Seksitööstus muutuvate aegade tuules

Seoses täna Ekspressis ilmunud artikliga Usin lõbunaine teenib rohkem kui Riigikogu liige võib huvi pakkuda ka 1998. aasta augustis ilmunud artikkel, mis pole oma aktuaalsust kaotanud. Lugu ilmus Ekspressis, kuid pärineb The Economistist.

Muutuvad ajad on muutnud rahvusvahelist seksitööstust. Briti majandusleht The Economist vaatleb seksiäri kui tüüpilist tööstusharu.

Rahvusvahelise seksiäri aastakäive on vähemalt 20 miljardit dollarit. Tõenäoliselt isegi paar-kolm korda rohkem. Seksiäri liigitub kahe suure kategooria — teenuste ja kaupade vahel. Esimeste hulka kuuluvad prostitutsioon, striptiis ja telefoniseks.

Kaupade nimistus domineerivad pornograafia ja seksile tuginevad reklaamid. Viimased aastad on kasvatanud nii teenuste kui ka kaupade pakkujate hulka ning nende käte vahelt läbi liikuvaid rahanumbreid. Internet on kõrvaldanud seksitööstuse teelt ühed suuremad takistused — teadmatuse ja häbi. Kõikvõimalikud elektroonilised teatmikud annavad seksitööstuse-alast infot ja toovad seksi otse kliendi privaatsele arvutikuvarile. Enam pole vaja seista ajalehemüüja ees ja kohmetult pornoajakirja küsida. Internet töötab ka suure seksialase reklaamikanalina, mille kaudu levitatakse teavet potentsiaalsetele klientidele. Samal ajal peitub Internetis mõningane oht kogu seksitööstusele, sest ta tekitab (liialt) palju tasuta materjali.

Suurim muutus -globaliseerumine

Külma sõja lõpp ja järjest suurenev globaliseerumine on mõjutanud seksitööstust enamgi kui teisi tööstusharusid. Ideoloogiliste piiride langemine on seksi maailmaturule toonud sadu tuhandeid uusi konkurente vaesematest riikidest. Piiride nõrgenemine tähendab ka seda, et vaesemad riigid on senisest enam avatud rahvusvahelisele (äri)turismile ning kohalikel tekib kiusatus olukorda enda kasuks pöörata.

Riia luksushotellis Hotel de Rome võtab kõrgema klassi prostituut 200 dollarit kliendi pealt ning teenib kuus keskmiselt 5000 dollarit. See on kakskümmend korda rohkem kui Läti keskmine kuupalk.

Lääneriikidesse on valgunud postkommunistlike ja arengumaade naiste hordid. Enamik neist tegeleb vaid seksiäri “nurgakivi“ — prostitutsiooniga, mille praktiseerimiseks läheb vaja väga vähe “oskusteavet” (kaasa arvatud keeleoskus — see võib olla minimaalne). Arenenud lääneriikide naised ei suuda uustulnukatega konkureerida. Nagu ka teistes tööstusharudes, teevad seksituru uustulnukad palju ületunnitööd, on odavamad ning ei nurise kesiste töötingimuste üle. Mis on selle tulemus?

Pakkumine ületab nõudluse märgatavalt ning prostitutsiooni osas on tekkinud klassikaline ostja-turg, kus hinnad langevad ja vaid odavaima teenuse pakkuja jääb püsima. Tüüpiline näide on E55 maantee Prahast Saksamaale. Veoautojuhid näevad tuhandete libude vahelist pidevat hinnasõda, mis on viinud selleni, et keha kasutamise hind on langenud 10 dollarini. Saksa sadamalinnas Kielis kurdavad prostituudid, et hind on püsinud muutumatuna (50 DEMi) juba 1991. aastast ehk sellest ajast, kui idaprostituutide suurem tung turule mõju avaldama hakkas.

Lisaväärtuse loomine

Mida peab tegema prostitutsioonist elav ettevõtja? Üks variant on pigistada tööjõust välja viimane elumahl ning müüa teenust üha odavamalt ja odavamalt.

