Seksturism loomaaias
Kakskümmend viis aastat tagasi elas Kaunase loomaaias üks emane lumeleopard - Nõukogude Liidu loomaaedades üsna haruldane loom. Selleks, et temaga järglasi saada, saatsid viis loomaaeda järjest oma isase leopardi Leetu paarituma. Emane murdis kõik viis järjest maha. "Võite ette kujutada, millisel hingevärinal ma saatsin sinna meie ainukese isase lumeleopardi!" ütleb Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal.
Süda värises Kaalul küll, aga looma oli vaja paaritada. Õnneks sündis sellest suhtest mitu pesakonda kutsikaid. Selline "seksiturism" on mõnikord ainuke võimalus, kuidas loomaaia asukad saavad vahetada oma niigi piiratud geneetilist materjali, et sugulussidemed ühe liigi isendite vahel liiga suureks ei kasvaks.
Nii käivadki loomad teistes loomaaedades pulmareisil. Möödunud aastal oli Tallinna loomaaias laenuks 25 erinevat liiki loomi-linde-roomajaid-kahepaikseid ja kalu, Tallinnast välja laenas zoopark omakorda 55 liigi esindajaid.
Loomade sisse ja välja laenutamine paaritamiseks käib range süsteemi alusel. Kõik vähegi arenenud riikide loomaaedade elukad on kantud ülemaailmsesse andmebaasi. Iga loomarühma jaoks on olemas eraldi koordinaator - näiteks Tallinna Loomaaias tegeleb ta euroopa naaritsaga - kes vaatab, et liigi geneetiline pilt oleks loomaaedades võimalikult sarnane sellele, milline see on looduses. Koordineerija esitab loomaaedadele iga aasta lõpus soovitused, kuhu võiks vastava loomaliigi esindajaid pulma saata, et saada häid järglasi.
Tavaliselt on neid soovitusi rohkem kui üks. Kõikidesse kohtadesse loomi läkitada pole lihtsalt võimalik. Esiteks on loomade transport kohutavalt kallis ja keeruline. Kui inimene lendab Londonisse 5000 krooniga, siis näiteks elevandi lennupilet Londonisse maksab tema kaalu võrra rohkem - umbes poolteist miljonit krooni. Kui aga kaugest riigist saab parema geneetilise pildiga järglasi, saadetakse paarituja siiski pigem sinna kui kuhugi lähedale, kus tulemused kehvemad.
Reisikulu kannab zoopark, kuhu loom läkitatakse. Aga see ei tähenda veel, et näiteks vaesem loomaaed võiks kõiki asukaid südamerahuga tuhandete kilomeetrite taha saata. Mõni loom talub reisimist erakordselt halvasti. "Hirvelised on selles suhtes väga piredad, neile võib see väga ränga šokina mõjuda," ütleb Kaal. Karud on ses suhtes märksa külmema närviga.
Ja kui loom ka õnnelikult kohale jõuab, ei saa veel vekslit välja anda, et sealt on ilmtingimata järglasi oodata. "Esiteks peavad loomad uues keskkonnas üsna kaua kohanema, muidu ei tule neil mingit paaritumise isu," seletab Kaal. Ja siiski ei pruugi asi õnnestuda. "Tallinna loomaaias on juba mitmendat aastat laenuks pärsia leopard - oleme punninud ja punninud, aga järglasi pole tulnud," räägib Kaal. Ka maailma väikseim krokodill - tömpkoon-krokodill on laenatud kaaslasega pesa valmis ehitanud, aga munadega pole siiani maha saanud.
Kui laenatud loomal õnnestub aga kohalikuga omavahel klapp saavutada ja pesakond soetada, kuuluvad järglased mõlemale loomaaiale, kes otsustavad nende edasise käekäigu. Laenatud looma saatus sõltub samuti erinevatest asjaoludest. Mõnikord jääb edukalt paaritumistoiminguga hakkama saanud paar kokku ja looma laenuks andnud loomaaed saab vastu paar järglast. Mõnikord oodatakse laenuks antud looma aga pikisilmi tagasi. Näiteks on Tallinna isane tiiger praegu Riias. Kohe kui ta suudab seal emase ära paaritada, peab ta koju tagasi sõitma, et siinne emane ette võtta.
Kui kogu see paaritumisrituaal on nii keeruline ja kallis, miks siis ei kasutata kunstlikku viljastust?
Mati Kaal: "Inimesed on selle koha pealt kõik ühtmoodi, aga loomade puhul on igale liigile vaja eraldi vahendeid, mida lihtsalt ei ole kõigile välja töötatud. Pealegi on kunstliku viljastamise puhul tõenäosus viljastumiseks tunduvalt väiksem kui paaritumise puhul."
Lisaks paaritumisele on veel põhjuseid, miks loomad vahel laenuks käivad. Tallinna loomaaias kummitab mõnd liiki ruumi ja vastavate tingimuste puudus. Nii on siit ära saadetud Amuuri leopardid ja ka meie ainuke orangutan, kelle majake lihtsalt kokku kukkus.
