vääriselupaikade atlase kaanepilt – metsik ojasäng Lahemaa rahvuspargis.

Tema jutt ajaks Eesti metsamaffial juuksed püsti: "See on see õige mets. Mets, kus inimest ei ole. Puu kasvab, kuni sureb, siis kukub, kõduneb ja tõuseb kõdust uuesti. Kõige ilusam mets on surnud puudega mets. Kõige parem majandamisviis sellises metsas on mittemajandamine."

Siit saaks ainult küttepuud

Loeng põrkub pehmelt vastu punase raamatu samblaliigi, sulgja õhikuga Neckera pennata kaetud puutüvesid. Neckera pennata pole liik, mis suudaks kasvada Tallinnas Liivalaia autostraadi ääres.

Kui seada selle metsa okstel rippuvad habesamblikud (Usnea) lõua otsa, ulatuks habe vähemalt rinnuni. Selliseid samblikke ei tasu otsida Tartu südalinnast Toomemäe pärnadelt.

Pikali kukkunud puid pole selles metsas keegi mitukümmend aastat koristanud. Osa neist on nii jämedad, et ka Martin Müürsepp ei saaks ümbert kinni. Osa on nõnda pehkinud, et vajuvad paljast jalaastest laiali.

Mis siis saab, kui metsvargad Regio maanteeatlasesse värviliste laikudena märgitud 7007 vääriselupaika käsile võtavad?

"Varastel leidub kindlasti palju täpsemaid puistuplaane kui meie atlas," välistab Anneli Palo trumpide kättemängimise röövlijõugule.

"Aga kui nad siia, lirtsuvasse, mahakukkunud tüvedega haavikurägasse peaksid siiski sattuma, siis nad ainult oigaksid - mis pagan see on! Kuusk kehvakene, haab mäda, siit saab ainult küttepuu."

Pisut üle poolte atlasesse kantud vääriselupaikadest asuvad riigimetsas, raiumine on neis paigus keelatud ministri määrusega. Erametsaomanikega peab keskkonnaministeerium vääriselupaikade säilitamiseks läbirääkimisi. Eraomanik võib taotleda hüvitust, et ta ilusa paiga puutumata ehk metsa langetamata jätab.

On ka juhtunud, et erametsaomanik on vääriselupaiga eest ligi sada tuhat krooni hüvitust saanud ja metsa ikkagi pärast maha võtnud. Ning kohtusse antud.

Osa väärt metsi veel salajas

Osa erametsaomanikke, näiteks turismitalude omanikud, palusid: "Märkige mulle ka palun üks vääriselupaik."

Huvi pole alati otseselt rahaline, inimesed tahavad teada, mis nende maadel on. Et looduses väärtuslikku märgata, peab loodust tundma. Liigikirjeldusi ja -pilte sisaldaval atlasel on hariduslik väärtus.

Umbes kolmandiku vääriselupaiku võiks veel juurde leida, pakub Anneli Palo. "Kindlasti on olemas selliseid paiku, mida pole olemas mitte üheski andmebaasis."

Võimalikest vääriselupaikadest peaks maavalitsuse keskkonnaosakonda teada andma, siis metsaspetsialist tuleb ja hindab.

Eesti-Rootsi ühisprojektina leitud ja atlasesse kaardistatud vääriselupaigad ei saa eksisteerida oaasidena, väärtusliku metsa ümber tuleb kasvama jätta vähem väärtuslikku. Elu ei saa eksisteerida üksikute saarekestena, elu peab olema järjepidev nagu võrk.

Palju on Eestis metsa?

Enam kui pool Eestist (51,5 protsenti) on metsane, kokku 2,25 miljonit hektarit.

Kõige metsasemad on Hiiumaa, Pärnumaa madalikud, Kõrvemaa ja Alutaguse. Rohkem metsa leidub ka Loode-Eestis ning suurte Emajõe vesikonna soode ümbruses (Alam-Pedja looduskaitseala, Emajõe Suursoo).

Eestis on rohkem kui 45 000 erametsaomanikku.

Metsakasutuse enneolematu kasv on kaasa toonud väärtuslike elupaikade kahekordse kahanemise (1994. ja 1999. aasta metsainventuuride võrdlus).

Vääriselupaiku leiti viimati Eesti tulundusmetsadest 7007 (kokku 19 059 hektarit). Vääriselupaik võib olla mis tahes objekt üksikust suurest puust või paari ruutmeetri suurusest allikast kuni mitmesajahektarilise põlismetsani. Sellel metsaalal leidub ohustatud ja haruldasi liike.

Allikas: Vääriselupaikade atlas.