Seljakott alati pakitud

Punane jope, kuldsed kiharad ja rusikasse surutud mikrofon, seljataga aga kärgatavad plahvatused ning karjuvad vihased mehed. See on ETV välisuudiste toimetaja Astrid Kanneli (46) unistuste töö.

Veel kuu aega tagasi oli ainuke veidigi tähelepanuväärne fakt Kramatorski kohta see, et Leonid Brežnevi lemmiklaulik Jossif Kobzon elas lapsena mõne aasta selles Ida-Ukraina tööstuslinnas. Eelmisel nädalal ruulis Kramatorsk aga täiega. Kõik maailma uudised olid seda täis. Ukraina väed ründavad separatiste. Ei, separatistid ründavad Ukraina vägesid. On nähtud tanke Ukraina lippudega. Või hoopiski Vene lippudega. Linna kohal lendavad hävituslennukid ja helikopterid. Kopter lasti alla. Ei, kopterit ei lastud alla. On hukkunuid. Neli hukkunut? Ei, seitse. Hoopis sada. Kohe algab sõda. Sõda juba käib.

Online-uudiste virvarris, kus kõlbab kõik – Youtube’i videolõik, Twitterisse postitatud foto, Facebookis paljunevad ekspertarvamused –, ei saa enam keegi õieti aru, mis on päris ja mis mitte. Kuni üks tuttav märkis: asjalikku infot annab Astrid Kannel, tema on reaalselt kohapeal. Sõda Astrid Kannel Kramatorskist ei leidnud, tanke küll (üht tankikolonni nad koos operaator Anton Aleksejeviga isegi jälitasid – taksoga!), lisaks sellele ka palju närvilisust ja kuulujutte. Ning Kramatorski lennuvälja juures kohalikud tõepoolest laamendasid. “Pimedas läksidki kõik need kohad talumatult kuritegelikuks,” räägib Kannel. Kui võim on lakanud töötamast ja miilits laiali saadetud, siis moodustavad sügelevate kätega noored mehed ja ohtralt alkoholi kokku parajalt ohtliku kompoti.