Tööjõudu võib ju põhimõtteliselt tuua ka seksiorjade näol väga vähearenenud riikidest ning neid toore vägivalla ja hirmu abil kuulekana hoida. Pikemas perspektiivis pole tööjõu odavusel põhinev strateegia aga edukas. Heaoluühiskonna tingimustes pole läbipekstud ja kabuhirmus libud kuigi konkurentsivõimelised. Intelligentsem lahendus on liikuda turu kallima otsa suunas, st luua võimalikult palju lisaväärtust ning küsida teenuse eest kõrgemat hinda. Sellised prostituudid töötavad hotellide baarides ja ööklubides ning kasseerivad viis-kuus korda rohkem raha kui tänavatel töötavad konkurendid.

Londonis investeerimispankureid teenindav jutuosav prostituut võtab öö eest 1000 naela ehk 24 000 krooni.

Tüüpiline lisaväärtuse loomine toimub raharikkas Pärsia lahe regioonis. Ülirikkad naftašeigid eelistavad kohalikke naisi ning maksavad neile rohkem (kuni 2000 dollarit ehk kuni 28 000 krooni). Kohalikele naistele järgnevad tasustatuse pingereas teised araablannad, seejärel valged naised ning tailannad-filipiinod lõpetavad pingerea.

Maroko prostituudid on osavad looma lisaväärtust ning seega oma hinda tõstma. Nad on õppinud Pärsia lahe regioonis levinud araabia keele murrakuid ning esinevad kohalikena. Samuti õpivad keelt venelannad, et tõsta end valgete naiste ja araablannade vahelisse hinnaklassi. Samal ajal õpivad Londoni tipptasemel prostituudid vene keelt, sest sealtpoolt tuleb ülimalt ostujõuline klientuur.

Mis puudutab seksiäri kaupade sektorit, siis ka pornograafia tootmine on globaliseerumise tulemusena muutunud väga odavaks. Seksiklippe toodetakse kolmanda maailma riikides. Lääne-Euroopa tootjad kasutavad igal võimalusel endiste kommunistlike riikide naisi. Budapest on suurem pornograafia tootmise keskus kui Amsterdam või Kopenhaagen. Tulemuseks on seksvideote hindade järsk langus. Tootjad on sellele vastukaaluks hakanud spetsialiseeruma. Otsitakse võimalikult spetsiifilist kaubanišši, mille najal oma toodet teistest eristada.

Mis saab edasi?

On ilmne, et seksitööstus allub turureeglitele ja turumehhanismidele nagu iga teine tööstusharu. Aga kas seksitööstus muutub kunagi samasuguseks legaalseks ja respekteeritud äriks nagu praegu meelelahutustööstus, näiteks märulifilmid?

Ajalugu näib seda mõtet toetavat. Viktoriaanliku Inglismaa elanik oleks tänases Londonis (või mõnes teises Lääne suurlinnas) selle teostumises täiesti veendunud. Piisaks vaid lehtede lappamisest ja plakatite vaatamisest. Ühiskonna tolerantsus seksiküsimustes on oluliselt muutunud ning edasise arengu korral pole miski välistatud.

Täielikuks legaliseerimiseks on vaja poliitilist toetust ja mõjuvõimu, mille toel kõrvaldada viimased veel eksisteerivad piirangud seksitööstusele. Ameerikas ongi see toimumas. California pornotööstusel on juba teatud poliitiline mõjuvõim ning ka Austraalia seksitööstusel on häälekas ning parlamenti mõjutav lobbyrühm.

Seksitööstuse legaliseerimise vajadust näib kinnitavat ka teistsugune ajalooline kogemus. Paljud riigid on üritanud seadustega piirata alkoholi müüki või hasartmänge. Tulemuseks on olnud kuritegevuse ja korruptsiooni kasv. Seksitööstus ei erine neist kuigivõrd. Seda ei saa lihtsalt ära keelata, eriti olukorras, kus mitmeid selle avaldumisvorme tegelikult aktsepteeritakse. Prostitutsiooni lõplik legaliseerimine toob kaasa maksude laekumise, kuritegevuse vähenemise ja annab prostituutidele sotsiaalsed garantiid oma tööandjate vastu.

Mitmete seksitööstuse ilmingute täielik legaliseerimine võimaldaks asuda senisest efektiivsemalt võitlema nähtuste vastu, mida ühiskond mingil juhul ei talu — näiteks laste kasutamine seksiäris või äärmusliku vägivalla kasutamine pornograafias.